Hiljutised postitused

Arhiiv

TEGEMISED JA TOIMETUSED RASEDANA KOOS AASTASE AKTIVISTIGA

Ega see "lapsega kodus olemine" ei ole mingi puhkus nagu nii mõnigi vist arvab. Ma arvan, et neil inimestel ei ole vähimatki aimu kui suur, väsitav ja raske töö see tegelikult on. Vahel on magamata ööd, vahel veidi rohkema unega, vahel on lõbusam ja rõõmsam päev, vahel jällegi mõtled, et wtf kuhu ma sattunud olen. Lisa sinna juurde veel see, et oled ka suure kõhuga emotsionaalne rase ja on üks korralik pakett koos.


KÕIGE AKTUAALSEM TEEMA PRAEGUSEL TALVISEL AJAL ON VAST SEE ÕUES KÄIMINE. NO MIS ASI SEE ON...


Ütleme nii, et selleks hetkeks kui lõpuks nii mina, laps, vajalikud kodinad ja käru/kelk või siis sületransport saame välja või autosse, olen igatahes mina täiesti higist läbi märg. Mõni päev saame väiksema kaklemisega õue ja mõnel päeval jõuame õue nii, et mõlemal pisarad voolavad ja silmad märjad. Proovi sa lastest aru saada. Nad ju tahavad käia ning avastada. Okei, selge paneme siis riidesse, sest toimetused ootavad. Hakkab pihta see eest ära jooksmine, kisa ja trall. Saad lapse lõpuks kätte ja siis proovi talle panna sukad, püksid, pluusid, kampsunid. Okei päris hea juba, nüüd vaja panna kombe, sall, müts, kindad ja saapad. Kui ma lõpuks saan tal jalad-käed kombest sisse, olen saanud paar pauku vastu oma suurt kõhtu. Sall kaelas, müts peas, siis kinnaste kätte panemise ajal on kuidagi see müts juba peast ära tõmmatud. Kui on sületakso, siis on asi vähe leebem kui aga kärru minek, siis on uus sõjalaine. Enda silda lükkamine, selline draama nagu ausalt keegi hakkaks manalateed minema. Kobid lifti, tõstad selle pool korrust suure palli kõhuga kuidagi alla, värske õhu kätte. Laps hakkab rahunema ja mõtled, et okei oli väärt küll seda haha ja tal ka alati õues time of his life. Null piiksu. Kõik need tühja kulutatud närvirakud, ma pean teid meeles :D.


MUUD KOHTUMISED, TÖÖ TEGEMISED JA TOIMETUSED MÖÖDUVAD IKKA EEST ÄRA JOOKSMISE, PUDRUSE NÄOGA JA MUIDUGI LÄBI MÄRJA KUKLAGA


Ma küll hetkel võtan töörindel veidi leebemalt, siis on mul endiselt omajagu kohtumisi ja toimetusi, mis vajavad tegemist. Hetkel me ei ole lihtsalt nendest väga rääkinud ja kuna seni ehk oldakse harjunud nägema mu toimetusi päris aktiivsena, siis praegu hoiame nii mõndagi enda teada. Kuna Kardo on siiski päevased ajad kõik tööl ning last mul kuskile niimoodi anda ei ole, käib ta mul päris pisikesest saati igal pool kaasas. Aja möödudes on see ikka muutunud või noh ütleme nii, et iga mööduva kuuga muutub kukal aina märjemaks :D. See on üks tõeline ettevõtmine ning kõikide olukordade ette nägemine. Mis siis kui juhtub see, see või see. Valmistud ja võtad kõik kaasa. Lõpuks juhtub ikka midagi, mille peale ei osanud tullagi. Kohvi joomisest rahulikult võid sa unistada vähemalt esimesed korrad. Pärast seda kui ta sulle mingi 5x selle peale tõmbab, siis oskad juba jälle neid olukordi ka ette näha. Ma ikka mitmeid kordi eriti suvel ja sügisel läksin kuskilt kohtumiselt täiesti kohvisena minema. Kui see on selline brunch-meeting, siis ühe kõrvaga sa kuulad antud teemat, mis on arutusel ja proovid ning oledki võimalikult nö kohal. Samas tundub kindlasti, et sa ei ole, sest enamus ajast sa ajad oma aastast taga, proovid kätte saada seda, mis ta omale suhu pistis või koristad seda, mis ta kuskilt on maha tõmmanud.


