Hiljutised postitused

Arhiiv

HIRMUD, OOTUSED JA MÕTTED KAHE LAPSE OSAS

Kindlasti üks esimesi küsimusi või mõtteid, mis pähe turgatab on see, et "appike, kuidas küll nüüd siis kahe lapsega hakkama saad? Eriti veel nii väikese vanusevahega lastega?". Tegelikult väga ausad küsimused ning usun, et oleks ehk asjad teistpidi, siis uuriksin ning mõtleksin ise samamoodi. Kuid võin öelda, et mind/tegelikult meid valdab rahu ja ei ole mingit meeletut hirmu ega ärevust.


NII PALJU OLEME JUBA ÕPPINUD, ET POLE MÕTET KÕIK MAAILMA ASJU ETTE PÕDEDA, SEST POOLTELE ASJADELE EI OSKA HETKEL MÕELDAGI, OSAD ASJAD KUKUVAD OOTUSEST TEISITI NING KÕIK TULEB IKKAGI TEGUTSEMISE KÄIGUS. KUIDAGI MOODI PEAD NING SAAD IKKAGI HAKKAMA


Meile kunagi tundusid isegi mõned kõige lihtsamad asjad päris suur ettevõtmine. Kuidas küll saab olema kuskile autoga minek? Kuidas beebi toitmine? Kuidas see mähkuvahetus kui mingi explosion tee peal juhtub? Mis siis kui see see või see? Päris palju sellist tühja mõtlemist või no okei. Pole tühja, sest ikkagi on hea mingitele asjadele mõelda ja need ollid vast kõige lihtsamad asjad, aga no kõiksugu maailma jaburaid olukordi on olnud, aga sa saad sellega hakkama. Nt plaanid minna sõprade seltskonnaga sööma. Teid on päris suur ports ning peale väikest ringi trippimist oleks ju vaja kõhtu täita. Kõik juba ootamas, valmis, meie ka kohal ning siis saame aru, et poiss on teinud sellise plahvatuse, et ta on ausalt liialdamata kaelast varbani khmm.... "märg ja pisut pruun". Just sel korral kõigist miljonist polnud kaasas ka vahetusriideid ja ega siis midagi.


Peaaegu üle tee paistis mingi kaltsukas, davai lähme ostame kiirelt poisile midagigi selga, sest niimoodi ei saa me kuskile minna ega olla ja ei ole ka temal meeldiv. Kinni oli. No selge, otsisime kuni leidsime mingi väikese keskuse ja seal oli vähemalt Pepco. No suurepärane ausalt, sest ma otsin lihtsalt midagi, mida lapsele kiirelt selga visata ning jah ei lähegi enne pesumasinast läbi, sest see on elu. Õues on külm, me oleme kodut väga kaugel ja muideks ei ööbigi kodus ning miskit on vaja teha. Seejärel lõpuks jõudsime ka kõik sööma. Trall ei lõppenud tegelt veel seal, aga usun, et saad poindile pihta. Ehk siis kõikide olukordadega õpib lihtsalt vastavalt olukorrale tegelema. Kuidagi moodi sa pead ju niikuinii olukorrast välja tulema kui miski juhtub ning saad ikkagi hakkama. Seega teise lapse osas me ei hakka kõiksugu stsenaariume isegi ette mõtlema, sest me ei oska neid nähagi.


TEAME JA TUNNEME, ET SEEKORD EI OLE ELUMUUTUS NII DRASTILINE KUI ESIMESE LAPSE TULEKUGA. MUIDUGI ON MUUTUS SUUR, KUID PISUT SELLINE TUNNE JUBA, ET KALA VEES NING OLEME NII VÄRSKELT NENDE ASJADEGA TEGELENUD JA TEGELEME VAIKSELT EDASI


Muidugi paljud, kel on 2 last ütlevad, et teine laps oli pisut raskem muutus. Seda just enda jagamise osas laste vahel, kuidas jaotada tähelepanu ning jagada seda hoolt nende vahel. Eks ta muidugi on raske ning seda ei oska ma enne ette näha ega teada kui teine poiss on ka siin ning juba on uus elu käimas. Jällegi selles osas tundub pisut kergem, et me teame, mida oodata. Loomulikult võib seekord olla beebi oma olemise ning käitumise poolest täiesti kardinaalselt teine, kuid ikkagi on teadmine olemas, mida mis olukorras ette võtta. Ei ole enam jalgratta leiutamine ja tuumateadus, kuid kordades julgemalt tulevad otsused ja tegemised. Minu ja tegelt ka Kardo jaoks tundub lihtsam kuidagi alguses veidi raskem periood mööda saata ning siis elu paika loksudes on juba kergem. Lastel üpris sarnased perioodid päris lähestikku koos, endal ka magamata ööd kõik pigem kohe ära. Tundub kohati raskem kui üks lõpetab kooli ning teine on mähkmetes ja hakkab jälle otsast pihta :D Kuid muidugi see on ju igaühe enda valik. Meile tundub see hetkel igati sobivat ja elude ning plaanidega kokku käivat.


Seega ei saa öelda, et oleks hirmu. Pigem on ootusärevus selle perioodi ees kui ka pisem on nt juba aastane. Väikselt nihkuvad tuduajad samasse auku, on juba mõlemad väga vahvad mängukaaslased teineteisele ning loodame, et neist tulevad vahvad pisikesed sõbrad. Alati teineteisele olemas ning toeks. Muidugi eks seda kisa ja karjumist, tagaajamist tuleb omajagu, kuid see käib igati asja juurde. Ootame, et pisike meiega liituks ning pisut kasvaks ning meil on juba palju vahvaid plaane, mida kõik koos toredalt korda saata.


Lobisemiseni

Kirsti