Hiljutised postitused

Arhiiv

ESIMESE TRIMESTRI TAGASIVAADE

No nii, tegelikult on mul käsil hetkel teise trimestri lõpu pool, kuid mõtlesin tagasi vaadata enda esimesele trimestrile. Ma täpselt ei mäleta, mida ja kuidas ma kõik esimesel ootusajal kirja panin, kuid üht ma juba oskan öelda. Teise rasedusega kuidagi ei pane neid asju nii palju enam kirja ega pööra nõnda palju tähelepanu. Ma ei tea, kas see ainult mina, aga oled juba nagu nö tuttav kõigega ja mõtled, et ah ma tean ja mäletan küll. Tegelt ei mäleta midagi :D. Kuid hakkame algusest pihta.


KA SEL KORRAL OLIN JUBA ENNE POSITIIVSET TULEMUST VÄGA KINDEL, MIS SEALT VASTU VAATAB


Raseduse ajal ikka naistel kõrgeneb mingisugune kuues meel. Ma ei oska seda seletada, aga sa kuidagi tunned, tead ja saad aru. Oli siis septembri lõpu paik ja ma olin nii kindel, et seekord mul jäävad naiste asjad vahele. Tsükliga oli mul ka selliselt, et peale Kristoferi sündi ja sünnitusjärgset "perioodi" hakkas mul kohe regulaarselt jälle tsükkel pihta. Kuigi ma imetasin ja kõik jutud, siis mõtles minu keha, et davai oleme valmis juba siis järgmiseks. Seega ma teadsin täpselt, millal mul siuke +/- päev peaksid nad algama, aga ma olin seekord ka jube kannatamatu, sest sisemine vaist oli nii suur. Ostsin jälle hunniku teste ja hakkasin siis neid tegema mingi utoopilised 4-5p enne. Kohe esimene kord ma ei saanud sealt vist või lausa esimesed 2 päeva ei saanud mingit tulemust või siis oligi nii, et mu silmad kujutasid seal seda ette. Ikkagi ma olin nii raudkindel selles. Iga päev tegin ja see "kujuteldav" triip läks ikka tumedamaks ja oligi kindel, et Kristoferist saab suur venna. Me muidugi mega õnnelikud, aga samas jälle oli korraks see, et "oota, aga nüüd ongi ju...". Hahaha ma ei saa aru, mida inimesed nagu ootavad või mõtlevad. Alati on kuidagi samamoodi. Ootad ja kui juhtub, siis sa oled, et eeeeee NÜÜD ONGI JU NII JOHHAIDI.



Vahetult enne rasedusese teada saamist ning trennidega täis tambiga töölainel olemist.


ARSTIVISIIT, RASEDUSE KINNITAMINE NING ALLA AASTA JUBA ÄMMAEMANDA JUURES TAGASI. SEDA KÕIKE PEALE ERAKORRALIST KEISRILÕIGET


Teadsin, et kui kord on taas beebi ootus, siis lähen uuesti sama ämmaka juurde, kus olin ka eelmine kord. Muidugi oli jutt, et ärme siis uuesti näe enne kahte aastat ja no eelmisest postitusest lugedes see esialgne plaan oligi. Kristofer aastane, siis proovida ja kui kahene no oleks mängusõber tore. Igatahes ma olin siuke tiba varem kohal ütleme nii. Naised on tegelikult ju alati nii seinast seina sünnitanud. Küll väga pikkade vahedega, kes väga noorelt, kes kõrgemas eas, kes väga lühikese vahega. Küll aga oli mul eelmine kord lõppenud 30h pikkune sünnitus erakorralise keisriga. Seda seetõttu, et ei tekkinud üle 3cm avatust ja lihtsalt lootevett oli palju, poisi pea ei laskunud piisavalt alla ja see nö "hirm" oli suht varakult, et minu jaoks on beebi kuidagi liiga suur. Esilekutsumine hakkas pihta 38+3 ja 39+0 sündis poiss.


