Hiljutised postitused

Arhiiv

NO IKKA NEED BEEBI LIIGUTUSED... EGA MA PEAN JÄLLE AUSALT ÜTLEMA, ET...

No nii need vanad head beebi liigutused eksole ning teadsin seekord väga hästi, mida ma peaksin ootama. Räägitakse, et teise rasedusega hakkad neid veel varem tundma, aga juba eelmise ootuse ajal tundsin neid üpris vara. Kuskil 17.-18.nädala kandis. Aga noh, mu arvamus vist jääb suhteliselt sarnaseks :D


ALGUSES PISIKENE MULLITAMINE - OH PÄRIS TORE JU TEGELIKULT. MISKI KINNITUS, ET SU SEES ON KASVAMAS PISIKE ELU NING KÕIK ON HÄSTI. SIIS OOTA VEEL MÕNED NÄDALAD JA MÕTLE UUESTI.


Seekord hakkasin samuti tundma liigutusi kuskil nende nädalate kanti. Jällegi kerge mullitamine ja veider tunne oli sees palju varem. Ühel hetkel tundsin, et mingid õrnad põksud siin sees toimuvad. Kindlustunne endal jälle tugevam, et kõik on ju hästi ning nüüd peaks hakkama peagi neid päris regulaarselt igapäevaselt tundma. Muidugi öeldakse, et kui juba liigutusi tunned, siis peaksid sa neid iga päev tundma, aga vahel on nad alguses su enda jaoks päris ebamäärased. Kuid jälle päris kiiresti said pisikestest mullidest kõvemad põksud ja veel kõvemad põksud ja nüüd on vahel juba praegu need löögid päris ebameeldivad ning tugevad. Mul käivad reaalselt külmavärinad ning judinad üle kui mõtlen sellele, mis 30+ nädalatel seal kõhus toimuma hakkab.


Muidugi on beebi ootus ja liigutused ju midagi imelist. Mõtle - sul on võim luua elu. Samas ma olen täiesti aus, et endiselt ka sel korral mu jaoks on pigem beebi liigutused imelikud kui imelised. Seda üldse mitte mingis halvas võtmes, aga ma ausalt ei suuda ega oska nautida kui sa üritad öösel magada või siis autoroolis saad kuskile korraliku kannahoobi. Mind kohe tegelikult huvitab, kes ütlevad teisiti, kas nad tunnevad sarnaselt neid liigutusi nagu mina? Mina tunnen neid ikka üli tugevalt, üli intensiivselt ja neid on juba väga varakult mu kõhult ka silmnähtavalt võimalik jälgida. Mul on isegi telefonis üks video, kus Kristofer mingi nädal 24 liikus niimoodi mu kõhus ringi nagu seal oleks mingi tulnukas. Ausalt see näeb lausa valus välja. Ehk siis mul on mõlemad kõhubeebid olnud väga aktiivsed ja korralikud siplejad. Siin kohal tundub mulle niiiiiiiii uskumatu, kuidas on naisi, kes ei tea, et nad on rasedad, aga vot näe no nii erinevad ongi kõigil need kogemused.



PRAEGU ON SEE KÕIGE AKTIIVSEM AEG, KUID PEAGI ON RUUMI JU TAL PALJU VÄHEM. SELLEGI POOLEST ON NÄDALATE PÄRAST TEGELANE KORDADES TUGEVAM NING MA PROOVIN END JUBA VALMIS SEADA


Mäletan eelmise ootuse ajal, kus juba siuke nädal-kaks enne sünnitust mul oli ikka tõeliselt paha ja ebamugav. Ma ikka nutsin iga hommik vist. Kardo läks tööle ja ma jäin töinama, sest ma ei jaksanud enam ning tunned, kuidas laps on juba niii tugev. See pole siin kellegi ära hirmutamiseks! Imeline on see aeg siiski :D Kuid mõeldes tagasi, siis lõpus oli vist juba tüdimus kõigest nii suur, et ma lihtsalt töinasingi kõige peale kogu aeg. Muudkui hüppasin oma pallil ja ootasin, et ta tulema hakkaks, aga ei. Hoopis jõulisemalt ja tugevamalt proovis ta seal end ringi liigutada. Nägin mingi 3 päeva enne haiglasse minekut päriselt oma silmadega, kuidas lihtsalt tõmbas mulle neid triipe kõhule. Seega ma juba tean, et tegelikult need liigutused lähevad kuskil 32.nädala paiku veidi leebemaks just selle aktiivse ringi keeramise ning igatepidi liikumise osas. Jällegi on nad tugevad ning jõulised. Tean end mentaalselt juba hoida, et lõpp ongi raske, kuid annan endast parima, et hoida meel hea ja tuju kõrgel. Siht on silme ees ning keegi meist ei ole igavesti rase.


Lobisemiseni

Kirsti