Hiljutised postitused

Arhiiv

TEISE TRIMESTRI TAGASIVAADE

Teine trimester tundub vist enamikel rasedatel see kõige pikem. Esimene ju läheb niimoodi mööda, et alles 4.-6.nädalal saab naine teada ja viimane trimester on no okei. Tegelikult võib mõnel ka see viimane kohe eriti pikalt minna lausa 42.nädalani välja ning tõesti viimased kuu kaks on nagu viis aastat. Kuid see teine trimester on ka omajagu pikk ikka. Mul nüüd kohe 29 nädalat täis ja hakkab tiksuma 30.nädal, mis niimoodi mõeldes on tegelikult juba päris lõpule lähedal.


ENNE KERGE EMOTIONAL BRAKE DOWN JA SIIS JÄLLE HÄRJAL SARVIST KINNI EHK TERE TEINE TRIMESTER NING KULDAEG


Ma olen inimene, kellele hullult mõjub ilm ning selle kõikumine. Kõige raskemad kuud aastas iseenda ja oma emotsioonidega toime tulla on üldiselt november, detsember jaanuar ja veebruar ikka ka. Sealt maalt läheb juba veidi valgemaks, kergemaks. Pisut totter ehk, et halvas tujus ning "eluprobleemides" on süüdi ilm, kuid olen täielik päikese laps ja valguse inimene. Seega oli esimese trimestri lõpp ja teise algus just selle kõige pimedama aja keskel. Olin võtnud tööst ja tegemistest väikese pausi, mis oli igati õige otsus tol hetkel. Päevad möödusid lihtsalt olles korraks Kristoferile ema, vaadates Netflixist jõulufilme, juues teed-kohvi, süües küpsist ning lastes see aeg nö mööda. Proovisin selle perioodi teha muudmoodi helgemaks ja valgemaks ning hoidsin end ja pere igati jõulumeeleolus. No tegi päriselt selle raske perioodi kergemaks küll.


Minu kõige suurem raseduse süptom oligi see puuga pähe saanud väsimus. Midagi väga teha ei viitsinud, jaksanud ega isegi ei tahtnud. See viimane on minu puhul üli haruldane nähtus ja kohati ka needus, sest ma tihti ei oska päriselt võtta aega maha. Seega olin iseendas päris üllatunud ja korra käis jälle peast läbi, et apppiiiii äkki ma nüüd olengi ja jäängi selliseks?! Midagi teha ei taha ega viitsi, siuke tiksumine oli lihtsalt. Kuid teine trimester peale, jõulud ja av mööda ning mõtlesin, et okei davai Kirsti. Sinu valik nüüd, kas jääd edasi diivanile istuma või siis proovid oma päevad teha taas rohkem enda omaks? Energiat ju hakkas jälle rohkem tulema, kõht oli juba muidugi üpris suur selle aja kohta, aga mitte nii, et ta takistaks millegi tegemist. Selline aeg meil ju siin hetkel ka viimased aasta, kus kuskil ei käi ning midagi väga ei tee peale selle, et oled rahulikult kodus, toimetad ja nokitsed. Eriti kui oled veel pisikese aastasega kodus, siis ma teadsin, et ma lähen varsti täiesti hulluks muidu.

Mul oli siuke periood, kus ma tundsin end üli mõttetuna. Nutsin iga päev, olin emotsionaalselt täiesti igal pool laiali ja kuidagi kadunud. Jõulud said ka läbi, kuusk oli toast läinud, tuba kohe pimedam. Hullult dramaatiline ma tean :D aga mõtlesin, et no mis nüüd edasi siis ja mõtlesingi, et okei, aitab küll. Ma ei hakka pihta siin mingi enesehaletsuse ralliga. Mul on tegelt hea olla ning veelgi parem kui ma hoian iseenda tassi täis. Alati olen seda rääkinud, kuid ikka iseendale on ka vaja pidevalt seda meelde tuletada. Seega tegin plaani ja võtsin end kätte töö, trenni, kodu, Kristoferi ja kõiksugu lainetel. Proovin võtta sellest olukorrast (olles nii pisikese ema, rase kui ka koroona) viimast ehk harida end, hoida oma füüsiline ja vaimne mina tasakaalus. Teha asju, mis toovad mulle rõõmu ja võtta mõistusega, et see on kõigest lihtsalt pisut raskem periood, millele alati järgneb tõus. Võtsingi kätte ja alguses on see enda kätte võtmine ikka täiega distsipliini töö. Motivatsioon tegutseda enda parema tunde nimel tuleb ja läheb ausalt, aga siis mõtled sellele, et no tegelt ka on parem ja siis tuleb mängu distsipliin, mis sind jälle aitab rajale saada.


