Hiljutised postitused

Arhiiv

III TRIMESTRI TEISE POOLE OLEMINE - KUIDAGI NAGU TEISTMOODI JÄRSKU EHK KEHA VALMISTUB

Nagu ma maininud, siis nüüd järsku on peal see jube rase olla, sest ega 35.nädal on juba ikka tõesti päris rase haha :D Kuid tunnen end mingi 34.nädalast juba pisut teistmoodi kui mäletan seda olevat eelmisel korral.


LIBAVALUD PANEVAD TÄITSA KESKENDUNULT JUBA HINGAMA, SAMAS JÄRSKU SAAN JÄLLE HÄSTI MAGADA ?!


Toonused olid mul igapäevased eelmisel korral juba poole raseduse pealt, kuid seekord on nad tulnud 3.trimestri ajal alles. Nüüd kuskil 34.nädalast aga tunnen täitsa selliseid korralikke ja arvestatavaid libavalusid. Ehk täitsa kohati valulikud kokkutõmbed, mis panevad hingama küll ja vaja võtta hetk korraks. Jällegi midagi regulaarset pole ning eks keha teeb tööd ja valmistub beebi tulekuks. Vot Kristoferiga ma seda sellisena ei mäleta, kuidagi teistoodi on tunne, seega ehk läheb seekord teisiti ja keha suudab ise toimetada? Lootusi sellega kõrgele siiski ei sea ja olen ülimalt neutraalne ning see on olnud mu jaoks mega hea lähenemine ka. Ma ei oota ega looda midagi, kus suunas läheb, vaid võtan päev korraga, proovin oma sada toimetust tehtud saada ja läheb see aeg ka kiiremini. Kuid ikkagi paneb täitsa mõtlema, et hmmm... kas see võib mingi märk olla? Hakkab pihta see mingi märkide otsimine :D Muidugi kui ikka tuleb üks korralik toonus peale, siis on see kõht no niiiiii koonuses, et annab olla. Kardo on ikka paar korda ka nii ära ehmatanud, et kas see on ikka norm haha. Eriti kipuvad need toonused ja libakad olema siis kui ma olen rahulikult. Õhtuti ja öösel, kuid vahel ka täiesti puhanuna ärkad ja terve hommik on raske. Pole veel midagi jõudnud tehagi, aga vot juba tunnen.


Rääkides öödest, siis alles oli mul siin ikka omajagu nädalaid selline ahastus peal, et ei saa magada ega mitte kuidagi olla. Valus ja vajud ära ning pisarad lihtsalt silmas, sest mind ajab lõpuks see närvi kui ma ei saa lihtsalt magada. Järsku nüüd ma saan magada... mega veider. Terve öö peaaegu magan kuigi muidu oli see vetsuskäimine selline väga tihe ja lihtsalt no kuna igalt poolt valutas ja oli paha, siis olidki pool ööd unetu. Järsku magan suhteliselt hästi ja ärkan mingi kord-kaks max ja siis mõtlen ka, kas suudan end voodist püsti ajada, aga no kui ma seda ei tee, siis ma hommikul ei saaks liikuma ja mu põis vist lõhkeks lihtsalt. Kuid üldiselt unekvaliteet on kuidagi kahtlaselt hea. Mitte, et see oleks miski, mille üle kurta eks :D Absoluutselt mitte, kuid ja uni on pikk ja hommikuti on selline täiega puuga pähesaanud tunne ning me kõik magame kusjuures päris pikalt ja kaua meie kohta. Muidu ma olen selline kell 6 ärkaja, aga hetkel venitame mingi 7.30 või lausa 8ni välja, aga siis läheb juba kiireks hommikul sättimiste ja asjadega.


TUNNEN NAGU KÕHT OLEKS ALLA VAJUNUD NING KEHA TEGELEB KA VIST JUBA ENDA NÖ PUHASTAMISEGA JA SELLEST VAJUMISEST SAATI ON SELLISED PÄEVADE LAADSED VALUD TIHTI


Just tegin mingil päeval kõhust pilti, et võrrelda suurust vs eelmisel korral sünnitama minnes. No päris ligilähedale sama tundus, kuid järgmine päev jäin vaatama, et misasja. Nagu tiba kergem oli hommikul olla ja hingata, magasin kahtlaselt hästi ja siis vaatasin peeglist ning mu arust kõht oli kohe märgatavalt rohkem all. Seda veidi raske hinnata, sest kõht on mul terve raseduse päris madalal olnud, aga panin need pildid kõrvale ja no nähtavalt ikka kukkunud. Seega kerge lootus, et laps on liikunud vaagnasse? Jällegi eks selle saan ka kinnitada või ümber lükata mai alguses. Kuid tõesti tunnen, et tegelikult ma saan vabalt hingata ning jah siiski ta on sellessuhtes kõrgel, et jalgadega neid hoope siia ribidesse tunnen ikkagi. Kuid ta ei istu kogu aeg mul siin üleval, aga eks seda ruumi on juba päris vähe ka ning kõik see ala ongi tema all juba.

