MÕTTED TULEVASE SÜNNITUSE EES

Samas aega on nagu veel küll, kuid vaadates, kuidas see ootusaeg praegu lihtsalt lendab mööda, siis ega see jõuab juba üpris kiirelt kohale. Mõneti tunnen, et mõtlen sellele kõigele palju vähem, sest endal sees on tunne "been there done that", aga sellega ma kardan, et alt lähen ka :D ja siis ma jäingi mõtlema, mis mul peas selle kõige ees toimub.


SEDA JUBA ÕPPISIN ESIMESEL KORRAL NING VÕTSIN ENDAGA KAASA, ET SA VÕID MÕELDA JA PLANEERIDA, KUID OLE KÕIGEKS VALMIS, SEST SA EI TEA KUNAGI ETTE, MIS OLUKORRAST TEGELIKULT END LEIDA VÕID...


Kristoferi oodates ja isegi enne seda mõtlesin alati, et okei mina proovin iseendast anda kõik oleneva, et oleks tore ning mõnus ootusaeg, sünnitus, taastumine ning emadus üldiselt. Mitte, et ma nüüd mõtlesin, et ainult siis ma olen power-mom-woman ja mingi tiitli vääriline kui ma teen kõike loomulikult, aga sellised mõtted mul olid. Mõtted, et sooviksin võimalikult loomulikku sünnitust. Lohutasin end mõtetega või õigemini tegelikult kogusin julgust sellest, et meie kehad on selleks loodud ning naised on saanud kõik see aeg siin maamunal enne mind sünnitatud ja saan ka mina. Sünnitamata mul ju ei jää! Mõtlesin, et olen kõva mutt haha ja kogen selle ürgse jõu võimsuse endas ära. Proovin need valud ja lapse lihtsalt välja hingata. Veidi oli taga peas kuskil ka mõte, et meie pere naistel on kõigil olnud sünnitused väga kiired. Minuga olevat olnud ka peaaegu selliselt, et hea mind üldse kinni püüti. Sünnist saadik kogu aeg kuskile mul kiire olnud ka :D Seega minu silmis oleks olnud eelmise ootusaja sünnitus loomulikul teel, ilma ravimiteta, kiire ja selline noh ütleme ausalt siis eksole ideaalne sünnitus. Ehk isegi väike vann, vette sünnitus?!


Mis aga oli reaalsus, siis kui valud hakkasid pihta läksin ma duši alla, kus ma ei kannatanud sekundit ka olla, sest mulle see ei sobinud. Nii paha ja nii valus hakkas, et suutsin vaevu kuidagi endamisi ära olla. Valude osas arvasin samuti, et okei ma olen suhteliselt hästi nö "ette valmistunud" oma naisteasjade poolt, sest nad minuga helded pole olnud. Noorest saati väga rasked, pikad ja väga valulikud. Okei, olid valud, hingasin neid, aga lõpuks peale tunde ja tunde kui ikka tundsin, et ma enam ei jaksa elada, hingata ja olla, siis oli mu keha peale päevi esilekutsumisel ja kodust eemal olemist, kõike virvarri nii väsinud, et ma enam ei suutnud ise. Naerugaas minu jaoks ei toiminud ning lõpuks valu alaseljas oli selline, et ma tahtsin lihtsalt saada veidigi leevendust ja puhkust. Korrakski puhata. Mind isegi lohutas koha peal ämmaemand, et ega selleks ju ongi loodud need abivahendid! Keegi ei ole sellepärast tublim ema ja kui nii mõtlema hakata, siis sa ei käi ju pärast ega räägi ringi, et "ohh no mina ikka sünnitasin ilma valuvaigistiteta". Tulem on ju kõige olulisem - terve ema ja terve laps. Lootus loomulikult sünnitusele kahjuks minul samuti paika ei pidanud, sest lõpus oli ikkagi vaja keisrilõiget. Seega minu esialgselt mõeldud "ideaalne tulem" lendas aknast välja.


...SEEGA OLE ISEENDA VASTU LEEBE, UHKE JA TÄNULIK!


Õnneks ikkagi kuskil olin hoidnud ka alati seda mõtet, et ma oleks juhuslikult kõigeks valmis. Olin nii palju lugenud ja vaadanud kõiksugu stsenaariumitega sünnivloge, lugenud kogemuslugusid ja mida kõike veel. Mõnda võib see muidugi pigem just hirmutada, mind jälle rohkem julgustas. Seega ma kuidagi lasin kohe enda peast minna, et okei läks nagu läks, nüüd on nii. Muidugi minutiks ma ikka ka jälle töinasin seal sünnitustoas kui see opile mineku jutt tuli, aga eks see oli segu väsimusest, hirmust, hetkesest pettumusest ja kõigest kokku. Mõtlesin, et olgu läks nagu läks, nüüd võtan siis sellest olukorrast parima, sest see peab järelikult praegu nii minema ning mina seda muuta niikuinii ei saa. Ma ei hakka ega tohigi end sellepärast maha materdada, et ma nüüd ei ole kuidagi moodi väärt või hea ema, et ei saanud/suutnud ise sünnitada. Võimalikult vähe iseendale tekitada seda lisaraskust asjade üle, kus ma ei oma kontrolli. Seega olin iseenda vastu leebe ning ikkagi väga uhke, et see keha on suutnud nii suure töö ära teha. Selle üle, et see keha reaalselt hoiab kedagi ka peale beebi sündi hinges ja elamas. See, et minu kehal on selline võim - luua elu, anda elu ja hoida elu.


Tegelikult sellist kõige õigemat tänulikkust enda ja oma keha suhtes ma hakkasin tundma alles kuskil pool aastat peale poisi sündi. Kui ma päriselt ka võtsin hetke ja mõtlesin, et appikene, mis tee mu keha on ikka pidanud läbi käima. Lihtsalt wow ja igasugunegi triip, vähe rohkem väljaveninud koht see nagu ei omanud mingit tähtsust. Mul tekkis iseendas kuidagi võimas ja selline teistmoodi naiselikkuse tunne. Täiega siuke võimas tunne, et "come at me now, I dare you I'm a mom". Ja nagu ma olen ka maininud, siis mitte, et ma oleks roosade prillide inimene, sest me teame küll, et miski pole siin maailmas läbinisti roosa, vaid olen suur en