Hiljutised postitused

Arhiiv

KAS JA KUIDAS RASEDUSED ERINEVAD? IGA RASEDUS ON ERINEV? NOH... COPY-PASTE

Mul oli alati selline kerge noh ma ei saaks öelda hirm, aga kerge kartus, et ega teisel korral mul nii hästi ei lähe kui esimene kord. Lühidalt võib öelda, et mu rasedused on küll hetkel üpriski copy-paste ja tänu sellele ma olin ka nii kindel, et üks poiss siit uuesti tuleb. Muidugi on mingeid asju, mis nüüd tagasi mõeldes ja vaadates on pisut erinevad ja teistmoodi. Kõige suurem erinevus on siis minu suhtumine ja olek üldse kogu asjassse.


EELMINE RASEDUS KIMBUTASID MIND VÄGA VARAKULT INTENSIIVSED, PIDEVAD JA IGAPÄEVASED TOONUSED. LÕPUNI VÄLJA, KUID SEEKORD NEID POLE!


Kes ehk luges juba ka eelmise ootuse ajal mu jutukesi, siis üks suur selline mure olid mu pidevad üpris intensiivsed ja kohati valulikud toonused. Mis see toonus üldse on? Täpsemalt siis valutud emaka kokkutõmbed, mis mõnel tekivad alles vahetult enne sünnitust, aga mõni kogeb neid varakult ja lõpuni välja nagu nt mina. Nad peaksid su keha ettevalmistama tulevaks sünnituseks ja emakas nö harjutab. Su kõht tõmbab järsku täiesti kõvaks ja krampi ning sa tunned sellist surumise/pinge tunnet. Üldiselt pikalt ei kesta ning läheb üle. Need kokkutõmbed ei tohiks olla üli valusad, väga regulaarsed ning peaksid siiski rahulikumalt võttes või nt vannis/duši all lõdvestudes taanduma. Kui ei ning asi läheb intensiivsemaks, siis tasub ehk käia valvetoast läbi. Ma käisin eelmine rasedus ikka oma mitmeid kordi ja just nende toonuste pärast. Kõik õnneks oli okei ja lihtsalt öeldi terve rasedus, et kõhubeebi on üpris aktiivne. No seda ta oli ka ausalt, aga ega praegune ka ei hellita :D. Käisin ikka mitmeid kordi, sest ikka selline teadmatus ja hirm oli ka veidi nahas. Mis tunded on okeid, kas nii peab tundma end, kas see on vale, kas see on hoopis õige? See rasedus ma kusjuures ei ole kordagi tundnud sellist toonust nagu mul selle aja peale juba oli oma mitmeid-mitmeid nädalaid ja hetkel siis seda kirjutades olen teise trimestri lõpule lähenemas. Ehk siis kas tõesti eelmine kord oli mu keha kuidagi nii pinges, segaduses?! toimuva üle, et seekord keha juba teab, mis toimub ning asi on kuidagi palju rahulikum. Ma ise saan ka palju rahulikumalt võtta selle võrra. Okei võib-olla mingi korra ehk kaks olen tundnud, et pisut pinges on kõht, aga pigem see on sellest kui kõhubeebi end lihtsalt täiega surub vastu kõhunahka ja mõtleb, et siia oleks nüüd tore pikemaks ajaks nõnda lihtsalt lebosse jääda.


KÕIGE SUUREM ERINEVUS ON VAST ISEENDA SUHTUMISES JA MÕTLEMISES. VÄHEM PABISTAMIST, VÄHEM ÜLE MÕTLEMIST.