Küll aga olen ma seda meelt, et iga naine, iga rasedus on tõeliselt erinevad. Mul oli siiski valdavalt leebe rasedus, lihtsalt ma olin hiiglama suur. Veidi raskem sünnitusteekond, kuid väga tubli ja tugev taastumine. Ma tundsin end kuskil 4-5 kuud peale sünnitust nagu uus inimene, uue hingamise ja energiaga ja tõeliselt hästi. Ma andsin endast palju, et ma selliselt tunneksin ning järelikult tundis ka minu keha, et ma olen selleks valmis. Ma usun, et mu keha ei oleks suuteline uuesti beebi ootele jääma kui ei oleks selleks valmis. Veel vähem siis seda rasedust kandma, mida ta ju on siiski kenasti teinud. Seega ämmakas oli küll natuke muidugi kas just murelik, aga ikkagi jutustasime, et üpris pisike vahe. Siiski oled tubli ja noor naine, jaksad toimetada, tervis on hea, mida kurta pole, taastumine oli ilus ning lihtsalt vaatame siit edasi. Muidugi olen ka ise ammu enne uurinud üldse sünnitusi peale keisrit ja tegelikult on iga sünnitusega alati mingi risk. Iga peale keisrit sünnitusega ja olgu seal 5a või aasta vahel. Platsenta võib siiski sul veidi kehvemasse kohta asetuda, arm võib sul siiski rebeneda ja pikki aastaid hiljem. Samas võib mitte midagi juhtuda ja hoopis saad teise lapse ise sünnitada. Küll aga sellest sünnituse teemast teinekord hiljem.


"ARSTIDELE PIGEM SEE EI MEELDI, ET SUL MUIDUGI PEALE KEISRIT SELLINE VÄIKE VAHE ON SISSE JÄÄNUD" JA MINA MUIDUGI KUKKUSIN TÖINAMA NAGU MA EI TEA MIS ASI LIHTSALT


Ma olen suhteliselt selline kõva mutt või noh, miski mind kergelt niimoodi rajalt maha ei tõmba ja pigem olen tugevama hoiakuga, aga peale seda lauset töinasin nagu väike plika. Ikka hormoonid igal pool laiali ja ma kuidagi alati peljanud arstide kehva suhtumist if that makes sense. Kartsin seda eelmine kord ja kartsin seda ka nüüd. Peale visiidilt tulles olin täiega endast väljas, tujust ära. Tegelikult sõitsime peale seda mu isale uudist juba teatama, sest ta on mul üpris kõrges vanuses ja ma lihtsalt tundsin, et tahaks talle juba kohe varakult seda öelda. Küll aga see jäi kõrvu kõlama, et eks siis KV ja LA ajal selgub, kuidas see suhtumine minusse on. Mõned kurtmised paarile sõbrannale, kes teadsid ja veidi enda tühjaks elamist rahunesin maha. Mõtlesin, et isegi kui tuleb mingi selline jutt või veidi kehvem suhtumine, siis mida see enam peaks andma. Pigem peaksid sel teekonnal olema su ümber toetavad spetsialistid ja see negatiivsus ei annaks midagi. Pole aeg, kus mingit lisastressi juurde tekitada ja rasedat endast välja ajada, sest neid asju, mis seda teevad jagub kuhjaga.


TEINE ULTRAHELI - KV EHK KUKLAVOLT/OSCAR - TEST NING KERGELT KARDETUD MOMENT


Kahjuks praegusel ajal ei saa kaaslane ühelgi visiidil ega uuringul kaasas käia, kuid vähemalt saime eelmise ootuse ajal seda koos läbi teha. Nüüd toimetan ja käin üksi ringi ning teine kord seda kõike läbi tehes olen enda arust kuidagi veel palju julgem ja enda eest seisvam. Oscari tegi väga meeldiv arst ning kõik hirmud olid kohe pühitud. Väga kenasti seletas kõik ära, mis ja kus on, mida ta hetkel vaatab ja ega mul endal polegi seal ju midagi uurida ega pärida. Ma pigem lasen inimesel teha oma tööd ning ei sega. Riskid olid kõik madalad, kõik sai üle vaadatud ja kõik oli korras. Vaatas üle ka keisriarmi ja ütles, et see on nii kenasti paranenud ning emakaseinalt ultraheliga vaadates päris raskelt üldse eristab seda kohta. Seega oli see suur kergendus. Muidugi mainis, et seda peab lihtsalt looteanatoomia ajal uuesti vaatama, et kuhu see platsenta siis kinnitunud on. Kui ta on armi peale, siis on veidi kehvem lugu. Tuleb lihtsalt rohkem jälgida, kuidas kõhuke kasvab, et mingeid rebenemisi ja verejookse ei teki. Seega läks esimese trimestriga kõik uuringute ja arstil käimiste poolest väga kenasti ning võis vaikselt edasi paisuda.




