Hiljutised postitused

Arhiiv

LEIDSIN OMA TEE SIIA TAGASI. MIKS, KUIDAS? ELUMUUTUSED, TREENERI TÖÖ NING MIKS MUL ON KÕIGEST...

Ütleme nii, et it's been a hot minute kui ma viimati siia midagi kirjutasin. Ma ei tea, kes teist siin on lugenud juba selle jutunurga algusest saadik, mis siia kribanud olen, kuid veidike siis taustast, et oleks vähe lihtsam jälle edasi minna. Kes ma selline olen, millal ja miks ma kirjutama hakkasin, miks ma ära kadusin, miks ma jälle kirjutama hakkasin (vist hakkan ikka?! kes seda teab).


JUTUPAUNIK JA LOOTUSETU INIMESTE INIMENE & MAAILMAPARANDAJA NAGU MA LOOMUSES OLEN


Kes veel ei tea, siis minu valdkonnaks ja tegemisteks on suuresti viimased 8 aastat olnud tervis, treeningud ning kõik sellega seonduv. Nagu loomulik elu osa, siis on sealt asju edasi hargnenud ning ka mina kõvasti edasi liikunud, kasvanud. Alguse sai see kõik bioloogia tundides tundes huvi inimese tervise vastu, liikudes edasi teadusõpinguteni TTÜ geenitehnoloogias, sealt anatoomilisemalt treeningute maailma suunas nii ise kui lõpuks ka teisi treenides. Kõike tippu veel ka toitumine, isiklik huvi kui ka õpingud toitumiskoolis. Kõik see on mul siin ka eelnevalt kirjas siit-sealt leides, kuid aeg on edasi läinud ja lähen ka mina oma jutuga või noh tulen oma jutuga nüüd edasi. PS! Kui sa veel ei tea, kuidas ma oma jutukesi kirjutan, siis täpselt nii näpud kirjutavad nagu mul mõte tuleb, klõbina saatel ja uuesti ma seda ei loe, sest ma tahan, et see olekski ehe ja aus, puhas ja mina.


Alati on mulle meeldinud inimestega suhelda, neid aidata ja olemas olla. Mõtteid vahetada ja kas või mingil viisil abiks olla. Mu arust me saame seda kõik olla ning teha oma mõtete ja ideedega. Teineteise tegemisi rikastada. Küll aga olen ma suhteliselt... noh ma ei teagi, kas julge või lihtsalt kerge lobapidamatusega olnud alati enda arvamuse pigem häälekam avaldaja. Nt siin samas jutunurgakeses. Kes iganes tunneb äratundmisrõõmu, tahab lihtsalt mõtteid vahetada, siis see teebki asja ägedaks.


NÜÜD TAGASI OLLES - MA TAHAN VEELGI AUSAMALT, PUHTAMALT, STRESSIVABAMALT OLLA, TEHA, MÕELDA, KIRJUTADA, TEGUTSEDA. SEE AASTA LOKSUTAS SEDA KÕVASTI PAIKA MITMES MÕTTES. KÜLL AGA HOIDES ASJU ENDA TEADA EHK MIKS MA EELMISEL AASTAL LÕPETASIN JUTUNURKA KRIBAMISE JA KA SUURTEST ELUMUUTUSTEST...


Ma olen alati olnud aus ning selline nagu ma olen, see on ka paistnud. Loomulikult me kõik jätame mingid asjad enda teada ja olgu see enda pere, sõprade eest või kui jagad oma mõtteid nt kuskil jutu-või pildinurgakeses, siis ju samuti. Ahhhh okei ma juba tunnen, et mu jutt ning mõte läheb kergelt uitama ja tuleb pigem veidi kaootilisem, siis püsi minuga. Mul on alati see, et kui ma midagi seletan, ma olen väga emotsioonide rikas. Käed seletavad, hääletoon, miimika no ikka full pakett. Mõtle siia juurde, aga õiged emotsioonid! :D Liiga palju läheb teiselt pool ekraani lugedes kaduma ja valesti tõlkesse.


