VIIMASE NÄDALA MÕTTED JA TUNDED EHK TIBA VEEL JÄÄNUD

Huhh, uskumatult kiiresti on läinud tegelikult see ootusaeg. Kuid muidugi mingid hetked on olnud sellised igavesed ja lõputud ning ma usun, et see siuke 33.-36.nädala kanti oligi kuidagi eriti pikk või selline veniv. Nüüd järsku vaatan, et oih juba pühapäeval on ju tähtaeg.


KUSJUURES MIDA LÕPULE LÄHEMALE SEDA VÄHEM NÖ "LOOTUSETU" TUNNE ON ENDAL OLLA EHK SIIS...


...kuidagi rahulikum olla juba, et no mis seal siis ikka. Olla rase enam nädal või kaks nädalat, siis väga vahet pole. Võtan kuidagi sekund ja päev korraga ning veidi kergemaks läks küll peale seda arsti visiiti. Täpsemalt siis visiit, kus vaadati üle beebi suurus, vee kogus ja armiga emaka tõttu siis see mul ka tehti ning kuna eelmise lapsega oli veidi teistmoodi. Kuna sealt tuli tol hetkel kinnitus või teadmine, et mingit esilekutsumist ma esialgu ei oota, siis oli nagu veidi rahulikum. Lastakse olla ja küpseda kuni kas tuleb ise või siis ikkagi ei tule ja vaatame edasi. Eelmine kord teadsin juba ette päeva, mil lähen päevaravisse ning oli veidi teisiti kõik. Ehk ma ei ole teadnud oodata pingsalt mingit kuupäeva, mis on kohati teinud asja rahulikumaks.


Proovin hoida end endiselt tegevuses, mõtted mujal ja no see aastane aktivist... tal mingi täitsa hullukese periood peal ja hoiab need mõtted mujal küll. Tiksun oma tähtajani hetkel rahulikult, mis on nüüd 30.mai ja reedel on mul ka ämmaemanda visiit. Eelmine kord ta mainis, et kui ei tule ise, siis armiga emakat nad üle 41 nädala ei lase seega järgmisel nädalal võib juhtuda jälle päevaravisse minek. Korra käis läbi kuupäev nagu 4.juuni, kuid eks ma seda veel kuulen. Samuti võib seal minna ka päevi nagu nt Kristoferiga läks 3p ja neljanda siis sündis. Kuid veel on pisikesel aega üürikorterist välja kolimiseks! Äkki on jube täpne laps ja ootab ilusti oma 40+0 ära?


MINGID VIIMASE 5-6 PÄEVA VALUD JA TUNDED NAGU KERGELT TAHAVAD MÄRKU ANDA, ET MISKIT KUSKIL TOIMUB VAST


Eelmise nädala kolmap-neljapäevast olen täitsa iga päev ikka mitmeid tunde valutanud, kuid kõik on üpris kaootilise kestvuse ja vahedega. Ühel õhtul ma täitsa mõtlesin, et no nii davai äkki siit läheb asjaks, aga alati vaibuvad nad täitsa õhtuks maha. Nüüd viimased 2 päeva olen ka päeva esimeses pooles valutanud ning alaselg ja vaagen annavad igal sammul nüüd järsku endast märku nagu tahaks nad puruneda kildudeks. Ehk tunne on veidi teistmoodi kui eelmise rasedusega, kus kahjuks beebi ei laskunudki alla paika. Tunnen sellist korralikku survet ja nügimist vaagnasse, et ehk tõesti on rohkem positsioonis?


Ehk tõesti need valutamised siin viivad veidi keha lähemale mingi avatuse ja emakakaela lühenemisega? Veidikene lootus on küll sees kuigi nagu ma maininud, siis proovin olla, minna ja tulla puhta lehena ning ilma ootuste-lootusteta. Saada hakkama antud olukorras, mis iganes see tuleb ja on. Seni lihtsalt elada ja toimetada edasi nagu ikka ja mitte jääda iga sekund ootama, et nii nüüd sinna või sinna ei julge minna. Sedasi võib täitsa hulluks minna ma usun :D