Hiljutised postitused

Arhiiv

UUED SEIKLUSED PEAGI NELJAKESI - BABY NR 2 ehk 2 kids under 2

Väga veider, et üpris alles kirjutasin taolise jutukese siia Kristoferi ootuse ajal, mis ei olnud üldse kaua aega tagasi. Täpsemalt siis aasta ja üks kuu tagasi sündis meie esimene pisike. Nüüd aga peagi juba mõne kuu pärast on meid neli. See tegelikult tuli vist ikka väga paljudele suure üllatuse ja uudisena tegelikult ning mõtlesingi, et kriban veidi pikemalt sellest.


LOETUD KUUDE PÄRAST LISANDUB MEIE GÄNGI ÜKS VÄIKE POISS VEEL


Selle aastakese eemal oldud ajaga on nagu näha siis paljugi juhtunud. Nimelt selle aasta mais sünnib Kristoferil väike vend. Nii imelik.. alles ta oli see pisike titabeebi ja ta tundub juba vahepeal nii suur laps. Ega nüüd on see beebi elu läbi ka, sest tuleb hakata suureks vennaks. Tegelikult juba enne Kristoferi sündi me rääkisime Kardoga, et pigem tahame lapsi väikese vanusevahega ja seda mitmel erineval põhjusel. Just nimelt põhjused, mis meile endale tunduvad õiged ja seda nad ei pea olema kõigi jaoks. Sama nagu üldse kogu sel lastekasvatuse teemadel sõna võttes. Ma polegi võtnud väga, sest kõigil omad lähenemised ja see ongi väga õige. Tihti aga tekib siin mingeid korralikke hõõrdumisi ja beebigruppide draamasid. See selleks - igatahes! Teadsime, et soovime lapsi üpris lähestikku seega teine laps on meil igati planeeritud ja oodatud küll aga juhtus jah tiba varem kui seda arvasime :D. Sellessuhtes oleme väga õnnelikud ja õnnistatud, et meil sellega on kenasti läinud. Tegelikult küll on mul käsil neljas rasedus ning nüüd siis oodatav teise lapse sünd. Lihtsalt lisades siia mõttetera, et tegelikult on sinu ümber isegi rohkematel naistel nii palju erinevaid lugusid rasedustest, rasestumisest ja kõigest sellega seonduvast rääkida. Seda ei suuda ettegi kujutada. On ka meil olnud siis järelikult mitte head ja õiget aega, kuid tundub, et eluke nüüd andis meile märku nii mõlema lapsega. Märku, et hetkel ja praegu on see aeg õige.


KAKS LAST ALLA KAHE AASTASED... MIDA ME KÜLL MÕTLEME EKSOLE


Mõtlesime, et kui Kristofer on aastane, et siis oleks juba tore teise ootele jääda, kuid nüüd on selliselt, et poiste sündide vahe tuleb aasta ja 4-5 kuud. Ma proovin lihtsalt esimesed pool aastat-aasta ellu jääda ja siis vaatab edasi haha. Tegelikult usun, et peale seda "rasket" aega läheb palju vahvamaks ja toredamaks. Tore on koos kasvada ja sul on alati enda parim sõber kõrval. Alati mängukaaslane ja keegi, kellega koos kasvada. Kuna mul on 3 pool venda, kes kõik on minust ka omajagu vanemad, siis olen ise pigem üksi kasvanud. Nii tore oleks olnud kellegagi koos kasvada. Seega tahtsime kindlasti toredat sõpra, kellega kasvada. Lisaks tundub muidugi kohati raskem nii väikse vahega lapsi kasvatada, aga samas nagu veidi ka lihtsam. Kui ma aus olen, siis sellele aastale tagasi vaadates... ma ei viitsiks mingi 15a pärast uuesti pihta hakata :D. Mõelda, et üks laps kas läheb kooli või teine lõpetab ja siis hakkaks järgmisega uuesti pihta. Meile tundus laste arengu-ja kasvuetappide suhteliselt lähestikku ja järjest kulgemine kuidagi paremini. Ehk siis tegelikult kui pisem on juba aastane, siis on nad mõlemad suhteliselt aktiivsed. No kui võtta Kristoferi arvesse, kes hakkas 10-kuuselt kõndima ja praegu juba peaaegu, et jookseb, siis neil vahva juba koos mängida. Samuti uned on samal päevasel ajal ja üldse päevane rütm. Lisaks veel ka loomulikult majanduslik ja tarbeline pool. Palju asju, mis on hetkel juba niikuinii olemas. Selleks siis vankrid, mingid toolid, asjad värgid-särgid. Igal lapsel ja lapsevanemal omad lemmikud. Samuti mainin ära ka enda jaoks argumendi, et mu hetkeline emapalk säilib, mis mulle väga sobib.


