LEIDSIN OMA TEE SIIA TAGASI. MIKS, KUIDAS? ELUMUUTUSED, TREENERI TÖÖ NING MIKS MUL ON KÕIGEST...

Ütleme nii, et it's been a hot minute kui ma viimati siia midagi kirjutasin. Ma ei tea, kes teist siin on lugenud juba selle jutunurga algusest saadik, mis siia kribanud olen, kuid veidike siis taustast, et oleks vähe lihtsam jälle edasi minna. Kes ma selline olen, millal ja miks ma kirjutama hakkasin, miks ma ära kadusin, miks ma jälle kirjutama hakkasin (vist hakkan ikka?! kes seda teab).


JUTUPAUNIK JA LOOTUSETU INIMESTE INIMENE & MAAILMAPARANDAJA NAGU MA LOOMUSES OLEN


Kes veel ei tea, siis minu valdkonnaks ja tegemisteks on suuresti viimased 8 aastat olnud tervis, treeningud ning kõik sellega seonduv. Nagu loomulik elu osa, siis on sealt asju edasi hargnenud ning ka mina kõvasti edasi liikunud, kasvanud. Alguse sai see kõik bioloogia tundides tundes huvi inimese tervise vastu, liikudes edasi teadusõpinguteni TTÜ geenitehnoloogias, sealt anatoomilisemalt treeningute maailma suunas nii ise kui lõpuks ka teisi treenides. Kõike tippu veel ka toitumine, isiklik huvi kui ka õpingud toitumiskoolis. Kõik see on mul siin ka eelnevalt kirjas siit-sealt leides, kuid aeg on edasi läinud ja lähen ka mina oma jutuga või noh tulen oma jutuga nüüd edasi. PS! Kui sa veel ei tea, kuidas ma oma jutukesi kirjutan, siis täpselt nii näpud kirjutavad nagu mul mõte tuleb, klõbina saatel ja uuesti ma seda ei loe, sest ma tahan, et see olekski ehe ja aus, puhas ja mina.


Alati on mulle meeldinud inimestega suhelda, neid aidata ja olemas olla. Mõtteid vahetada ja kas või mingil viisil abiks olla. Mu arust me saame seda kõik olla ning teha oma mõtete ja ideedega. Teineteise tegemisi rikastada. Küll aga olen ma suhteliselt... noh ma ei teagi, kas julge või lihtsalt kerge lobapidamatusega olnud alati enda arvamuse pigem häälekam avaldaja. Nt siin samas jutunurgakeses. Kes iganes tunneb äratundmisrõõmu, tahab lihtsalt mõtteid vahetada, siis see teebki asja ägedaks.


NÜÜD TAGASI OLLES - MA TAHAN VEELGI AUSAMALT, PUHTAMALT, STRESSIVABAMALT OLLA, TEHA, MÕELDA, KIRJUTADA, TEGUTSEDA. SEE AASTA LOKSUTAS SEDA KÕVASTI PAIKA MITMES MÕTTES. KÜLL AGA HOIDES ASJU ENDA TEADA EHK MIKS MA EELMISEL AASTAL LÕPETASIN JUTUNURKA KRIBAMISE JA KA SUURTEST ELUMUUTUSTEST...


Ma olen alati olnud aus ning selline nagu ma olen, see on ka paistnud. Loomulikult me kõik jätame mingid asjad enda teada ja olgu see enda pere, sõprade eest või kui jagad oma mõtteid nt kuskil jutu-või pildinurgakeses, siis ju samuti. Ahhhh okei ma juba tunnen, et mu jutt ning mõte läheb kergelt uitama ja tuleb pigem veidi kaootilisem, siis püsi minuga. Mul on alati see, et kui ma midagi seletan, ma olen väga emotsioonide rikas. Käed seletavad, hääletoon, miimika no ikka full pakett. Mõtle siia juurde, aga õiged emotsioonid! :D Liiga palju läheb teiselt pool ekraani lugedes kaduma ja valesti tõlkesse.


Hästi paljud mu tegemised viimastel aastatel on tiirelnud kõvasti sotsiaalmeedia ning pidevalt pildis olemise ümber. Algselt blogi (nüüd aga suunan sellele kui jutunurgale pigem, sest seda ta mu jaoks on), kus enda kui terviseentusiasti mõtteid ja teadmisi jagasin. Olla pildis, sest teadsin, et mu siht ja tegemised viivad mind treeningute maailma rohkem sisse. Tundsin pidevat vajadust olla pildis lisaks sellele ka pildinurgakeses ehk üllatus-üllatus Instagramis. Miks? Kui sind netis ei ole, siis sind ju ei eksisteeri eks. Tegelikult õige ja tegelikult vale ka. Loodan, et ma oma jutuga sinna kord ka jõuan. See kõik oli äge ja vahva ja on olnud, kuid see kõik on mu peale lennanud viimastel aastatel nii rasketel aegadel. Aegade ja tegemiste vahel, mida ma ei ole jaganud ega pidanudki vajalikuks jagada, sest see kui sa näed kellegi 2 minutit päevast kui sedagi - sa ei tea selle inimese või tema tegude kohta pooltki seda, mis seal päriselt on. Igatahes olen tundud pidevat pinget ja survet kirjutada rohkem j