Hiljutised postitused

Arhiiv

VAHEL MÕTLEN KÜLL, ET MIS MEIL IKKA ARUS OLI, JUST NAGU NÄITEKS TÄNA

Ma ei teagi, kust otsast alustada ja mida ma nüüd siin öelda täpselt tahan. Eks tunnen, et tegelikult on vaja olla ka teineteisele toeks ning anda ka teistele märku, et alati ei ole okei ja see on... okei! Muidugi enamus ajast ma proovin olla pigem rõõmsameelne, hoida enda tunded ja mõtted võimalikult kõrgel. Pigem näha asjade head poolt ja see, kuidas ma ise suhtun asjadesse loobki mu emotsioonid ning kõik ümberringi. Mitte, et nüüd oleks elu läbi roosade prillide, absoluutselt mitte. Enda suhtumises ja valikutes on nii palju jõudu, kuid vahel on nagu täna , kus ma tunnen, et ei jaksa lihtsalt olla. Ei jaksa olla ema.


MA OLEN KÜLL PÄRIS VÄRSKE EMA ALLES, KUID SELLEGI POOLEST TUNNEN, ET TEAN JUBA SAMASTUDA KÜLL. PIGEM OLEN JULGE NING AUS OMA ÜTLEMISTEGA JA TUNNEN, ET TIHTI ME EMADE-NAISTENA EI JULGE MINGEID ASJU ÖELDA EGA MÕELDA, KUIGI SEE ON TÄIESTI OKEI!


Noh, näiteks öelda, et ma ei jaksa olla ema. 14-päevane tagastusperiood on möödas :D (see on nali eksole inimesed!). Me tunneme, et peame pidevalt olema ideaalsed. Ideaalsed naised, olema kasitud, korras. Juuksed puhtad, kammitud, meigitud, ilusad riided seljas, kogu aeg naeratama ning seal juures, hoiame enda pesa korras, su pere on söönud. Ole siis veel ka ideaalne naine, mitte lihtsalt ilus, aga ole seksikas, ole oma mehe jaoks olemas no ole kõike, aga jumala eest ära sa ole väsinud ega räsitud. Reaalsus on see, et ega enamus päevadel sa üle 5 minuti puhaste riietega ringi ei käi, juuksed on 5 päeva vanas mom-bunis. Mõni päev sa ei jaksagi oma lapsega 150 erinevat tegevust ette võtta. Vajad hetke olla ning las ta mängib veidi ka omaette. Tal on ju siiski sina olemas, tal on kõht täis, ta on roosa ja rõõsa. Laste saamine on tegelikult olnud (nagu me Kardoga rääkinud) üks parimaid asju meie elus. Nii palju saavutustunnet andnud, iseennast sundinud edasi viima. Kui palju rõõmu ja naeru, täiesti lambiseid hetki nii pisarates, et püksid on ka märjad. Samas on ikkagi päevi ja ka mõnes toredas päevas oma tõrvatilga momente, kus tunned "ma enam ei jaksa". Mina täna taaskordse magamata ööga, mis on nüüd viimased 4-5 kuud juba tavapärased (okei, ma 2h sain magada ma ei hakka valetama). Meie poiss oli perfektse unega beebi kuskil 8-kuuni, aga siis läks täitsa lappe see kõik. No see selleks ning asi pole siin kaastunde nurumises, vaid jagades neid mõtteid, et sa ei ole ainuke. Me oleme selles kõik koos!


MÕNI HOMMIK ON KÜLL NII, ET ÜTLEN KARDOLE "VÕTA OMA LAPS KAASA, MINE SINNA TÖÖLE ÄRA JA ÄRGE TAGASI TULGE" SAMAS TEINE HETK ON TUNDED VAIBUNUD, LAPS RAHUNENUD, JÄLLE NAERATAB, TASS KOHVI ALL NING ONGI KÕIK JÄLLE KORRAS


Me kõik oleme inimesed ning lõputuid piire ei oma. Ühel hetkel saab pott täis, kaas viskab pealt ära ja hakkab üle ajama. Kõik asjad tavaliselt jooksevad kokku ka veel. Vahel olen mingi mitu nädalat juba suht magamata, kõhubeebi teeb normaalset tralli, Kristoferil eksole on uned nagu on, hambad tulevad, siis jälle on jonnitujud ja kõik maailma asjad kokku. Ja siis ongi mingi hommik, kus tunned, et palun lihtsalt võta ja mine ära :D Ja mu arust on see okei tunda neid tundeid. Neid ei tohi maha suruda ja alla vaikida, sest see vaikselt tapab. Tuleb mõelda ja lohutada end ka faktiga, et alati tuleb peale mõõna tõus. Kõik päevad ei olegi vennad ning tuleb järgmine päev, kus on nii lapsel parem tuju kui ka sul. Ega endal ei ole ka alati ju maailma parim päev? Sama on ka lapsel ning eriti hull kui nad satuvad samal ajal kokku. Tuleb jälle hetk, kus see väike pätt tuleb tassib midagi laiali, korraldab mingit jama ja viskab siukest nalja ning mõtled ise ka, et kust kohast tal need mõtted tulevad :D ja siis te istute põrandal ja naerate selle kõige üle. Emaks olemine ei ole mitte mingine puhkus, vaid tõeliselt suur töö ning vastutus kujundada kellegi mõttemaailma ja elukäiku. Vahel on okei tunda, et sa ei jaksa võtta seda vastutust ja kanda seda koormat enda õlgadel. Pane peale enda lemmik seriaal, tass kohvi. Kui teeb hingele head, siis kammi need juuksed ära, tee väike meik. Hinga värsket õhku ning kui sa kasvatad last koos kellegagi olgu see su elukaaslane/lapse isa, su ema, vanaema, siis julge küsida endale hetke ning astuda korraks eemale.


Pisut veel siia juurde ka peagi uue lapse tulekust, siis isegi kui neid raskeid hetki on praegu tiba rohkem ei karda ma seda perioodi tegelikult. Mis mul seal ikka karta ning elu annab täpselt selliselt õlgadele kanda nagu sa seda jaksad. Alati ikka ja jälle saad ning oled ju saanud igas olukorras hakkama. Seda ka nüüd seega pea püsti!


Lobisemiseni

Kirsti