Hiljutised postitused

Arhiiv

KERGELT TUNNE, ET VEEREN JUUNISSE VÄLJA EHK 37.NÄDALA MÕTTED

Täna oli siis see oodatud päev, kus käisin arstil sünniplaani koostamas / heaolu UH-s, kus vaadatakse üle siis beebi kaal, asend kõik jutud. Paljudel naistel ma tean seda tegelikult isegi ei tehta, kuid kuna mul on ka armiga emakas eelmisest keisrilõikest, siis ta mul oli.


SEEKORD ON ISEGI EELDATAV BEEBI KAAL VÄIKSEM KUI OLI EELMISE RASEDUSEGA SAMADEL NÄDALATEL KUIGI ISE EELDASIN SAMA VÕI ROHKEM. VÄHEMALT ON ENDISELT ILUSTI ÕIGES ASENDIS


Eelmise raseduse ajal oli samuti mu kõht üpris suur ning epk kihutas pidevalt 3-4 nädalat ees. Suhteliselt varakult sai eeldatud, et tegemist on suurema poolse lapsega ning kuskil 35-36.nädala uh-s oligi eeldatav kaal 3,5kg +/- siis seal mingi 400-500g kandis nagu need tavaliselt ütlevad. Seetõttu tuli ka mul juba esilekutsumine pigem varem koos keskmisest rohkema vee tõttu. Seekord oli veidi nö hirm siis või eeldus sama, et kõik on nagu copy paste. Küll aga üllatuseks andis eeldatav kaal seekord hoopis 3kg ja siis +/- ehk ta oli selle uh järgi täna mingi 2988g kandis. Seega ega siis nüüd täpselt ei teagi, no ikka väike venna, siis peab ju veidi pisem olema, eks? Kuid vaadates ta liigutusi ja vägitegusid, ma ikka eeldasin, et seal on korralik Kalevipoeg.


Asendi osas on ta olnud tegelikult terve aeg ilusti peaseisus, keha on vasakul pool ning see mügarik, millega ta siin edasi-tagasi nühib on ta pepu. Jalad kenasti ribides ning tunneb end seal vägagi hästi. Kuskil 32.nädala paiku ma veel tundsin, et ta proovis end ringi keerata oli oli mul täiesti risti siin kõhus ning terve üks öö ta lihtsalt üritas. Ma arvan, et ta võis vabalt tiiru peale ka teha, sest see öö ei olnud mingi taevane kingitus ausalt. Kuid vähemalt ta on hetkel ilusti seal peaseisus ning kuigi pole veel vaagnasse laskunud, siis pidi olema ikkagi pigem madalal. Ise vaatan küll oma kõhtu, et see ju vastu maad juba haha :D


SEEGA ÜHTEGI PÕHJUST HETKEL ESILEKUTSUMISEKS EGA PLANEERITUD KEISRIKS POLE NING VÕIMALUS ON ISE SÜNNITADA JA HETKEL TULEB LIHTSALT OODATA, KAS JA MILLAL TA ISE TULEMA HAKKAB


Rasedus on kenasti kuglenud tegelikult, ühtegi mure mul pole olnud. Olen saanud olla aktiivne, teen endiselt trenni ja toimetan ringi. Ainuke "häda" on siis suur kõht ja aktiivne aastane, kellega ma siin vahepeal kaklen kui ta mul kõhu peal ringi tantsida üritab. Pole tegelikult väga mingid mured :D Kuid ikkagi see ei tähenda, et kui kellelgi teisel on kergem või raskem, et sul ei võiks olla kergem või raskem. Iga inimese elu, tema eluetapp, kehatunnetus, kõhubeebi, taluvuse piir, rasedus üldiselt on niiii erinevad. See, mis sina tunned on see, mida sina tunned ning nii ongi!!! Kuid ja kuigi hetkel on juba üpris selline ahastus peal, siis ikkagi pean vastu veel! Kohe veidi pikemalt sellest ka. Kuid ja hetkel siis armiga ka kõik kenasti ja lastakse tähtajani tiksuda ning vaatame, kas ta hakkab ise tulema. Kui ei, siis kuskil seal tähtaja kandis pidime uuesti edasi vaatama. Seega ma ei teagi... mul kohati selline täiesti esmaraseda tunne olla. Ma ei tea, mida ja millal oodata?!