Samuti tema liikumisega alla poole (mis mulle vähemalt tundub) on hakanud keha rohkem end puhastama ehk järsku on vaja joosta vetsu poole ning kõht käib jube kiirelt ja kergelt läbi. Samuti see vetsus käik on tavapärane mingi iga minut, istud seal on tunne, aga iseasi, kas midagi tuleb ka haha väga too much information, aga olgem ausad. See rasedus, sünnitus, sünnitusjärgne periood - meil kõigil, kes seda läbi teevad on see ikkagi kohati sarnane ja need ei ole mingid häbi teemad, millest ei tohiks või ei võiks julgeda rääkida. Ma teen siin omalt poolt otsad lahti lihtsalt. Kuid ja ma ikka palju kuulnud ka, kuidas see kõhulahtisus on üks siuke indikaator, et vot keha hakkab valmistuma. Jällegi... kas tasub ikka märke otsida, eks? Iga asi võib märk olla siis :D Kuid selline tunne on juba mingi nädal-poolteist ning seda kõike saadab ka selline pidev päevade valu kõhus isegi siis kui ei ole mingit toonust peal. Ebamugav on muidugi, kuid veidi ikka veel mõned nädalad on aega sellega. Mai keskel oleks täitsa arvestatav juba nädalate ja ma usun olemise poolest. Ülekandmisel ma ei suudaks endiselt ette kujutada, et ma oleksin juunini rase, kuid nagu mulle ämmakas ütles, siis armiga emakaga nad üle 41 ei laseks ka. Elame näeme!


LIIGUTUSED ON MÄRGATAVALT RAHULIKUMAD, AGA TERAVAMAD - TÄPSELT SEE, MILLEST MA JUBA MÕNED KUUD TAGASI RÄÄKISIN. SELLISED JUDINAD KÄIVAD JUBA ENDAL ÜLE


Oeh ma neist liigutustest rääkisin esimese ootuse ajal ka ning samuti seekord maininud, et tõesti tegu on ju imelise imega, kuid mina ei suuda neid liigutusi nautida. Mõlema rasedusega on nad väga valusad, pindmised, sisemised no kõike ja nad ei ole hellad paitused algusest peale. Ikka sellised, et ma läbi une karjatades ka püsti lükanud end. Autoroolis või kõrval istudes inimesi ehmatanud sellega, sest no hing on ikka konkreetselt kinni. Vahel hoian käega vastu, et ta lihtsalt end siit nii valusalt läbi ei suru. Sellist rahulikku liigutuse aega võib-olla jah oligi ainult täitsa alguses nädal-kaks ja seda võib isegi nautida, et oo jess liigutab tule vaata ka jne, aga siis läks normaalseks jalkaks. Täielikud aktivistid on mõlemad poisid kõhus olnud ja no vaadates Kristoferi praegu, siis ma ei imesta ka. Kuid liigutused on nähtavalt ja tuntavalt ikkagi muutunud. See aeg on käes, et ta päris iga päev end nüüd siin ringi ei keera ega risti ei chilli. Pigem veidi rahulikum ja ei tunne terve päev, vaid rahulikumatel hetkedel ehk ta veidi rahulikumaks olemise suhtes muutunud. Liigutused ise on teravamad ja konkreetsemad ning vaadates neid teravaid lööke vasakule üles ribidesse, siis eeldan, et ta on endiselt pea all ning kannad kenasti vastu maksa.


Ehk siis kohati nii sarnane, aga kohati tundub mulle, et nii teistsugune kõik. Endal on energiat ja tahtmist toimetada rohkem, kuid seda kindlasti seetõttu, et ma juba tean, mis on tulemas. Või noh aiman, sessuhtes, et täiesti ratast ei hakka leiutama. Igal hetkel ei ole seda uue asja ärevust, et appi minust saab ema, sest keegi hoiab pidevalt kodus rakkes. Ehk sellevõrra läheb see aeg tõesti kiiremini, mis on niiii hea! Muidu see lõpp oleks mingi 5 aastat pikk ausalt... Ja tegelikult on kõik hästi ning hoian meele ja tuju kõrgel. Tegelikult on ju täitsa arusaadav, et sellisel ajal on juba neid hädasid siin ja seal. Kardole ma õhtuti muudkui vingun, sest selleks hetkeks on juba mida jälle vinguda :D


Sisimas vahel ikka viskab mingi lootuskiire, et oh ehk seekord tuleb selline "olen prisma järjekorras või teen trenni, veed tulevad, haiglasse minek, mingi 2h ja beebi käes" stsenaarium. Ja kui tuleb jälle selline pikem pingutus, mis läheb samasoodu, mis eelmisel korral - kõik on millekski hea ja halb ning peamine on siiski lõpp-tulemus ning ükskõik, kuidas läheb, see ei tee meist vähem ema ega naist!


Lobisemiseni

Kirsti