Hiljutised postitused

Arhiiv

VAHEL MÕTLEN, KAS MIND ON PIISAVALT JA KÜLLALT NING PALJU MA SUUDAN ENDAST ANDA

Täna on üks jube aeglane päev ning tegelikult on üldse üks hästi aeglane nädal. Olen muidu hetkel meeletult heas tegutsemise ning jaksu tuhinas, kuid juba esmaspäeval ütlesin Kardole, et ma tean ja tunnen - tuleb selline nädal. Ilmad veidi kehvemad, eelnevad nädalad on väga töökad olnud ning tean, et järgmine nädal ning terve aprill on mul vaja väga töökas teha. Seega tass, kohvi (tegelikult juba kaks) kõrval, mõnus muusika taustaks ja panen jälle mõned mõtted kirja, mis mind üks päev kinni püüdsid.


SÕITSIME ÜKS ÕHTU AUTOS RINGI NING JÄRSKU JÄIN MÕTLEMA, MIS SIIS SAAB KUI MA EI SUUDA PIISAVALT ENDAST MÕLEMALE LAPSELE ANDA?


Pigem tuli peale selline emotsionaalne... või noh, mis tuli peale. Kurku tuli kerge klomp, et mis saab kui ma ei oska teist last nii palju või selliselt armastada ja temast hoolida kui esimesest lapsest? Tegelikult igati tobe hirm, sest nagu ma alati ütlen pole mõtet ette karta ja mõelda, kuid ikkagi neid hirme tekib ja ma alati harutan nad oma peas või koos Kardoga läbi. Kui ma nad räägin ning mõtlen läbi, siis suudan ise olla nendega rohkem rahulikum ning saan aru kui miski mõte oli tobe hetke emotsioon või hirm ning saan aru, et see ei pea võtma tervet mu päeva või elu üle. Kuid sõitsime autoga, Kristofer magas taga ning järsku mõtlesin, et üäris hirmus, aga ma ei tea ju kuidas ma end tunnen? Esimese lapsega läheb kõik su aeg ning hool tema alla. Paljud ütlevad ka, et kõige raskem on just see üleminek ühelt kahele, sest õpid oma tähelepanu ning elu nende vahel jagama. Eks see tuleb ajaga ning ei tohi seda karta, sest pigem tahaks uskuda, et seda on just ju rohkem anda ning tuleb seda armastust ja hoolt rohkem juurde.

MA USUN, ET SA ÕPID AJAGA INIMESI NING SAMUTI OMA LAPSI ROHKEM HINDAMA, ARMASTAMA NING SEE EI OLE PATT KUI SA ESIMESTEL MINUTITEL KOHE EI TUNNE SEDA ÜLEVOOLAVAT EMOTSIOONI


Üks asi, mida ma ei osanud ette mõelda või ei teadnud arvestada ka Kristoferi sünniga oli see, et ma võib-olla ei tunne kohe esimesel sekundil maailma suurimat ülevoolavat armastust. Ma olin väsinud nendest pikkadest kuudest, pikast sünnitusest ning elu muutub sekundiga kohe teiseks. Sa ise alles taastud, proovid endaga hakkama saada, kuid pead koheselt olema uues rollis ning hoolitsema uue elu eest. Sekundiga. Sa ei jõua sellesse korralikult sisse elada ning muidugi me poetasime kõik mõned pisarad alguses. Mina opilaual, siis kui Kardo ja Kristofer tulid intensiivi minu juurde, kuid ma tundsin end kergelt süüdi, et äkki ma peaksin kuidagi veel erilisemalt end tundma? Tegelikkus oli see tunne kasvas ajaga. Iga päeva ja iga kuuga kui lõpuks suutsin ma iseendaga hakkama saada, sain enda eest hoolitsetud. Suutsin leida aja käia pesemas, teha juuksed korda, teha kerge meik. Tundsin, et tunnen juba oma beebit ning olen julge ja enesekindel temaga tegutsemisel ning see tunne kasvas.


Ta oli mingi 2-3 kuu vanune umbes ma arvan kui ma olin ka voodisse läinud, aga Kardo jäi veel toimetama midagi. Järsku tulin täiesti pillides tema juurde. Miks ma töinasin? Sest ma ei tahtnud, et Kristofer magaks, ma olin niiiiii kurb, et ta magas, sest ma armastan teda nii palju ja tahtsin, et ta oleks juba uuesti üleval. Endal krokodilli pisarad voolasid mööda nägu alla täiesti endast väljas :D APPI, kuidas me tegelt pärast tagantjärgi naersime selle üle. Kardo hakkas ka esimene asi kohe naerma mu üle, et "nii armas oled haha, tule siia". Seega mis mu pika jutu mõte on, siis tegelikult usun, et sama on ka seekord ning samuti vaja õppida armastama seda olukorda ning elu kahe lapsega. See kõik ei tule lihtsalt alati nii, et nüüd sekundiga ja pead kõõõõõõõõike tundma. Nagu ka enda kaaslase või kellega iganes elus. Sõbra või tuttavatega, siis me ju kõik muutume ajas, elu meie ümber muutub, meie muutume ning sa tegelikult leiad pidevalt uusi põhjuseid ning kohti, mida inimeses armastada ja millest hoolida. Kui see on loogiline, mis ma proovin siin edasi anda :D.