TREENINGUTE LAINEL IGATI TUGEVALT NING JÄRJEPIDEVALT


Nagu ka esimese, siis samuti ka teise raseduse ajal jätkasin aktiivselt treeninguid. Selle raseduse ajal küll ise treeninguid ilmselgelt hetkel ei anna, kuid ise toimetasin ikka 4-5x nädalas edasi. Nagu ikka, siis rasedus ei ole haigus ja kui sul ei ole ühtegi meditsiinilist vastunäidustust, miks sa ei tohiks treenida. Su enesetunne on hea, teotahe on olemas, siis igati aeg, kus end mõnusalt trennitades edasi tunda. Kavatsen ka sel korral hea enesetunde ja võimaluse korral kas või viimase päevani treenida. Iseasi kui raske ja keeruline lõpus kõhuga juba olla on ning kui suureks ma sel korral kavatsen paisuda. Ütleme nii, et hetkel olen ma juba päris pirakas.


Küll aga on treenimine miski, mis aitas mind eelmise kui ka selle rasedusega. Tunda mul end iseendana, olla mõnusa enesetunde juures, energiline ning tugev. Tunnen, et ma saan selle kasvava raskuse ning kehamuutustega kordades paremini hakkama. Tugevam ja tervem emme ning samuti on ka beebil hea - õnnehormoonid voolavad ju kehas. Samuti siia juurde lisades, siis olen igati praegu rasedusaegses kui ka -järgses treeningus nii ise kui ka hariduslikult sees. Seda muidugi ka Kristoferi ootuse ajal, kuid hetkel end täiendades ja harides, et sel teemal ka teisi edaspidi toetada ning juhendada.


SÖÖD NORMAALSEID PORTSE, NORMAALSET TOITU NING EI LIIALDA ÜLE - POLE MIDAGI HULLU. VAATAD KURKI JA TOMATIT NING JUURES JÄLLE 4KG - TULEB TUTTAV ETTE, EKS?


Ma olin seekord mingi 22.nädala paiku ämmakale minnes täiega uhke enda üle, et olen suutnud nii hästi kaalujoones püsida. Mitte, et see oleks nüüd hull eesmärk omaette. Siiski kuulan oma keha ja kui mul ikka on kõht tühi ma söön, aga mõtlen, kas ikka on vaja süüa 3 taldrikutäit või tegelikult on kõht täis? Seega kuskil teise trimestri teise pooleni oli sellega kõik nagu väga kenasti ja siis tuli jälle siuke kaaluspurt nagu oli ka esimene ootus. Mingi 2 nädalat ja vaatasin, et jälle 4kg juures, jälle 2kg juures. Järsku vaatasin peeglisse ka, et noooo niiiiii, kuhu see kõht varsti mahub. Mõõtsin ümbermõõtu ka ja ega varsti ei jää mu eelmisel korral sünnitusele minnes kõhule alla.


Ehk teine trimester ja vähemalt selle esimene pool oli tõeline hiilgeaeg igatepidi. Teises pooles ikka tulevad rohkem need isud mängu ja isegi mitte mingid imelikud isud, vaid lihtsalt tahaks süüa. Päris aus olen, siis kui ma ikka öösel üles ärkan, mida vahepeal oli siin ju 10x Kristoferi unetuse tõttu, siis ma ei suuuuuuudaaaa minna magama kui pole midagi söönud. Ausalt no olen proovinud, läinud voodisse ja jään sinna vähkrema. Nüüd õnneks magab Kristofer meil palju toredamalt (JESSSSSSS!) ning selliseid ärkamisi on vähe. Seega ka neid öiseid näksimisi on vähem, aga sellevõrra on see, et ma olen mingis täiesti x -asendis üle poole öö maganud. Tunnen, et kõhubeebi on ka kuskil täiesti ära vajunud või jäsemed risti lükanud ja siis kuulen Kristoferi vääksu, väike obadus vastu Kardo reit "Ou, Kristofer nutab, aga ma TÕESTI ei saa praegu püsti, vaata, mis telk mu kõhus on" :D.


SUUR ON OLLA, KERGELT TAJUN ENDA KABARIITE AINA VÄHEM. SIUKE OCCASIONAL VASTU SEINA KÕHUGA PÕRKAMINE ON TAVAPÄRANE, KUID EI MIDAGI HULLU...


