III TRIMESTRI TEISE POOLE OLEMINE - KUIDAGI NAGU TEISTMOODI JÄRSKU EHK KEHA VALMISTUB

Nagu ma maininud, siis nüüd järsku on peal see jube rase olla, sest ega 35.nädal on juba ikka tõesti päris rase haha :D Kuid tunnen end mingi 34.nädalast juba pisut teistmoodi kui mäletan seda olevat eelmisel korral.


LIBAVALUD PANEVAD TÄITSA KESKENDUNULT JUBA HINGAMA, SAMAS JÄRSKU SAAN JÄLLE HÄSTI MAGADA ?!


Toonused olid mul igapäevased eelmisel korral juba poole raseduse pealt, kuid seekord on nad tulnud 3.trimestri ajal alles. Nüüd kuskil 34.nädalast aga tunnen täitsa selliseid korralikke ja arvestatavaid libavalusid. Ehk täitsa kohati valulikud kokkutõmbed, mis panevad hingama küll ja vaja võtta hetk korraks. Jällegi midagi regulaarset pole ning eks keha teeb tööd ja valmistub beebi tulekuks. Vot Kristoferiga ma seda sellisena ei mäleta, kuidagi teistoodi on tunne, seega ehk läheb seekord teisiti ja keha suudab ise toimetada? Lootusi sellega kõrgele siiski ei sea ja olen ülimalt neutraalne ning see on olnud mu jaoks mega hea lähenemine ka. Ma ei oota ega looda midagi, kus suunas läheb, vaid võtan päev korraga, proovin oma sada toimetust tehtud saada ja läheb see aeg ka kiiremini. Kuid ikkagi paneb täitsa mõtlema, et hmmm... kas see võib mingi märk olla? Hakkab pihta see mingi märkide otsimine :D Muidugi kui ikka tuleb üks korralik toonus peale, siis on see kõht no niiiiii koonuses, et annab olla. Kardo on ikka paar korda ka nii ära ehmatanud, et kas see on ikka norm haha. Eriti kipuvad need toonused ja libakad olema siis kui ma olen rahulikult. Õhtuti ja öösel, kuid vahel ka täiesti puhanuna ärkad ja terve hommik on raske. Pole veel midagi jõudnud tehagi, aga vot juba tunnen.


Rääkides öödest, siis alles oli mul siin ikka omajagu nädalaid selline ahastus peal, et ei saa magada ega mitte kuidagi olla. Valus ja vajud ära ning pisarad lihtsalt silmas, sest mind ajab lõpuks see närvi kui ma ei saa lihtsalt magada. Järsku nüüd ma saan magada... mega veider. Terve öö peaaegu magan kuigi muidu oli see vetsuskäimine selline väga tihe ja lihtsalt no kuna igalt poolt valutas ja oli paha, siis olidki pool ööd unetu. Järsku magan suhteliselt hästi ja ärkan mingi kord-kaks max ja siis mõtlen ka, kas suudan end voodist püsti ajada, aga no kui ma seda ei tee, siis ma hommikul ei saaks liikuma ja mu põis vist lõhkeks lihtsalt. Kuid üldiselt unekvaliteet on kuidagi kahtlaselt hea. Mitte, et see oleks miski, mille üle kurta eks :D Absoluutselt mitte, kuid ja uni on pikk ja hommikuti on selline täiega puuga pähesaanud tunne ning me kõik magame kusjuures päris pikalt ja kaua meie kohta. Muidu ma olen selline kell 6 ärkaja, aga hetkel venitame mingi 7.30 või lausa 8ni välja, aga siis läheb juba kiireks hommikul sättimiste ja asjadega.


TUNNEN NAGU KÕHT OLEKS ALLA VAJUNUD NING KEHA TEGELEB KA VIST JUBA ENDA NÖ PUHASTAMISEGA JA SELLEST VAJUMISEST SAATI ON SELLISED PÄEVADE LAADSED VALUD TIHTI


Just tegin mingil päeval kõhust pilti, et võrrelda suurust vs eelmisel korral sünnitama minnes. No päris ligilähedale sama tundus, kuid järgmine päev jäin vaatama, et misasja. Nagu tiba kergem oli hommikul olla ja hingata, magasin kahtlaselt hästi ja siis vaatasin peeglist ning mu arust kõht oli kohe märgatavalt rohkem all. Seda veidi raske hinnata, sest kõht on mul terve raseduse päris madalal olnud, aga panin need pildid kõrvale ja no nähtavalt ikka kukkunud. Seega kerge lootus, et laps on liikunud vaagnasse? Jällegi eks selle saan ka kinnitada või ümber lükata mai alguses. Kuid tõesti tunnen, et tegelikult ma saan vabalt hingata ning jah siiski ta on sellessuhtes kõrgel, et jalgadega neid hoope siia ribidesse tunnen ikkagi. Kuid ta ei istu kogu aeg mul siin üleval, aga eks seda ruumi on juba päris vähe ka ning kõik see ala ongi tema all juba.