KULGEDA SIIN ELUS, KASVADA JA ARENEDA HOOPIS KOOS LASTEGA EDASI


Lisaks sellele kõigele veel lihtsalt koos edasi liikumise. Ehk siis lisaks kõik tarbeline, majanduslik jms pool, siis võtta juurde ka see, et me viitsime, jaksame ja tahame koos kasvada. Meil on jaksu, me oleme noored ja tegusad ning lapsed sunnivad meid ma usun kordades rohkem edasi. Muidugi kõik ettevõtmised on mingi 250x kohati keerulisemad ja raskemad, aga ausalt - alguses tundusid mingid asjad utoopilised, siis nüüd käib meil kõik kuidagi automaatselt ja kiirelt. Igast käimised, toimetused no tuleb lihtsalt lõpuks see nii välja nagu vaja. Samuti siis saame lastega koos edasi tegutseda ja teha ka omi toimetusi nagu nt tugevamalt karjääri tegemistes edasi rühkida, enesetäiendused. Kõiki neid asju saab loomulikult teha ka väiksemate laste kõrvalt. Miski, mida me tegelikult ka teeme hetkel ehk nii kooli kui ka tööd, aga vähe teises mastaabis. Me oleme alati seda öelnud ja mõelnud nii enne Kristoferi kui ka nüüd teise ootel - lapsed ei takista mitte millegi tegemist. Muidugi on keerulisem, raskem, vahel tundub lootusetu, vahel kergem, kuid nii palju lõbusam, vahvam, härdam, naljakam, arendavam, edasiviivam. Ma isiklikult olen inimene, kes on arvamusel, et laps tuleb MEIE ellu. Siin on kindlasti arvamusi palju ja erievaid, aga mina usun, et kõige esikohal ei saa olla laps. Kõige esimesena pead tulema sina ise. Seejärel sina ja su lapse isa kui mees ja naine. Seejärel laps. Miks nii? Sa ei saa ju valada tühjast tassist ehk kui sa oled ise läbi ja katkine, siis sul ei ole midagi ei enda mehele jagada ning seetõttu on teil väga väga üldse inimeste ja vanematena oma lapsele anda. Ehk siis kulgeda koos edasi, kuid mitte ära unustada iseend selles protsessis.


TEISE BEEBI OOTUSEST KRIBAN KA SEEKORD SIIA JUTUNURGAKESSE


Ma ei olnud tükk aega kindel, kas ma hakkan teise beebi ootusest siia üldse kirjutama. Tegelikult pole ju siia jutunurka nii kaua üldse sattunud, aga ma nägin seda Kristoferi oodates ja ka nüüd, kuidas naised ikkagi otsivad teineteiselt seda tuge ning kas või teadmist, et okei ma ei ole üksi. Keegi teine tunneb samamoodi või siis kuidas keegi teine üldse hakkama saab. Seega kriban siia mõtteid, mis mul seekord samuti ette tulevad ja palju kindlasti on teistmoodi just sellest võtmest, et seekord on kogu mu ootusajal kõhu peal istumas üks aastane aktivist. Kindlasti elust ja mõtetest peagi kahe lapsega alla kahe aasta ja kõik muu, mis mõttesse siin jooksvalt tuleb või kui keegi mõne idee mulle edasi annab.


Lobisemiseni

Kirsti


PS! Me keegi ei tea, miks Kardo otsustas 4h enne vana-aasta ööd oma habemest tekitada Ülo vuntsi ja sellega aasta lõpp ka kolmese perena pilti võtta. Imetlege! :D


 

Eesti, Estonia​

©DESIGN BY KIRSTIVAIKLA CREATED WITH WIX.COM