Kardo ka vaatas mingi päev ja ütles "tead, ma ei mäletagi enam aega kui sa ei olnud rase", mis on nii tõsi, sest selline tunne, et ma ise ka ei mäleta, milline ma ilma kõhuta enam üldse välja näen haha. On ju mõlemad beebiootused tegelikult olnud päris lähestikku (laste vahe tuleb aasta 4-5 kuud). Kuidagi on nii, et paisud ja paisud vaikselt, aga ühel hetkel vaatad peeglisse, et AHHHHHH MISASJA KUST SEE TULI?! ja siis oled järsku mingi 5x suurem. Päriselt kohe. Seekord mul on kõht nagu eriti madalal. Okei tegelikult oli eelmisel korral ka pigem selline all pool, kuid ikkagi ämmaka juures käies on ta pigem vist istunud mul seal üpris üleval. Tal seda ruumi pidi siin olema veel ujuda küll ja küll ning ma ikka füüsiliselt tunnen ja näen, kuidas ta end üle päeva keerab mu kõhus risti, kaks mügarikku pea ja pepu püsti ning paneb teistpidi. Vahel tunnen ta luksumist kuskil suhteliselt ribide lähedal, teine hetk mõtlen, et ouououuuu nii madalal, et kuule selle tulekuga veel aega on.


See rasedus ei olegi tulnud väga seda "NII SUUR" oled, sest kellegagi ju kokku ei puutu. Või see vana hea "kindel, et ikka üks on?" Ehk mõnevõrra on tegelikult kergem küll, kuigi mäletan kui panime esimese pildi jõuludel perest, siis arvati, et mul juba kuskil 30.nädal, aga vot tegelt oli mingi 14-15 äkki kuskil nii. Siiani ikka tuleb neid küsimusi siis netivahendusel, et kas ma juba sünnitama, aga no kus sa sellega. Ma täpset TA-d ei taha öelda, et vältida neid "noh, lähed juba sünnitama jah? :D", aga see jääb sinna mai teisele poole. Kui mingi ime läbi peaks juhtuma, et lastakse üle kanda, siis ma võin alles seda päeva juunis näha. See tundub liiiga jõhker päriselt... Mitte, et kedagi hirmutada, aga mäletan kui valus ja paha mul oli Kristoferiga viimased nädal-kaks. Iga päev töinasin, hüppasin oma pallil ja töinasin, sest tahtsin nii väga, et ta end juba sättima hakkaks. 38.nädalal läksin esilekutsumisele ja 39+0 ta sündis. Mõelda seda, et olla veel sealt mingi 2-3 nädalat pall, ma ei tea no naised on ikka imelised. Küll aga need liigutused ja see keeramine, päriselt sellele mõ


eldes mul tulid praegu mingid kuuma-külmavärinad peale. Nüüd lihtsalt loodan seda, et ilmad lähevad järjest soojemaks, sest jope läheb ehk veel nädalake lukust kinni, siis vahetaks mantli ja õues jalutamise riided kleidikeste vastu. Saan ehk täitsa soojas ka veel pallina tatsata.


... PIGEM PÕRKAVAD NEED EMOTSIOONID IKKA ROHKEM RINGI


Ma olen super emotsionaalne inimene. Võib vist isegi öelda temperamentne ehk ega minuga kerge ei ole, sest ma olen hästi aus, otsekohene ning mulle endale pigem meeldib see. Ma tean, et ma ei kogu endasse midagi liiga pikalt, sest muidu kui see kaas sealt pealt lendaks, siis oleks terve linn suppi täis. Ma elan hästi palju endast pigem välja, väike kärts-mürts ja kohe kergem olla. No pane sinna üks mitte magav (okei nüüd magab, aga kuskil 25.rasedusnädalani mitte) ringi tormav hambaid kasvatav aastane poiss ehk pool närvirakkudest, mis mul vast enne oli. Veidi liigselt kohvi, korralik magamatus endal, raseduse emotsioonid ja hormoonid. Kõiksugu mõtted, koledad ilmad ning see kodus olemine ja see kaas on ikka mõned korrad ajama pannud küll.