Üks 36.nädala alguse bumpdate ka siia


KERGE AHASTUS ON KÜLL PEAL MÕTTE EES VEEREDA JUUNIS KA VEEL RINGI, KUID SAMAS EI OLE JU ÜLDSE ENAM PALJU JÄÄNUD


Veidi on rahulikum, sest ma tean, mis variant hetkel käigus on. Muidugi võib siin minna veel ka igate pidi ega seda ei tea kunagi. Ta võib tulla vabalt homme, alles 40.nädalal. Võib-olla ei tulegi, tuleb esilekutsumine ja siis läheb asjaks. Samuti võib minna nagu eelmine kord, kus esilekutsumine ning läheb keisriks. Loomulikult parim oleks see kui beebs ikkagi ise otsustaks tulla ning teda ju sealt välja tirima ei peaks ega poleks põhjust, seega ma ei teagi. Lihtsalt segased tunded kuidagi endal sees nüüd siin lõpusirgel. Kohati on kõik ikkagi laual, aga hetkel tean, et lihtsalt tiksun, hoian end tegevuses ja toimetan ringi. Hoian mõtted mujal, sest mul on kergelt mingi sein ette tulnud, kus ma ei jaksa ega taha enam olla mingit moodi. Alles siin eile ja üleeile sain terve öö ja päev töinatud. Enne Kardo tööle minekut töinasin ka end veel pooleks tunniks magama, sest öösel ma magada ei saanud ning terve päev oli siuke hall. Täna samamoodi ma ei tea, mis väsimus järsku peal on, aga ma nagu täiesti puuga pähe saanud ausalt. Tegin arvutis tööd kui Kristoferil oli tudu aeg ja ma jäin magama... hea, et oma arsti aega maha ei maganud ausalt.


Hetkel on mul siis 36 nädalat täis seega jookseb 37.nädal ehk mu TA on täitsa mai lõpus. Vabaaaaaaaaaaalt panen juunis ka veel kõhuga ringi, kuid mõte selle ees kuidagi tõmbab nii errorisse ära. Rase on väga ilus olla, suur õnnistus, kuid lihtsalt mingi 10.5 kuud (kui mõni siin paneb 42 nädalat) niimoodi ringi lasta on ikka rets töö. Eriti kui sa oled nagu mina see "test-käest-kõht-ees" naine. Ma tegelikult ei jõua ausalt ära oodata enam seda aega, et mitte rase olla haha :D Hingata nii, et keegi ei peksa seest siniseks... see kõlab miskit ulmelist. Kuid jällegi no rets töö ikka kaks rasedust sellise lühikese vahega ära teha ja ma tunnen, et mu keha ikka mingi korralik relv! Kuid olen oma kahe poisiga väga rahul ning siis naudin peksuvaba ennast :D


Ma tean, et niiiii mõnigi, kes mu blogi loeb ja kellega ma instagramis suhtlen on siin nüüd samamoodi minuga lõpu äärel. Oeh ausalt no veidikene veel ja varsti me lihtsalt naerame selle üle, sest me arvasime, et see siin on raske jah? :D Varsti isegi ei mäleta päris täpselt, kuidas see kõik oli ning kõik paha ununeb sekundiga. Kõik sellised "halvad" mõtted või tunded ununesid mul küll eelmine kord päris kiirelt ja sama ka beebiga. Kõik rasked hetked olid sekundiga pühitud kui nad möödas olid. Kristoferi hiljutine 6 kuud magamatust oli peale 2 ööd und (kus me KÕIK saime magada) täiesti kadunud. Laps oli kohe kordades nunnum, elu ilusam, mees toredam.


Lobisemiseni

Kirsti