Hiljutised postitused

Arhiiv

EMAKS OLEMINE KASVATAB END INIMESENA JA NAISENA KOHE KUIDAGI ERILISELT PALJU

Emadusest kui sellisest ma pikalt tegelikult ei olegi rääkinud. Eriti siin jutunurgas juba mainitud põhjustel, kuid siiski omi mõtteid sel teemal üldiselt olen jaganud. Ilma detailidesse või kasvatusmeetoditesse laskumata, sest need on meil kõigil juba mainituna väga erinevad. Erinevad, sest meie soovid, vaated, elud, tööd, tegemised on kõik ju omamoodi. Kuid mida ma võin kindlalt öelda isegi juba alles oma nö väikse staaži juures, siis emaks olemine kasvatab sind inimesena tõeliselt palju.


OLEN HAKANUD ISEEND KUIDAGI VEEL ROHKEM KUULAMA. ÕPPINUD END ROHKEM MÕISTMA, ANDMA ENDALE ROHKEM AEGA, ÕPPIMA ISEENDAGA TEGEMA RAHU. ÕPPINUD LASKMA MINGITEL ASJADEL MINNA NING ERITI VÄIKESTEL PISIASJADEL, MILLE ÜLE MUL POLE VÕIMU


Viimased pea 2 aastat on olnud ühed õpetlikumad üldse. Mida aeg edasi, mida elukogemusi edasi, seda enam saan aina rohkem endast ja elust paremini aru. Otsus kellegi eest hoolitseda, kedagi juhtida ja õpetada, kasvatada siin elus on väga suur ning vastutusrikas. Mis ma ise arvan on see, et tegelikult tulevad nemad hoopis meid siia õpetama. Me õpime selles protsessis koos, kasvame koos. Mured, mis tundusid vanasti kui maailmalõpp on täiesti tühised. Samas on nii palju uusi "maailmalõppe" ja muresid, millest enne polnud aimugi. Hästi palju on see aeg õpetanud juba praegu end veel rohkem kuulama. Mida ütleb päriselt sinu sisetunne ning kuidas sina pead õigeks. Andma endale rohkem aega ja rahu, et kõik ei peagi olema saavutatud hetkega. Kõik ei peagi olema elus momentaalselt paigas ning miski ei pea käima kindla plaani järgi. Endiselt ei pea sa alluma ühiskonna survele ning tegema asju mingi normi või ajakava järgi. Just nimelt - paneb iseend rohkem kuulama. Kuidas on sul ja su lähedastel hea.


On õpetanud seda, et vahel on okei lasta millelgi minna ning pannud mõtlema kui suur töö see kõik tegelikult on. Pannud mõtlema sellele, et pisikestest asjadest ning hetkedest siin elus tuleb tunda rohkem rõõmu ning kui kõik muu kukuks päeva pealt siin maailmas kokku - su töö, kodu või mis iganes materiaalne, siis su lapsed, pere, lähedased, sõbrad on need, kes sul on ning jäävad. Leida endas rohkem rahu lastagi minna sellel, et kõik ei ole ega peagi olema alati perfektne ning viimseni ideaalne. Vahel lihtsalt lasta sel minna ja õppida hindama neid hetki, mälestusi, mis on praeguses hetkes. Võtad endaga ju need kaasa. Mõtle sellele kui vaatad oma elule üldiselt või tänasele hetkele tagasi, siis mida sa siit mäletad? Mida sa tahad mäletada sellest perioodist oma elus?


On õpetanud, et täiesti tühjadel pisiasjadel on tihti peale palju parem lasta minna. Enne kui nad röövivad su rahu. Ma olen üpris emotsionaalne ning temperamentne inimene ning vanasti lasin tihti pisikestel asjadel oma rahu rikkuda ning eks lasen endiselt vahel. Hästi palju kannatlikkust, mida ma ei uskunud, et minus tegelikult peitub. Kõik oleme ikkagi inimesed ning kui mul on ka üks unetu öö, raske päev lapsega seljataga, mingid tahetud asjad tegemata ja keegi mulle ronib poes selga, et miks ma kiiremini ei liigu, teeb keset tänavat peapesu mu lapse nutu üle või keerab tänaval autoga ette, et ma tema arust kuskil koperdan, siis ma ikka lähen ka veidi närvi :D Kuid ma ei hoia sellest enam terve päev kinni. Ma ei lase sel röövida oma päeva ega hetke, sest aeg on nii väärtuslik ning need päevad lihtsalt lendavad. Need on kellegi teise emotsioonid, kellegi teise halb päev ning ma ei tohiks lasta nendel rikkuda minu enda päeva, vaid peaksin suutma lõhkuda selle ringi ning mitte andma seda kuskile edasi. Proovin alati iseend maa peale tuua, et ma ei jääks sellesse kinni. Kui see miski pole oluline mu elus 5 aasta pärast, siis miks peaks see hetkel isegi 5 minutit minu elust ning päevast röövima. Soovida nendele inimestele lihtsalt head ning sina mine oma päevaga edasi.


