VAHEL MÕTLEN KÜLL, ET MIS MEIL IKKA ARUS OLI, JUST NAGU NÄITEKS TÄNA

Ma ei teagi, kust otsast alustada ja mida ma nüüd siin öelda täpselt tahan. Eks tunnen, et tegelikult on vaja olla ka teineteisele toeks ning anda ka teistele märku, et alati ei ole okei ja see on... okei! Muidugi enamus ajast ma proovin olla pigem rõõmsameelne, hoida enda tunded ja mõtted võimalikult kõrgel. Pigem näha asjade head poolt ja see, kuidas ma ise suhtun asjadesse loobki mu emotsioonid ning kõik ümberringi. Mitte, et nüüd oleks elu läbi roosade prillide, absoluutselt mitte. Enda suhtumises ja valikutes on nii palju jõudu, kuid vahel on nagu täna , kus ma tunnen, et ei jaksa lihtsalt olla. Ei jaksa olla ema.