NAISE KEHA PEALE SÜNNITUST


Olen sel teemal kõnelnud nii peale Kristoferi sündi kui ka ikka pidevalt ja jooksvalt. Küll aga on hetkel see igati igal pool teemaks ning tunnen alati ka ise, et tahan neil teemadel sõna võtta. Just nimelt omalt poolt, omade mõtetega, sest mida rohkem erinevaid naisi jagavad oma lugusid, kogemusi. Mida enam naisi julgustavad ja toetavad teineteist, seda paremini suudame ka mõista erinevaid kogemusi.


Lobisesin sellest omajagu pikalt instagrami story kaudu, kuid kuna seal see sõnum nii pikalt püsima ei jää, siis mõtlesin, et kriban ikkagi ka siia sel teemal. Ehk siis kui see teema tekitab sinus veidraid või ebameeldivaid emotsioone ning see pole lihtsalt sulle, siis teistes jutunurga seikades näeme. Siiski proovin ja tahan alati nende äärmuste vahel olla samuti mingi selge hääk, kes ka omalt poolt jagab siia vahele. Eriti olles ise aktiivne inimene (treeningute nurgast) rasedusele eelnevalt, selle ajal, peale rasedust kui ka teise raseduse ajal ning väikese lapse kõrvalt.


SA EI PEAGI TAHTMA EGA SAAGI LOOTA, ET SU KEHA ON ENAM KUNAGI NÖ ENDINE JA SAMA KUI ENNE RASEDUST, SEST SINA ISE EI OLE ENAM SAMA. SA OLED ISEENDA UUS INIMENE


Tihti näen ja kuulen seda, et naised hästi tugevalt püüdlevad peale sünnitust selle kehani, mis neil oli enne. Ega muidugi ühiskond ei aita sellele kaasa, sest muidugi liigub tugevalt arusaama nagu sa peaksid peale sünnitust olema peenike ning mingi sixpack ees."Sul ei ole ju enam last kõhus, miks sa ikka veel suur oled? Üks jäi veel sisse?" vot selliste lausetega peavad tihti maadlema värskelt sünnitanud naised. Minu arust kõige halvem asi, mida tulla ütlema värskelt sünnitanud naisele. Kellelegi, kelle keha on viimased 9-10 kuud teinud meeletut tööd. Keegi, kes on suutnud ilmale tuua uue elu, keegi, kes nüüd selle elu eest peab hoolitsema. Su hormoonid on igal pool mööda tuba laiali ning see kõik on nii värskele kui ka taas emaks saanud naisele ju meeletu emotsioonide valang. Viimane asi, mille pärast peaks naine muretsema on see, milline hetkel tema kõht või keha välja näeb. Seetõttu tuleks rohkem nii iseendal kui ka teistel olgu sünnitanud või mitte sünnitanud naisetel, kuid ka meestel teadvustada seda kõike. Sa ei peaks tahtma püüelda enam selle poole, kes sa kunagi olid, sest sa oled justkui inimesena uuesti sündinud. Iseenda next step ning parem versioon. Sul on siin elus uus roll, uued sihid silme ees ning miks me peaks tahtma olla keegi või miski, mis me kunagi olime. Tahame ikka liikuda edasi ning iga inimese, iga naise, iga ema jaoks on see "parim versioon" erineva tähendusega.

See on nii okei, et sa ei tunnegi end justkui kohati raseduse lõpus ega peale sünnitust ära. Ka mina olin kogu selle teekonna lõpuks üpris paistes, ma ei näinud oma varbaid enam ma ei tea, mis ajast. Nägu oli nii ümar kui ümar olla saab, silmad ka ei paistnud enam välja ning pahkluusid isegi ei eksisteerinud enam. Siiski oli mul sellest ausalt öeldes üpris suva, sest ma tundsin kui retsi tööd mu keha teeb ja mitte kellelegi pole õigust mulle sel hetkel midagi ette heita või tulla ütlema. See on okei kui nädalaid, kuid hiljem oled veel pehmem kui oled harjunud. Su keha on teinud ligi 10 kuud rasket tööd ja keegi ei tohiks eeldada, et sa pead selle raske töö nö tasa tegema mõne päevaga. No näiteks see esimene pilt paremal üleval - su keha ei ole peale sünnitust lame ega selline nagu enne. Vaadake seda pilti, sest seal kõhus ei ole enam beebit, kuid see kõht on just selline. Mitte kõigil, kuid minul ta oli ning see on samuti päris elu ja reaalsus.


MIDA ENAM ME RÄÄGIME PÄRIS KEHADEST, ERINEVATEST KEHADEST, ERINEVATEST NAISTEST, KOGEMUSTEST JA LUGUDEST, SEDA ENAM AVARDAME ISEENDA SILMARINGI NING TÕMBAME END MAA PEALE TAGASI. ÕPIME ROHKEM NÄGEMA JA HINDAMA MEIE ERINEVUST JA LUGUSID