SÜMPTOMID, EMOTSIOONID, MIS VAEVAS, MIS OLI HINGEL


Ma pean seda lõiku siin alustama kohe lausega, et mul on ikka räigelt vedanud ja ma olen väga tänulik selle eest. Ka sel korral on mu rasedus olnud pigem pehme ja ilma muredeta. Ei ole mul ka sel korral olnud kordagi tõeliselt paha, pole ma kordagi oksendanud no vähemalt raseduse pärast. Ma korra oksendasin, AGA me olime terve perega kõhuviiruse käes mingi ööpäev ja me kõik vaevlesime. Jaksan endiselt toimetada ja tegutseda ning raseduse keskpaigani andsin veel enda pisikese tol hetkel alla aastase kõrvalt personaaltreeninguid ja tegin tööd, trenni edasi.


Väsimus - ka sel korral võib seda lugeda kõige tugevamaks sümptomiks, mis mul oli. Kõik oli okei kuni mingi 6.nädalani ja siis kuskil äkki 6./7.nädal kuni 10.nädalani ma olin nagu täiesti puuga pähe saanud ausalt. Pime aeg hakkas ka ligi hiilima, ilmad läksid kehvemaks ja kõiiiiiiige kiirem kuu oli üldse. Kardol olid mega pikad päevad tööl, mina käisin hommikuti enne ta tööd ja õhtul siis peale ta tööd trenne tegemas. Kuna meil ei ole kellegi kätte niimoodi Kristoferi ka jätta, siis on see meil selline klapitamine. Igatahes mul oli täiega graafik täis, me Kardoga väga ei näinudki see periood mul on tunne ja ma olin täiesti outis. Päeval siis mingitel hetkedel nii palju kui poisi kõrvalt sai proovisin puhata. Samas kavad ja programmid vajasid ka tegemist ning inimesed ootasid. Mul olid mingid hetked, kus ma olin diivanil, telekast käis mingi multikas, et ma saaks lihtsalt 10 min puhata ja ma olin täiesti lambist jäänud magama mingiks pooleks tunniks vist. Ma ei tea, mida see laps siin vahepeal korda saatis, aga hahaha nii ma ära vajusin. Võtsin kuidagi palju rahulikumalt siis kui ma sain ning sel perioodil mul klikkis ära ka mitte see, et ma ei saa ega jaksa teha tööd alla aastase kõrvalt rasedana, aga anda endale veidi rohkem õhku ja aega.


Iiveldus & isud - Mis tuli mulle ootamatult oli see, et kuskil 6.-8.nädal ma ei kannatanud kohvi lõhna ka. Mina... mina, kes ma olen kõikse suurem kohvihoolik maailmas. Ma ei joo seda sellepärast, et "no ma ei funka muidu ju", vaid see lõhn, maitse. Arvuti taga toimetades, raamatu kõrval või no mis iganes peab olema see tass kõrval, sest lihtsalt naude. Vot võta näpust nii rõve oli, et ma seda siis ei joonud. Järsku mingi 9.nädal kukkus ja poleks nagu mitte midagi olnud. Jõin kohvi edasi siuke tass-vahel kaks päevas. Endiselt joon ning jõin ka eelmine rasedus. Ma muidugi ei pane mingeid espressoshotte ja joon üpris piimalurri, siis siuke 200mg kofeiini päevas tegelikult okei. Muidugi kui sa paned mitu tassi kohvi, jood cocat ja paned šokolaadi tahvli veel otsa, siis kisub juba tiba paljuks seda. Mul ei olnud otseselt sellist iiveldust, mis oleks mu iga hommik vetsu ajanud, aga mul läks kõht järsku tühja koha pealt nii tühjaks, et kui ma kohe nüüd ja praegu ei saa midagi süüa, siis ma tundsin oma lõppu lähedal olevat. Oli ikka päevi ka, kus mu hommiku-õhtu-lõunasöök oli pasta. See läheb mulle alati ja nii ma siis seda pastat suht palju ikka sõin ka esimene trimester :D. Päris sellist perioodi nagu eelmine kord, et miski värske sisse ei läinud ei olnud.