VAIKSELT HAKKAN ASJU SÄTTIMA NING VAATAMA, MIS ON OLEMAS, MIDA ON VAJA NING PROOVIN HOIDA END RAHULIKULT NING MÕTTELISELT AINA ENAM VALMIS


Käisin eile ämmaemanda juures ka ning poiss on ilusti pea all, kuid väga kõrgel veel. Pea ees pidi omajagu vett olema ning tegelikult sama oli Kristoferiga ja vett oli keskmisest kõvasti rohkem. Ta pea ei liikunudki alla paika, kuid veel on aega. Keeramisega on siuke värk, et ma ikka mitu korda tundnud siin viimastel nädalatel, kus ta on end ringi keeranud ja see ei ole üldse mugav ega meeldiv. Kusjuures nädala alguses keeras ka veel end korra kui järsku läbi une nägin kõht täiesti toonuses ja kaks suurt mügarikku oli kõhus püsti. Loodan, et jääb ilusti pea alla nagu ta enamus aega on olnud. Midagi muud mul õnneks kurta ei olnud kui lihtsalt seda, et tüdimus suure kõhu ning valusate hoopide ees on juba päris suur ning seda eriti õhtuti kui ta on ülimalt aktiivne. Öösiti kui silmad lahti teen, siis olen nii ära vajunud mingisse asendisse ja kõhubeebi ka, et lihtsalt võtab mingi 10 min aega, et end püsti saada, keerata või voodist vetsu ajada ja keha käima saada. Ta vaatas ta asendi ka selle UH-ga mis tal oma kabinetis oli ning ütles ka, et ta jalad olid ikka mul väga kõrgel ja pole ime kui ma neid maksahoope saan ja nad valusad on. Neid karjatusi tuleb mul kella 20st alates ikka üle ühe minuti. Samas vähemalt aktiivne, tunnen teda pidevalt ning järelikult on tal seal üks hea kodu. Kannatan selle veidikese veel ära ning proovin ka nii kaua nautida kui seda oskan, sest arvatavasti suure kõhuga ma enam ei planeeri olla. Vähemalt mitte väga paljude aastate jooksul.

Panime sünnitusplaani koostamise ning ühe tema aja veel kirja ning mine tea. Ütles, et võib veel siuke 1.5kuud ehk minna ja arvatavasti palju üle ei lasta kui üldse. Kuid see selgub siis juba kuu pärast ning tean ka veidi rohkem ehk mõelda ja öelda. Kuid that been said jäin mõtlema, et ikkagi võiks äkki veidi hakata end liigutama. Veidi sorteerida Kristoferi asju ning vaadata, mida saame edasi kanda, mis vaja pessu/sorteerida. Vähemalt vaatasin esialgu suurus 56-62 ära, sest me temaga 50 asju ei kandnudki. Läks kohe 56 ja oli hea mugav ning mu arust nagu kahe nädala pärast läks kohe 62. Sel juhul on midagi kodus juba olemas ja mõned asjad vaatame juurde muidugi. Kuid ja Kristoferiga läks ikka alguses neid suuruseid hullult palju ja ta oli ikka päris suur beebi ka haha. Kasvas mühinal, kuid siis ühel hetkel jäi pigem pidama ja hakkas pikkusesse viskama rohkem. Vaikselt tellida mingid mõned hõlmikbodyd (esimene kord ei tulnud selle peale, aga esimesed kuud NIII mugav, ülepea bodyd no go haha) ja siis hiljem pigem tavalised bodyd. Beebile voodi ja mõned asjad endale haiglakotti. Selle võiks ka ära pakkida, aga ehk ka mingi kuu pärast, kuid usun mida rohkem ma neid asju hakkan juba sättima ja vaatama, seda enam harjutan end päriselt mõttega, et pisike varsti siin.


Mitte, et ma ei oleks harjunud selle mõttega. Me räägime sellest väga palju ning igati ju oodatud / mõeldud, kuid ikkagi nüüd nagu PÄRISELT ka mõelda, et okei aeg on varsti siinmaal. Korralik mullijutt mul jälle, kuid ehk mõni kaasveereja saab siin jälle minuga veidi samastuda või ka pisut hingerahu. Eks me kõik muretseme ja põeme ning sa ei ole üksi! :)


Lobisemiseni

Kirsti

 

Eesti, Estonia​

©DESIGN BY KIRSTIVAIKLA CREATED WITH WIX.COM