ESIMESE TRIMESTRI TAGASIVAADE

No nii, tegelikult on mul käsil hetkel teise trimestri lõpu pool, kuid mõtlesin tagasi vaadata enda esimesele trimestrile. Ma täpselt ei mäleta, mida ja kuidas ma kõik esimesel ootusajal kirja panin, kuid üht ma juba oskan öelda. Teise rasedusega kuidagi ei pane neid asju nii palju enam kirja ega pööra nõnda palju tähelepanu. Ma ei tea, kas see ainult mina, aga oled juba nagu nö tuttav kõigega ja mõtled, et ah ma tean ja mäletan küll. Tegelt ei mäleta midagi :D. Kuid hakkame algusest pihta.


KA SEL KORRAL OLIN JUBA ENNE POSITIIVSET TULEMUST VÄGA KINDEL, MIS SEALT VASTU VAATAB


Raseduse ajal ikka naistel kõrgeneb mingisugune kuues meel. Ma ei oska seda seletada, aga sa kuidagi tunned, tead ja saad aru. Oli siis septembri lõpu paik ja ma olin nii kindel, et seekord mul jäävad naiste asjad vahele. Tsükliga oli mul ka selliselt, et peale Kristoferi sündi ja sünnitusjärgset "perioodi" hakkas mul kohe regulaarselt jälle tsükkel pihta. Kuigi ma imetasin ja kõik jutud, siis mõtles minu keha, et davai oleme valmis juba siis järgmiseks. Seega ma teadsin täpselt, millal mul siuke +/- päev peaksid nad algama, aga ma olin seekord ka jube kannatamatu, sest sisemine vaist oli nii suur. Ostsin jälle hunniku teste ja hakkasin siis neid tegema mingi utoopilised 4-5p enne. Kohe esimene kord ma ei saanud sealt vist või lausa esimesed 2 päeva ei saanud mingit tulemust või siis oligi nii, et mu silmad kujutasid seal seda ette. Ikkagi ma olin nii raudkindel selles. Iga päev tegin ja see "kujuteldav" triip läks ikka tumedamaks ja oligi kindel, et Kristoferist saab suur venna. Me muidugi mega õnnelikud, aga samas jälle oli korraks see, et "oota, aga nüüd ongi ju...". Hahaha ma ei saa aru, mida inimesed nagu ootavad või mõtlevad. Alati on kuidagi samamoodi. Ootad ja kui juhtub, siis sa oled, et eeeeee NÜÜD ONGI JU NII JOHHAIDI.



Vahetult enne rasedusese teada saamist ning trennidega täis tambiga töölainel olemist.


ARSTIVISIIT, RASEDUSE KINNITAMINE NING ALLA AASTA JUBA ÄMMAEMANDA JUURES TAGASI. SEDA KÕIKE PEALE ERAKORRALIST KEISRILÕIGET


Teadsin, et kui kord on taas beebi ootus, siis lähen uuesti sama ämmaka juurde, kus olin ka eelmine kord. Muidugi oli jutt, et ärme siis uuesti näe enne kahte aastat ja no eelmisest postitusest lugedes see esialgne plaan oligi. Kristofer aastane, siis proovida ja kui kahene no oleks mängusõber tore. Igatahes ma olin siuke tiba varem kohal ütleme nii. Naised on tegelikult ju alati nii seinast seina sünnitanud. Küll väga pikkade vahedega, kes väga noorelt, kes kõrgemas eas, kes väga lühikese vahega. Küll aga oli mul eelmine kord lõppenud 30h pikkune sünnitus erakorralise keisriga. Seda seetõttu, et ei tekkinud üle 3cm avatust ja lihtsalt lootevett oli palju, poisi pea ei laskunud piisavalt alla ja see nö "hirm" oli suht varakult, et minu jaoks on beebi kuidagi liiga suur. Esilekutsumine hakkas pihta 38+3 ja 39+0 sündis poiss.


Küll aga olen ma seda meelt, et iga naine, iga rasedus on tõeliselt erinevad. Mul oli siiski valdavalt leebe rasedus, lihtsalt ma olin hiiglama suur. Veidi raskem sünnitusteekond, kuid väga tubli ja tugev taastumine. Ma tundsin end kuskil 4-5 kuud peale sünnitust nagu uus inimene, uue hingamise ja energiaga ja tõeliselt hästi. Ma andsin endast palju, et ma selliselt tunneksin ning järelikult tundis ka minu keha, et ma olen selleks valmis. Ma usun, et mu keha ei oleks suuteline uuesti beebi ootele jääma kui ei oleks selleks valmis. Veel vähem siis seda rasedust kandma, mida ta ju on siiski kenasti teinud. Seega ämmakas oli kü