MEIE TEISE PISIKESE SÜNNILUGU

DISCLAIMER:


Iga rasedus, iga sünnitus on erinev. Nii nagu on iga inimene, naine, tema elu, tegemised ja lugu. See siin on minu lugu ning mitte kuskilt otsast mõeldud sulle tekitama mingeid hirme või vastupidi ootusi ja lootusi. Minu kogemus ja lugu läbi minu silmade nagu olen ka enda ootusaegade kohta neid jaganud. Meie mõtted ja tegemised ei peagi ühtima ning kui sa millegagi ei nõustu või tunned, et miski ei pruugi minna sinu vaadete ja tõekspidamistega kokku, siis ehk pole see jutuke siin seekord sulle. Mainin etteruttavalt, kes on kursis mu eelmise sünnilooga, siis see on kohati veel raskem ja keerulisem. Kui sa ei soovi aga endale igaksjuhuks sellist kogemust kõrva taha panna, siis igati mõistetav. Siiski proovin jagada neid häid mõtteid ja külgi, kuidas ka keerulisema sünnituse puhul enda ja oma tunnetega hakkama saada. Vähemalt seda, kuidas mina proovisin. Jällegi kui pole sulle, siis kohtume ehk tulevaste mõtete juures!


SÜNNILUGU:


VEIDI VEEL ENNE SÜNNITAMA MINEKUT EHK VIIMANE ÄMMAEMANDA VISIIT


Hakkan siis pihta veidi eelnevast perioodist ehk lapse sünnist täpselt nädal enne. Just sealt maalt, kust ka viimane update ning mõttekesed pooleli jäid. Sel reedel nädal enne oli mu viimane ämmaemanda visiit, kus siis panime paika, et juhul kui pisike ei taha end ise liigutama hakata, siis tuleb mul 4.juuni tulla haiglasse. Sel juhul on rasedust 40+5 ning armiga emaka tõttu ei tahaks rohkem lasta. Märgin siin ära, et esimene laps oli mul samuti esilekutsumisega juba 38.nädalal suure kaalu pärast. Esilekutsumine toimus pikad 3 päeva ning neljandal päeval peale kümneid tunde pingutusi sündis ta meil düstookia ning avatuse tekkimatuse/kitsad sünniteed tõttu erakorralise keisriga.

Lootus oli suur, et seekord pisike hakkab ise tulema. Rasedust oli kauem kantud ning UH järgi oli oletatav kaal väiksem, pea samuti seekord vaagnasse laskunud. Kõik tundus pigem viitavat sellele, et ehk on peale keisrit siiski seekord võimalik ise sünnitada. Polnud muud teha kui oodata ja vaadata, kas läheb asjaks või ei. Muudkui tatsasin oma suurema lapsega mööda mänguväljakuid ringi, käisime ja tormasime, kuid ei osanud enam oodata isegi midagi. Tunne, et miski hakkab toimuma oli juba olnud nädalaid mu arust. Küll aga kolmapäeva öö vastu neljapäeva ehk siis kuupäevaliselt neljapäeva (03.06) öösel kell 2 vetsu minnes tundsin järsku, et midagi ladises maha. Ehk siis mul hakkasid veed tilkuma. Ei tulnud suure hooga prauhti, vaid selliste väikeste, kuid siiski arvestatavate loigukestena maha. Korra veel kontrollisin oma põit, et kas ikka on õige asi haha :D sest ma ei suutnud nagu uskuda, et appi päriselt praegu oligi?


HAKKAS TASAPISI VAIKSELT KOGU SEE VÄRK SIIS IKKAGI ISE PÄEV ENNE ESILEKUTSUMIST PIHTA


Ma siis käisin ja kõndisin veel toas ringi, et näha, kas midagi juhtub veel ning paar korda sama asi. Läksin magamistuppa ja mu esimene mõte oli "davai nüüd kiirelt magama ja puhkan veel nii kaua kui saan". Kardo ikkagi ärkas ka korra. Ma ei plaaninud talle enne tegelt midagi öeldagi kui juba tunneksin mingeid valusid või oleks ikka põrand tä