Hästi paljud mu tegemised viimastel aastatel on tiirelnud kõvasti sotsiaalmeedia ning pidevalt pildis olemise ümber. Algselt blogi (nüüd aga suunan sellele kui jutunurgale pigem, sest seda ta mu jaoks on), kus enda kui terviseentusiasti mõtteid ja teadmisi jagasin. Olla pildis, sest teadsin, et mu siht ja tegemised viivad mind treeningute maailma rohkem sisse. Tundsin pidevat vajadust olla pildis lisaks sellele ka pildinurgakeses ehk üllatus-üllatus Instagramis. Miks? Kui sind netis ei ole, siis sind ju ei eksisteeri eks. Tegelikult õige ja tegelikult vale ka. Loodan, et ma oma jutuga sinna kord ka jõuan. See kõik oli äge ja vahva ja on olnud, kuid see kõik on mu peale lennanud viimastel aastatel nii rasketel aegadel. Aegade ja tegemiste vahel, mida ma ei ole jaganud ega pidanudki vajalikuks jagada, sest see kui sa näed kellegi 2 minutit päevast kui sedagi - sa ei tea selle inimese või tema tegude kohta pooltki seda, mis seal päriselt on. Igatahes olen tundud pidevat pinget ja survet kirjutada rohkem ja rohkem ning kaotanud võlu selles kirjutamises, mis mul tegelikult on. Pidevat survet ja pinget olla pildis, iga päev midagi postitada, trenni pildid siin ja seal, pildistamised, kogu aeg end nö "müüa treeneri ja tervisenõustajana", sest uuemad, ilusamad, nooremad tulevad kogu aeg peale, kes käivad trendidega paremini kaasas. Ma astusin sellesse valdkonda just väga teraval hetkel kui no oiiii palju tehti seda kõike maha. Fast forward aastasse 2020, koroona ajastu ning see loksutas palju paika. Jällegi oli ka kõik see valdkond ning on endiselt väga tugevalt üle ujutatud kõiksugu "spetsialistidest", kes järsku igalt poolt on välja hüpanud. Treenerid ja nõustajad iga nurga peal. Loomulikult siin on ka omajagu väga ägedaid ja siiraid tegijaid ning ma elan tõeliselt kaasa! Nii palju kui on erinevaid inimesi on ka erinevaid lähenemisi ning kõikide jaoks jagub KÕIKE. Jällegi kerkis ka palju sellist pinnapealsust ja "kes lehvitab rohkem = tundub, et teab rohkem, mis teeb". Selleks hetkeks oli minu vaimne võhm sellega võidelda otsas, kuid paljud tegemised, inimesed kolisidki just oma tegemised rohkem mobiilseks ning asi on kuidagi rohkem stabiliseerunud? Mulle vähemalt tundub.


Ehk siis ma ei tahtnud enam tunda kunagi pinget, et kuidagi keegi teine või sotsiaalmeedia, palju ma pildis jaksan olla, palju inimestele silma jääda defineeriks mu toidulauda, seda palju ma suudan kliente saada. Pinget, kas see kuu tuleb hea või kuidas üldse järsku läheb (koroona time, mis nt hiilis lihtsalt out of nowhere ligi just kui plaanisin peale sünnitust tagasi tulla ning kõik ajad täis bookitud). Tunda pinget, et ISSANDDDDD ma ei pannud täna seda postitust või ei kirjutanud seda juttu. Kahjuks see valdkond, kus ma aastaid tegutsenud olin oeh oli muutumas aina pealispinnalisemaks ja ma tundsin, et kui ma ei jaksa nii palju kogu aeg lehvitada ja keerutada, siis mu päris õpingud, teadmised ja töö ei paistagi enam välja. Ma proovin seda siin kirjeldada võimalikult neutraalselt ja üldse mitte kellelegi liiga tehes, aga neeed on minu mõtted. Tundsin, et ma ei jaksa selliselt, see rusus ja see lihtsalt lõhkus mind. Tundsin, et ma olen grown ass woman ja mu edu ei peaks sellised asjad defineerima. Peagi kahe lapse emana ma ei taha sellist pinget veel endale lisaks. Mingit sotsiaalmeedia, pildikeste ja jutukeste pinget. Kui teha ja kribada, siis see peakski tulema nii nagu loomulikult tuleb. Mida ta pikalt oligi, kuid lõpuks ikkagi sai see pidev olelusvõitluspinge ka minust jagu. Ehk siis mul oli vaja restarti igas mõttes. Tegelikult treeneritööst ma ehk kirjutan teinekord ka pikemalt, kuid see siin ei olnud loomulikult ainuke põhjus, miks ma tegemised hetkel lõpetasin. Nüüd mainin hetkel, sest olen juba järjest viimaste kuude jooksul neid otsi kokku tõmmates saanud palju järele mõelda ning never say never ausalt. Siin on ka palju muud taga ja nagu mainitud, siis olen ka ise kasvanud ja arenenud inimesena aina edasi ning aeg oli kõrvale astuda, mõelda, hingata korra ja võtta vastu suuremaid ning veidi teistsugusemaid võitlusi. Ma pole endale viimaste aastate jooksul andnud päriselt ka aega ning pausi korra tagasi vaadata ja mõelda. Kuhu päriselt ja täpselt, mis moodi? Kuid kogu see jutt siin oli üks osa.