ENESEKINDLUS ISEENDAS INIMESENA NING EELKÕIGE NAISENA ON SAAVUTANUD JUBA PRAEGU MINGI TÄIESTI TEISE TASEME


Enesekindlus on kindlasti meie kõigi jaoks omamoodi tähendusega. Mida tähendab kellegi jaoks olla enesekindel ning kuidas see väljendub. Olen juba aastaid hästi palju proovinud pidevalt endale ning selle käigus nii naisena, treenerina sisendada ka seda enesekindlust ning heaolu tunnet teistele. See on pikk eluaegne protsess, kuna me inimeste ja eriti naistena läbime nii palju erinevaid rolle enda elus. Küll me oleme tütred, õed, noored naised, lapseootel naised, emad ning palju erinevaid rolle, mida võib ka veel peensusteni lahti hakata seletama. Kõik need etapid tegelikult õpetavad meile midagi siin elus. Me elame ühiskonnas ning ajal, kus liigub meeletult palju ringi kõiksugu ilustandardeid. Seal juures need ka veel iga aasta muutuvad. Üks aasta on väga moes kui sa oled kurvikas, seejärel soovivad kõik hoopis olla nii või naa moodi. Mingid pildid, milline sa pead välja nägema. Kuid see on nagu su eluetapi ning ühiskonna survel asjade tegemisega mingi ajajoone järgi. Sina oled SINA ning sul on oma tee, oma lugu. Sa oled oma eriline inimene ning me keegi ei tohiks tahta olla keegi teine. Hoopis leidma iseendas see, mis teeb meist meie ning kui palju ägedam ning julgem, toetavam ja vahvam on ning oleks sel juhul see pilt meie ümber.


Ka ise olen käinud eriti enesekindlusega just siis kuidagi naisena, välimuslikult, mis kohe mõjutab ka sisemist enesekindlust, käinud läbi erinevaid teid. Olles väga pisike tüdruk, seejärel olles kaalukam, seejärel äärmiselt vormis ning lausa nüüd ise mõeldes "liiga" vormis ning laastavalt proovides olla teatud kaalunumbris, võimalikult peenike. Olles hirmul selle üle kui number kaalul vaatab vastu suurem ning hirmuga mõeldes, et peale seda jäätist tuleks nüüd teha väike trenn otsa, et asi oleks tasakaalus. Tasakaal on mu jaoks viimaste aastate jooksul nii palju muutunud ning kujunenud millekski enamaks kui lihtsalt füüsiline välimus. Kõik sinu sisemine ja välimine mina kokku moodustab su tasakaalu. Nähes, milleks üks inimkeha, milleks naise keha on võimeline, on see tõesti kasvatanud mingi erilise enesekindluse minus. Küll olen juba omajagu aastaid sellest probleemsemast söögi-treenimise mõtlemisest eemal olnud, siis eks ikkagi olid endas mingid asjad paigas, mille järgi nägin asju enne rasedus ning emadust.


Tõeliselt hakkasin iseend ja oma keha hindama ma arvan kuskil 6 kuud peale oma esimese lapse ehk Kristoferi sündi. Nähes seda, et mu keha suutis luua elu, teda hoida pikki kuid ning pärast kui palju mu keha tegi tööd selleks, et teda hinges hoida. Imetamisest pikkade päevade ning öödeni. Kõik see energia, mis su seest tuli ja palju sa kehaliselt tegelikult nö mitte isegi, et ohverdasid, aga andsid. Kõik need lisavoldid veninud nahast, lisaks kasvamisele ning varasematele kaalumuutustele uued venitusarmid siin-seal (mis paratamatult on kasvamisest tegelikult kuskil kehapiirkondades meil kõigil), veidi veninumad rinnad, keisriarm alakõhul, pisut teistsugune pilt üldiselt... see miski kuidagi ei kõiguta kui aus olla. Muidugi on endal hea olla selliselt nagu just nimelt ENDAL on hea olla vormi või välimuse mõttes, kuid üldiselt. Täiega selline power-woman tunne on, et ma olen ema, ma olen teinud ära juba praegu sellise suure töö oma kehaga ning mitte kellelgi ei tohiks ega olegi õigust midagi öelda. Eelkõige peaksid ise olema oma keha üle uhke. See on sinu tehtud töö, sinu teekond ja sinu lugu. Ole uhke ning enesekindel ning see enesekindlus kiirgab sinust ka teistesse eluvaldkondadesse ning tegemistesse. Usu mind see ei jää märkamata ning me peaksime olema rohkem enesekindlad nendena, kes me oleme, just nimelt kellena ja millisena meil on hea olla.


Jäta meelde - me kõik oleme perfektsed oma ebaperfektsustega ning see ongi imeline kogu selle asja juures. Me oleme iseenda omad inimesed ja mida enam me seda proovime iga päev endale ikka ja jälle meeldetuletada, seda ägedamalt me edasi kugleme siin elus!


Lobisemiseni

Kirsti


 

Eesti, Estonia​

©DESIGN BY KIRSTIVAIKLA CREATED WITH WIX.COM