VEIDI MÕTETEST JA TUNNETEST, MIS TIIRLEVAD 32.NÄDALA ÜMBER

Alguses tuli tuhinaga nii palju mõtteid siia jutunurka, mida kirja visata, et nüüd on olnud vähe vaiksem sel lainel. Seega mõtlesin teha kerge kolmanda trimestri update'i.


PÄRIS AUSALT, SIIS ON SELLINE IGAVESE RASEDA NAISE TUNNE KÜLL


Hetkel on nüüd 31 nädalat täis tiksunud ja jooksma hakkab 32.nädal. Tegelikult mõelda, siis on nii palju käidud ja üldse palju pole enam minna. Eelmise rasedusega läksin juba 38+3 esilekutsumisele, mis selliselt vaadates on nagu varsti. Hetkel ma küll ei tea veel üldse, mis ja kuhu suunas kõik minema hakkab. Ämmaka visiit on tuleval nädalal ning mai alguses UH, kus vaadatakse üle loote oletatav kaal, asend ja kõik muu vajalik ning eks selle põhjal kindlasti tuleb mingit selgust. Vähemalt eelmisel korral tuli, aga ega ei tea ka. Ma olen hästi rahulik, sest tean ma saan ise väga palju oma olemise jaoks ära teha. Nt minu lähenemine sünnitusele, et olen kõigeks valmis ning proovin ära hoida iseendas pettumist nagu tegin ka seda eelmisel korral. Proovin mitte olla liiga kinni oma ootustes, et kui nüüd kindlalt ei lähe nii, siis olen kõiges süüdi, mu keha on süüdi, miks nii läks jne. Ehk läheb nagu peab sel hetkel minema endale teadvustades, et ma olen ränka tööd teinud ja peaasi, et mina ja laps oleme terved ning see ei tee minust halvemat naist ega ema. See aitas ka eelmisel korral ära hoida ma usun üüüüüüratult palju tühist lisastressi ja pingeid iseendas ning uue elukorraldusega on neid siiski omajagu.


JA SIUKE ÕRN ÄREVUS TAHAB KA LIGI HIILIDA, MILLE PROOVIN SAMAMOODI KERGELT ÜLE HINGATA


Kuid ikkagi eile autoga ringi sõites jäin Kardoga rääkima, et nüüd tahab vahepeal kerge ärevus sisse hiilida. Tunnen end nagu igirasedana ja see aeg tundub nii üüratu. Tahaks lihtsalt seda kindlust või teada, kuidas kõik läheb. Kohati on hea olla korduvsünnitaja, sest ma tean praegusel keerulisemal ajal, mida oodata ja olen endas kindel ning julgem, et saan ka üksi hakkama. Samas oli mõnevõrra lihtsam esimesel korral, sest siis sa ei teadnud siiski päris täpselt, mis tulemas on. Hetkel tahaks teada ikkagi, kas läheb loomuliku sünnituse suunas või mis värk on. See on tegelikult päris naljakas, kuidas inimene unustab kiirelt mingid nö "halvad" asjad ära. Nt kui rasedaks jäin uuesti, siis tuli Kristoferil mingi 6 kuud magamatuse perioodi peale. No KUI RASKE see oli, aga kohe kui sellest lõpuks jagu saime, mingi 3 ööd täis und ning tegelikult oli kõik nagu ununenud. Elu jälle ilus, laps kohe armsam ja kõik parem. Sama sünnitusega - igati võimas asi, kuid siiski iga kogemus on erinev ja selles hetkes olles küll ja pärast sünnitust mõtlesin, et mina siia väga pikka aega oma jalga uuesti ei tõsta. Siin ma varsti jälle olen aasta ja 4 kuud hiljem.


MÕTTED TIIRLEVAD PEAS, KAS SEEKORD LÄHEB SAMAMOODI VÕI TÄIESTI TEISITI. SEDA NII TAASTUMINE KUI SÜNNITUS... TEGELIKULT KÕIK, SEST NÜÜD ON SEE VÕRDLUSMOMENT JU OLEMAS


Mul oli valdavalt kerge rasedus, mõlemad on olnud. Ehk ma ei ole pidanud olema voodis pikali, suurte muredega v.a hiigel suure kõhuga olles ise päris lühike naine. Olen saanud jätkata päris suurel määral oma tavapärast elu. Sünnitus oli eelneval korral... ma ei teagi, kas ma saan ja võin öelda raske või kerge, sest taaskord on kõik nii suhteline. Kohati võin öelda, et oli väga raske - pikad 30h, kus keha ei tahtnud koostööd teha, lõppedes keisriga ja kõiksugu detaile veel, mida ma siia ei lao, aga saad lugeda mu sünnituse loost ka siin jutunurgas, siis ikkagi läks hästi?! Muidugi olid esimesed nädalad rasked ja Kardo tugi oli asendamatu, sest tema oli see, kes esimene nädal-kaks tegeles beebiga rohkem. See aeg kui mina proovisin end voodist püsti ja pikali saada, siis tema vahetas mähkmeid, pesi last ja pani ta riidesse ning tõi mulle imetamise ajaks. Kuid ikkagi läks hästi ehk ma taastusin sellest hoolimata tublilt ja kiirelt, mul ei olnud mingeid keisrijärgseid tüsistusi jne. Seega väga suhteline ja ei oska ega taha otseselt ka oma kogemusele mingit hinnangut külge panna ega absoluutselt mitte kedagi sellega hirmutada!