KIIRELT KERIDES EDASI EHK ÜLE POOLE AASTA KAHEGA ALLA KAHE JUBA MÖÖDAS...


Üks on kindel - jutustada mulle meeldib ja palju, kuid siia jutunurka jõuan häbematult vähe. Eks ta on ka põhjusest, et see siin ei ole mulle mingi kohustus, mida ma pean tegema. Just täpselt kui tunnen, et nüüd on vaja saada midagi pikemalt kirja, siis ma siia omadega ikka ja jälle jõuan.


DISCLAIMER: Lisades siia kohe ära, et kõik rasedused ning lapsed on erinevad. Kasvatusmeetodid ning arvamused lapsevanemlusest. Seega kellegagi sõnasõtta ma ei lasku ning siin on minu mõttelõng, mis ei peagi kõigiga ühtima. Sul on omad lähenemised ja mõtted, mis ongi õiged just sinu perele ning lastele! Sellest ka põhjus, miks ma nendel teemadel väga pikalt ja süvitsi ei ole rääkinud ega meeletute detailideni ka ei lasku.


Kuid omajagu aega on möödas ning juba viimasest korrast veidike isegi üle poole aasta tagasi. Võtaks veidike kokku, kuidas see vahepealne periood läinud on.



PÄRIS AUS OLLA, SIIS ESIMESED NÄDALAD OLI KOHAT...ELLUJÄÄMINE? KUI NII VÕIB ÖELDA


Teadsin kõike, mida ma proovin ja üritan teha kui väiksem sünnib. Kõigest sellest rääkisin ma ka siin jutunurgas terve ootusaja ning sedasi proovisin ka teha. Kuid teada oli muidugi, et see esialgne sisseelamise periood on raske. Esimesed nädalad saatsid pisarad mind pisarate järgi, sest kuidagi kõike oli nii palju. Vanema lapsega (tol hetkel 1a ja 5k kui pisem sündis) olid suhted tuksis juba pisut enne beebi sündi. Võttis omajagu aega pärast, et me need omavahel korda ei saaks. Kuid eks ikka see tuli omajagu asjadest, sest ma enam nii palju ei lasknud tal ju enda otsas ronida ning möllata. Tujud olid ühest nurgast teise ning issi oli tema jaoks see kõikse olulisem. Lisada sinna juurde kodust eemaloleku ning siis järsku ilmusin koju, kuid uue beebiga.


Me olime kõik üpris stressis, sest oli tema piisavalt pisike, et mitte veel päris täpselt aru saada, mis toimus. Proovisime hoida end rajal päev korraga, kuid juba peale esimest päeva kodus oli meil laste magama saamise ajal korralik nutulahin. Esimene öö kodus pisemaga oli raske, sest meil oli vaja kutsuda kiirabi ning teha temaga ootamatu haigla tiir. Sinna juurde veel iseenda raske liikumine keisrist, kuid mina emana ju pisema vajalik söök ning lähedus. Vanem laps, kes kogu trallist segaduses ja siis järgmisel päeval lõuna vaatasime tagasi. See on f****** raske!


Proovisime leida rütmi, kuidas olla piisavalt olemas Kristoferile kui ka Brennanile, kes vajas pidevat silma peal hoidmist. Ühekski sekundiks ma neid kahte ei saanud ega julgenudki omapead jätta. Pidevalt mõelda “okei kui ma panen Brennani siia, siis Kristofer ikkagi ulatab selle teki kätte saada. Seega ta tõmbab selle niikuinii voodilt maha teades teda ja Brennani koos sellega”. Esimesed nädalad ja tegelikult kuud oli alati ükskõik, kuhu minnes emb-kumb nendest pidevalt mu kõrval ja kaasas. Olgu sööki tehes, vetsus/pesus käies.