Keha ja selle muutumine - nagu me teame, siis olen mina see "test-käest-kõht-ees" naine. Arvasin esimene kord, et ma olen raudselt see, kelle pealt ei saa midagi aru. Uhan oma trenne edasi, hoian kõike enda teada, aga seekord ma teadsin juba, et here weeee goo again. Eriti peale juba kord lõpuni ootel olemist. Su keha on lihtsalt "ma tean, mis me teeme juba. I got you". Olin rasedaks jäämise hetkel ütleks ühes enda parimas füüsilises vormis. Algkaal veidi kõrgem Kristoferi ootele jäämisest, kuid ma tegin päris kõvasti trenni ja teadlikult sõin-treenisin rohkem ning nö kasvatasin lihast. Kõht oli mul selleks hetkeks juba kenasti tagasi tõmmanud, mis imekombel tõmbas päris kiirelt tagasi. Eelmise rasedusega võtsin siis 20kg ja +50cm enda keskkohale (vähemalt see oli mingi nädal-kaks enne sünnitama minekut). Ehk päris suur muutus oli mainides ära, et ma 159cm pikk. Keisriarm oli kenasti paranenud ning armi kohal ei olnud ka enam seda põlle. Mul on pildid 6.nädalast, kus mul oli juba punu ees ja 8.nädalal ma olin juba päris rase ehk siis see kõht tuli veel kiiremini ja suuremalt ette kui eelmine kord. Kuid seekord mul on palju rohkem rahu iseenda ja oma keha muutuste ees. Ma nägin, mille kõigega mu keha suutis hakkama saada, siis seekord ma olen selles osas palju rahulikum ja ei tekita mõttetut stressi juurde. Söön nii hästi kui ma seda teen, liigun ja treenin veel endiselt 4-5x nädalas + igapäevased aastase järgi jooksmised ning jalutuskäigud. Samas osates võtta puhkust ja aega maha.


Mu punu juba kuskil 11.-12.nädalal


AEG LENDAB SEEKORD VEEL KIIREMINI


Sel korral lendab rasedus samuti kiiresti, aga veelgi tempokamalt. Kui eelmisel korral oli see ikka iga päeva igas hetkes mõttes, siis kui mul seda kõhtu ees ei oleks ega nüüdseks beebi mul siin sees tralli ei paneks ma vist ei saaks midagi aru. Ehk vahel ei tule mul isegi meelde, et ma olen jälle beebi ootel. Kuidagi vaatan oma pregnancy + appist, et omg jälle nädal möödas ja ongi varsti käes ju :D. Tunnen, et ma äkki lähen sellega veidi alt. Mõtlen, et ma ju mäletan küll kõike ja tean, võtan suht rahulikult. Eelmine kord ikka sel ajal ma binge watchisin igasugu videosid, vloge, lugesin. Mu youtube'i otsingu ajalugu lihtsalt muutus ajas "how to know you are pregnant" kuni lõpuks "hypnobirthing", "birth vlogs" haha, aga seekord on mul seal otsingumootoris hoopis pigem "Puksiirauto Tom", mis on muidugi Kristoferi vaieldamatu lemmik.


Vot selline see raseduse esimene trimester oli. Taaskord üpris pikk kokkuvõte ning ära märkides siia juurde, et sel hetkel mitte keegi veel meie peredest ega sõpradest ei teadnud sellest. Suutsin oma juba paisunud kõhtu päris hästi varjata. Väikese erandiga siis mu isa ja üksikud sõbrannad. Trennis ikka kavalad pluusid, head püksid ja pusad aitasid välja.


Lobisemiseni

Kirsti