VAHEL MÕTLEN, KAS MIND ON PIISAVALT JA KÜLLALT NING PALJU MA SUUDAN ENDAST ANDA

Täna on üks jube aeglane päev ning tegelikult on üldse üks hästi aeglane nädal. Olen muidu hetkel meeletult heas tegutsemise ning jaksu tuhinas, kuid juba esmaspäeval ütlesin Kardole, et ma tean ja tunnen - tuleb selline nädal. Ilmad veidi kehvemad, eelnevad nädalad on väga töökad olnud ning tean, et järgmine nädal ning terve aprill on mul vaja väga töökas teha. Seega tass, kohvi (tegelikult juba kaks) kõrval, mõnus muusika taustaks ja panen jälle mõned mõtted kirja, mis mind üks päev kinni püüdsid.


SÕITSIME ÜKS ÕHTU AUTOS RINGI NING JÄRSKU JÄIN MÕTLEMA, MIS SIIS SAAB KUI MA EI SUUDA PIISAVALT ENDAST MÕLEMALE LAPSELE ANDA?


Pigem tuli peale selline emotsionaalne... või noh, mis tuli peale. Kurku tuli kerge klomp, et mis saab kui ma ei oska teist last nii palju või selliselt armastada ja temast hoolida kui esimesest lapsest? Tegelikult igati tobe hirm, sest nagu ma alati ütlen pole mõtet ette karta ja mõelda, kuid ikkagi neid hirme tekib ja ma alati harutan nad oma peas või koos Kardoga läbi. Kui ma nad räägin ning mõtlen läbi, siis suudan ise olla nendega rohkem rahulikum ning saan aru kui miski mõte oli tobe hetke emotsioon või hirm ning saan aru, et see ei pea võtma tervet mu päeva või elu üle. Kuid sõitsime autoga, Kristofer magas taga ning järsku mõtlesin, et üäris hirmus, aga ma ei tea ju kuidas ma end tunnen? Esimese lapsega läheb kõik su aeg ning hool tema alla. Paljud ütlevad ka, et kõige raskem on just see üleminek ühelt kahele, sest õpid oma tähelepanu ning elu nende vahel jagama. Eks see tuleb ajaga ning ei tohi seda karta, sest pigem tahaks uskuda, et seda on just ju rohkem anda ning tuleb seda armastust ja hoolt rohkem juurde.

MA USUN, ET SA ÕPID AJAGA INIMESI NING SAMUTI OMA LAPSI ROHKEM HINDAMA, ARMASTAMA NING SEE EI OLE PATT KUI SA ESIMESTEL MINUTITEL KOHE EI TUNNE SEDA ÜLEVOOLAVAT EMOTSIOONI


Üks asi, mida ma ei osanud ette mõelda või ei teadnud arvestada ka Kristoferi sünniga oli see, et ma võib-olla ei tunne kohe esimesel sekundil maailma suurimat ülevoolavat armastust. Ma olin väsinud nendest pikkadest kuudest, pikast sünnitusest ning elu muutub sekundiga kohe teiseks. Sa ise alles taastud, proovid endaga hakkama saada, kuid pead koheselt olema uues rollis ning hoolitsema uue elu eest. Sekundiga. Sa ei jõua sellesse korralikult sisse elada ning muidugi me poetasime kõik mõned pisarad alguses. Mina opilaual, siis kui Kardo ja Kristofer tulid intensiivi minu juurde, kuid ma tundsin end kergelt süüdi, et äkki ma peaksin kuidagi veel erilisemalt end tundma? Tegelikkus oli see tunne kasvas ajaga. Iga päeva ja iga kuuga kui lõpuks suutsin ma iseendaga hakkama saada, sain enda eest hoolitsetud. Suutsin leida aja käia pesemas, teha juuksed korda, teha kerge meik. Tundsin, et tunnen juba oma beebit ning olen julge ja enesekindel temaga tegutsemisel ning see tunne kasvas.


Ta oli mingi 2-3 kuu vanune umbes ma arvan kui ma olin ka voodisse läinud, aga Kardo jäi veel toimetama midagi. Järsku tulin täiesti pillides tema juurde. Miks ma töinasin? Sest ma ei tahtnud, et Kristofer magaks, ma olin niiiiii kurb, et ta magas, sest ma armastan teda nii palju ja tahtsin, et ta oleks juba uuesti üleval. Endal krokodilli pisarad voolasid mööda nägu alla täiesti endast väljas :D APPI, kuidas me tegelt pärast tagantjärgi naersime selle üle. Kardo hakkas ka esimene asi kohe naerma mu üle, et "nii armas oled haha, tule siia". Seega mis mu pika jutu mõte on, siis tegelikult usun, et sama on ka seekor