Ma olen hästi sotsiaalne inimene ning samuti väga töökas. Kui mul on siht silme ees, siis ma tahan ja võin selle nimel ööd-päevad ka töötada. Ma saan selle enda tassi täidetud just sellega, et mulle meeldib teha tööd. Mulle siiralt meeldib teha seda, mida ma teen, suhelda ja aidata inimesi ehk ma tegelikult teadsin, et ma ei ole ja ma ei olegi nö klassikaline ema. Mis üldse on klassikaline ema, eks? No ma tunnen, et ei suuda ainult 24/7 kõik oma energia lapsele anda. Mul on vaja kõigepealt enda aku täis hoida, siis tegelikult hoida koos oma elukaaslasega suhte aku täis ja siis me saame olla head inimesed, head partnerid ja head lapsevanemad ja hoida oma lapsel aku täis. Mis muidu sa oma tühja aku ja tassiga ikka ringi lased ja proovid lihtsalt iga pisaraga päevi mööda veeretada. Vot ja kogu selle nö raske aja, ühest hüppest ja hambast teise kõikumisega, nö takistused teha hetkel oma tööd efektiivsemalt ja selline kerge teadmatus alati uue päeva ees löövad rivist välja tihemini kui nad lööks ma usun mitte rase olles. Jällegi proovin alati kerget meltdowni olla mõistuse hääl iseendal, et see on okei. Sa oled lihtsalt tavaline inimene. Sul on emotsioonid, sa oled väsinud, tüdinud, vahel rõõmsam, vahel kurvem. Vahel on vaja nutta, vahel vaja pahandada ning siis on jälle need suured tunded möödas ja pilt selgem.


SEEKORDSED KEHAMUUTUSED TULEVAD PALJU RAHULIKUMA HINGEGA


Kaalu osas nagu mainisin, siis seda on juba siin 29 nädala jooksul omajagu kogunenud, kuid seekord tulevad need muutused mu jaoks rahulikuma meelega. Kes ei tea pikemalt või minu nö kaugemat tausta, siis olen maadelnud nii ülekaaluga kui ka vastupidi olnud päris kaalutundlik teisel pool ehk madalama kaaluga. Seal juures toitumishäire ning ületreenituse piiril, kus see on olnud lihtsalt mentaalselt kurnav. Enne Kristoferi rasedust oli just tegelikult see aeg, kus ma tundsin end juba päris nö terve suhtumisega kõigesse. See muutus aga veel tervemaks tegelikult raseduse ning sellest taastumisega ja tunnen tõesti end iseenda ja inimesena oma kehas heas kohas. Kuulan ning usaldan iseennast ja tean kui suurt tööd mu keha teeb. Kaalunumbritest ma väga ei räägi ning ka oma klientidel alati soovitan lasta sellest rohkem lahti ning keskenduda pigem enesetundele. Kuidas on peegelpilt, mis sulle vastu vaatab? Kuidas istuvad riided, kuidas on su isud, meeleolud, väsimus? Hetkel rasedusega siis on kogunenud neid mul siuke 13kg ja pole veel kordagi kaalu üle olnud endal sellist brakedowni. Oeh päriselt on palju kergem iseendal, sest üks lisamure ja pinge on endalt maha võetud. Loomulikult tuleb võtta liikumist ja toitumist mõistusega, kuid siin on lihtsalt meeldetuletus, et mõni naine võtab rasedustega vähem, mõni rohkem ilma, et ta selleks teeks midagi konkreetset. Kehade eripärad!


Praegu tunnen veel, et on viimane hetk, kus enamus kaalu oleks nagu kogunenud kõhupiirkonda. Vähemalt sinna peale vaadates ütleks nagu kõik haha, kuid tegelikult on ikka keha üleüldiselt läinud pehmemaks. Nägu on mul tavaliselt esimene koht, kus kaalutõusu on näha ning see hakkab mul kindlasti lõpus paisuma selliseks, kus taas silmad ka välja ei paista. Pigem on mul see kaal hetkel kogunenud alakeha ümber ehk tuhar, reied on mul piirkond, kus seda koguneb. Tselluliiti on juba väga korralikult ning ma pigem alati vaatan imestusega, et wow, näed nüüd on juba siin ka ja ei ole enam seda "appiiiiiiiii kui jube, siin on ju ka". Keha kogub päris palju sulle varudesse, et hoida kõhukodanikul hea pehme kodu ning pärast oleks kuskilt imetamise ajal vajadusel võtta.