TAHTMINE TAAS KIRJUTADA NING MÕTTEID VAHETADA


Eelmine aasta oli üks raskemaid, aga õpetlikumaid aastaid mu jaoks. Ma olen inimesena nii palju kasvanud. Mu jaoks tunduvad tõsiselt paljud asjad (mis enne olid kui maailmalõpp) nii tühised. Palju asju loksus peas paika. Samas palju asju loksus väga seinast seina ka, mis lõpuks siis loksusid alles paika. Ma olen pidanud iseendas inimesena leidma nii palju rohkem rahu. Õppima iseendale rohkem andestama, andma rohkem aega. Kuidagi kõige sellega ongi tulnud see mingi vana sisemine osa minust välja, kuid palju täiskasvanulikumana. Ehk sealt ka soov jälle oma mõtteid vahetada. Vahetada seda just inimestega, kes tahavad neid minuga koos ehk vahetada.


Kui palju ma eelnevatel aastatel olen kartnud ikkagi mingit teiste arvamust, mõtteid ja ütlemisi. Muidugi olen alati öelnud ja proovinud olla, et ah savi. You do you, aga no kes meist suudab nii eks. No nüüd tunenn küll, et mul on kuidagi rohkem vaba olla. Päriselt. Ma ei tea, kas see on laste saamine või mis minus on sütitanud sellist power woman tunnet, aga miski on. Me oleme kõik nii erinevad, me elame kõik oma elu ja me kõik eksisteerime siin koos. Proovime olla teineteisele toeks, olemas. Kuulata muresid, aidata. Meile ei peagi kõik meeldima ja see on täiesti okei. Sulle isegi ei pea meeldima, millega su parim sõbranna tegeleb. See ei tähenda, et me ei võiks teineteist ikkagi toetada või teineteisele kaasa elada. Peaasi, et me kõik suudame siin elus hoida oma rahu, õnne ja lihtsalt elada.


Ma tunnen palju vabamalt end selles, mida ma ütlen, kirjutan. Mu jaoks ei muutu kirja-ega pildinurgake enam kunagi kohustuseks isegi kui see on mu tööga seotud, vaid toredaks nurgakeseks, kus aeg-ajalt võib uks olla kinni mõni päev, nädalake ja siis taas avaneda. Mõned päevad nädalas mul ei tule vahel meeldegi oma neid nurgakesi sotsiaalmeedias avada. Samas jällegi ma ei ole kunagi rääkinud väga täpselt või intiimselt oma tegemistest ning toimetustest ega hakka seda ka kunagi tegema. Seda ei räägi ju isegi sina oma kõikidele sõpradele, eks? Jagame mõtteid, mida tahame jagada. Mõtteid, mis vajavad välja saamist ning sellega olengi jõudnud tagasi siia nurgakesse. Kuidagi järsku esmaspäeva päeval keset lapse lõuna tudu ning trenni toimetamisi tabasin end mõttelt ja meeletult tuhinalt nii palju taas lobiseda.


Lobiseme varsti jälle!

Kirsti




 

Eesti, Estonia​

©DESIGN BY KIRSTIVAIKLA CREATED WITH WIX.COM