Väga veider, aga vahepeal nagu ei tuleks meeldegi, et rase oleks. Seda eriti just alguse poole kui veel kõhtu ka ees ei olnud. Kui Kristoferi ootuse ajal ikka oli see 24/7 kogu aeg mõtetes ja peas, pidevalt käis mingi otsimine ja uurimine, siis praegu on nagu teisiti. Kuidagi väga chill vibes ja rahulik on olla. Ei loe kogu aeg igast asju, pidevalt ei käi mingit ülemõtlemist ning lihtsalt kulgen. Järsku ongi juba nii palju juba kulgetud, et ega see lõpp läheb ka kiirelt. Või no hloota võib, sest eks viimased kuu-kaks hakkab ühel hetkel väga aeglaselt minema nagu ikka :D. Rahulik on siis üleüldiselt olla ootuse osas, tegelikult ka sünnituse ja kogu selle perioodi asjus. Ma usun, et kirjutan peagi siia ühe postituse ka sünnitusest, selle ootustest hirmudest-mõtetest veidi lähemalt. Eelmine kord läks küll ju täiesti ristivastupidi nagu mina seda oma peas olin lootnud. Tegelikult pole mul mingit hullu hirmu ja ülemõtlemist ka elust kahe lapsega. Kindlasti keegi, kel on mitu last loeb ja naerab praegu, et ullike haha ei tea, mis sind ees ootab! Tegelikult eks muidugi see üleminek ühelt teisele on eelkõige tähelepanu ja enda jaotamise mõttes raske, aga see üleüldine elumuutus ei ole nii drastiline kui ta on esmakordselt perelisa tulemisel. Juba on teada, mis ees ootab ja mis mul seal ikka karta ja üle põdeda tegelikult on. Alati on saadud ja saadakse hakkama ning kõiki asju ei oskagi ette teada. Tegemise käigus tulevad just need õiged lahendused tihti lagedale.


KUI NÜÜD MÕTLEMA HAKATA, SIIS ÜLEÜLDISELT MINGEID KEHALISI HÄDASID ON KA SEEKORD VEIDI VÄHEM, KUIGI KÕHT ON NO SAMA KUI MITTE TEGELIKULT ISEGI VEEL SUUREM KUI EELMINE KORD SEL AJAL


Ma mäletan küll Kristoferi oodates neid öid, kus ma läksin lõpuks nii närvi, tühjast kohast võtsin oma padja viskasin voodist minema, istusin voodi ääre peale ja lihtsalt töinasin, sest nii paha ja valus oli magada ja olla. Üldse lihtsalt igatepidi olla polnud meeldiv. Ma nagu ei osanudki olla. Tihti ärkasin juba mingi 4-5 üles, sest ma ei suutnud enam magada - puusad olid täiega valusad ja kanged, jalgevahe ka ausalt valutas haha ning sümfüüsivalu ikka kimbutas päris varakult. Jällegi ei oska nüüd öelda, kas ma olen harjunud seekord, lihtsalt ei oska tähelepanna või keha on niivõrd juba "pehme", et praegu mind need asjad väga ei kimbuta. Ega ma öösel ei jõuagi vist hakata tundma seda ebamugavuse tunnet, sest ma max 2h magan järjest ja siis Kristofer ärkab jälle. Ehk meie 8/9-kuuni ideaalse öise 12h unega laps, kes järsku otsustas, et tema öösel ei maga enam. Ma juba arvestanud sellega, et ma ise magan kunagi teises elus :D. Eks muidugi veidi kange on olla ja ega pikalt kuskile lebama ei tasu jääda. Mida rohkem ma end liigutan seda paremini ma end tunnen. Jalutada, liikuda, teha trenni ning hoida end liikumises ja tugevana, et keha jaksaks ikka sammu pidada kõigega. Kusjuures isegi sümfüüsivalu veel ei kimbuta, kuid tean, et ega see kaugel vast ei ole.


Kuidas teil rasedused on kulgenud? Kas kõik kipuvad minema ühte auku või on täiesti seinast seina? Kas oleneb lihtsalt faktorist poiss või tüdruk? Oleks huvitav lugeda ning alati lobisen teiega hea meelega :)


Lobisemiseni

Kirsti



 

Eesti, Estonia​

©DESIGN BY KIRSTIVAIKLA CREATED WITH WIX.COM