Venitusarme on mul ikka seekord juba selle rasedusega tekkinud. Või vähemalt ma arvan, sest Kristoferi oodates tulid nad just viimasel nädalal. Enamus nabapiirkonda ning tegi meele härdaks küll hetkeks, kuid ikkagi kui see massiivne kõhuke oli kord kuid hiljem tagasi tõmmanud, siis ei osanud neid isegi enam tähelepanna. Samuti imetamise ajal siis said rinnad päris palju vatti ja sinna tekkis neid ka omajagu. Esimene tumedam tugev triip tõmbas jälle korraks klombi kurku, aga siis tuli Kardo ja ütles, et tema ei pane isegi neid märke tähele ja ma olen kõigest hoolimata alati ilus naine. Venitusarme on meil kõigil ja naistel just tihti kasvamise perioodist. Ka endal on kaalukõikumisest nii tuhar, reied kui ka sääred triibulised ning eeldasin, et sedasi läheb ka raseduse ajal. Tegelikult läks ikkagi pisut nö leebemalt ja teisiti kui oleks võinud sellise paisumise puhul arvata. Seekord tunnen, et paisun veelgi kiiremini ja suuremalt ning neid triipe on mul kõhule tulnud mu arust juurde küll ikka 10+ pisema ja lühema triibu kandis, sest enne pole ma neid tähelepannud. Raske isegi lugeda neid arve, sest nad üks sigrimigri mu arust. Jällegi tean, et kord ma ei pane neid enam tähelegi ja kui tulebki raseduse lõpus tugevamalt suuremalt, siis kannan neid uhkusega. Kui sa ise nendele iga päev keskendud ja hoiad end nendes kinni, siis sa tood ka sellele piirkonnale rohkem tähelepanu.


Kui inimese naeratus ja enesekindlus särab iseendas kaugele, siis see pimestab kõik muu. Tundub ehk võib-olla mõnele liiga hull enesearmastuse teema, aga seda esimene rasedus minuga tegi. Pani päriselt asjad peas paika ja iseend kuidagi nii palju rohkem armastama ja hindama, sest keegi teine seda sinu eest teha ei saa. See on ikkagi iseenda valik! Samuti kui tõesti ennast miski häirib ja sa teed seda iseenda jaoks! siis on alati võimalus ka tänapäeval kõiksugu erinevaid meetmeid kasutusele võtta, et oma kõhupiirkonnal paremini taastuda aidata.


NÜÜD TULEB OODATA VEEL LOETUD ÄMMAEMANDA VISIITE, 36.NÄDALA ULTRAHELI JA EHK JUBA SEEJÄREL VAIKSELT KA POISI TULEKUT


Nüüd olengi tatsanud teise trimestri lõppu ja omadega kolmandas. Mul on nüüd veel aprilli alguses ämmaemanda visiit, mai alguses UH, kus vaadatakse üle siis keisriarm, beebi asend, heaolu ja kasv ning eks sealt edasi ei tea veel täpselt, mis ja kuidas. Tegelikult võib veel kõike siin kolmandas trimestris juhtuda ning võtan päev, nädal korraga. Olen kõigeks lihtsalt alati valmis, et mind ennast lihtsalt miski ootamatult rajalt ei tabaks ja ma suudaksin iseendaga olla mõistvam ükskõik, mis olukorras. Kui juhtub, et mul on energiat ja tahtmist raseduse lõpuni muudkui toimetada ja tegutseda - super! Kui juhtub, et ühel hetkel lendab ikka vana hea sümfüüsivalu ja sada muud muret kaela ning on vaja lihtsalt olla ja puhata - ma mõistan seda ning aktsepteerin seda.


Sellessuhtes on veider olla, et kuidagi erilisemalt seekord valmistuda ei oska. Palju asju on esimesest lapsest veel alles. Mingid nipet-näpet paar uut riiet oleks vaja, beebile voodi ja ongi nagu kõik. Mõtlen, et noh, eks mingi aeg ju peaks vaatama ka, aga samas aega on eks. Mingi aeg võiks haiglakoti ka ära pakkida, aga mis ma sellest liiga vara ka pakin? Eelmine kord panin juba 30.nädalal kokku, sest millegipärast ma olin niiiiiiii kindel ja mul oli tugev hirm või tunne sees, et ta tuleb varem pfff jokes on me, sest ta hoidis 10 küünega seal kinni. Ütlesin mingis vestluses kui tuli jutuks Kardole, et ah eks ma mingi 36.nädala paiku peale seda UH-d panen. Ta kohe, et "eeeee... kuule äkki ikka paned igaksjuhuks juba varem. Paneme ikka mingi 30. nädalal juba ära" :D Eks ma selle võtan ka ühel hetkel tema hingerahuks ette ja samas ta võib ju koos olla ning lihtsalt vajadusel on kohe kiire minek. Eriti praegusel ajal, kus võiks kohe kõik olemas olla, sest ega juba haiglasse minnes sa sealt enam kuskile ei liigu.


Nüüd aga naudin oma jääkohvi (retsept: saa laps, tee kohv, joo seda mingi 4h hiljem kui ta magab lõunaund) ning peagi jälle jutustame :)


Lobisemiseni

Kirsti

 

Eesti, Estonia​

©DESIGN BY KIRSTIVAIKLA CREATED WITH WIX.COM