MISKI EI JÄÄ TEGEMATA, AGA LIHTSALT NÕUAB KORDADES ROHKEM KANNATLIKKUST, VEELGI PAREMAT AJAPLANEERIMIST, ENDALE NING OMA SENISTELE TAVADELE JÄRELE ANDMIST. EHK KULUKS ISEGI MINGI KÕHU KILP ÄRA KUI NÜÜD MÕTLEMA HAKATA


Nagu seda eelnevalt maininud, siis me ei ole kunagi ei enne lapsi ega ka nüüd võtnud seda selliselt, et lapsed takistavad elu elamast. Vastupidi, nad sunnivad sind lihtsalt nii palju enam oma mugavustsoonist välja ajama. Ongi mingid tegemised, mis nüüd on kordades keerulisemad või nõuavad lihtsalt rohkem planeerimist, aga ega sellepärast see tegemata ei pea jääma. Ega elu ei peagi kerge olema, aga ma olen tugev uskuja sellesse, et asi on nagu sa sellesse ka suhtud. Ei ole iga päev lust ja lillepidu, aga ei pea iga päev olema ka must masendus. Muidugi tundub nii mõnelgi päeval, et jätaks teatud tegevused ära, õues ka kisub veidi kahtlaseks. Kõik see jant, mis eelneb, et toast välja nt saada. Või kui on kuskile kaugemale trippimine, sinna planeerimine ja minek. No muidugi nõuabki rohkem planeerimist, aga tee enda elu võimalikult lihtsalt. Võta kõik kaasa, mis vähegi aitavad sul ja lapsel tunda end koduselt ja mugavalt. Nüüd ei saagi alati teha ehk töö tegemisi keset päeva, sest lapsel jääb uneaega aina vähemaks ning kui ta mõne kuusena lasi sul ehk ajaliselt rohkem tegutseda, siis nüüd võtad sellest 3 tunnisest päevaunest maksimumi ja võlud 6h välja. Oled hommiku inimene, siis teedki hommikul mõned varasemad või õhtul mõned hilisemad minutid. Trenni enam ei saa ehk teha keset päeva iga kord jõusaalis, tulebki end ajada vahel välja hommikul vara kui on ehk olnud tiba raskem öö, vahel minna õhtul peale väsitavat päeva. Teha päeval lapsega koos või lapse une ajal. Lihtsalt kõik on ka päriselt selles, mida sa tahad ära teha, kui väga sa seda tahad teha, sest nagu ikka, miks enamus inimesi paljusid asju ei tee? Kõik teeksid kui see oleks lihtne. Sama on see tegusa ja toimetava emme elu.



IGA NAINE, IGA LAPS, IGA INIMESE HARJUMUSPÄRANE RÜTM JA TEGEMISED ON ERINEVAD. MÕNI ON TÖÖKAM JA TEGUSAM, MÕNI VÕTAB ROHKEM PUHKERÜTMIS. MÕNI PÄEV ONGI TÄIESTI OKEI OLLA KOHATI DIIVANIL ÜKS KÜPSISEPURU JA TEISEL PÄEVAL JÄLLE KÜTTA TÄIEGA


Mida ma olen hästi palju kuulnud on see, et kuidas ja miks sa teed nii palju, jõuad nii palju. Oh küll on hea kui keegi last hoiab ja vaatab, saad trenni teha, tööd teha. Mainides ära, et Kardo on päevasel ajal vahel ka 12h tööl ning kellegi kätte mul last anda ei ole. Kuidas sa küll teed ja viitsid ning mitte, et see oleks siin mingi kiidulaul, aga lihtsalt ma proovin mõtet selgemalt edasi anda. Kuna ma olen eelnevalt harjunud olema aktiivne inimene seda eriti oma töö tegemiste ja treeningutega. Esimene neist ka siis tiirleb/tiirles ju suuresti treeningute ümber, siis on see lihtsalt nii minu osa. Ma olengi lihtsalt võtnud omale sihi olla aktiivne isegi teise trimestri lõpule lähenedes suure kõhuga ning aastase kõrvalt. Vahel peale raskemat ööd, sest ma tean, et kui ma nüüd hommikul enne Kardo tööd ei lähe, siis mul jääb päev vahele, kodus läheb kindlasti pea paksuks, muud tegemised, mis hüüavad tulles ja ma proovin seda meltdowni lihtsalt ennetada. See on täielik minu aeg iseendale, milleks ma olen nõus end enne Kardo ja Kristoferi ärkamist üles peksma. Samas mõni päev on täiesti okei, et jäävad enamus tegemised tegemata ja proovid lihtsalt võimalikult palju püsida ning olla mõistuse juures, sest ega me ei ole lõputu akuga.


Ega mis ma oskan muud öelda siia peale kui energiat ja tegemist võtab suure kõhuga rasedana ühel aastasel järgi jooksmine küll. Kohati ongi see, et sunnib rohkem tegema ja tegutsema. Mõtlema välja jälle mingeid uusi lahendusi. Vahel jookseb korra kõik lühisesse, veidi värsket õhku, tass kohvi ning on jälle pilt veidi selgem ees.


Lobisemiseni

Kirsti

 

Eesti, Estonia​

©DESIGN BY KIRSTIVAIKLA CREATED WITH WIX.COM