ASJAD, MIDA MA ENNE SÜNNITAMA MINEKUT EI TEADNUD...

Jällegi nagu sündis see esimestel kuudel vajalike asjade nimekiri, siis selle sõbrannaga jutukäigus arutasime igast asju veel, mis siis tegelikult enne ja peale lapse sündi nii haiglas kui ka kodus veel toimus. Mingid asjad, millest mina ei olnud kuulnud või siis polnud lihtsalt tähelepannud. Jällegi see on siin minu kogemus ja minu tähelepanekud, mis ei pruugi absoluutselt kellegi teisega ühtida, aga mõned tähelepanekud siia...


ERAKORRALISELE KEISRILE KAASLANE TULLA EI SAA - ma isegi ei tea, miks ma sellele nagu varem ei mõelnud. Sellessuhtes ma olin viimastel kuudel väga usin sünnitusvlogide vaataja ja olin kõigeks valmis. Sisimas juba veidi aimasin ja läksin teadmisega, et mu sünnitus lõppeb keisriga, mis ta peale 30 tundi sünnitegevust lõpuks ka lõppes. Kuidagi oli silme ees see USA värk, kus ikka isegi erakorralisele vist saadi kaasa tulla või siis tegelikult olenes sel puhul täitsa haiglast ja kohast. Samas mõeldes nii, siis loogiline. Asi on erakorraline mingi põhjusega. Järsku siblib sul ümber hunnikus arste ja inimesi, sind on kiirelt vaja viia opisaali. Ma olin lõpuks juba nii väsinud, valudest räsitud, kergelt endas pettunud ja kohati see pingelangus oli nii suur teadmisega, et see kõik saab peagi lõpu. Rohud mulle enam tol hetkel ei mõjunud, keha vappus ning hirm oli lihtsalt nii suur, et kus mind nüüd viiakse, mis minuga tehakse ja miks ma pean üksi minema. Kas ikka minu ja lapsega on kõik okei. Tegelikult olin ise end mentaalselt ettevalmistanud kõikideks stsenaariumideks ja lasin suhteliselt kiirelt asjal minna nii nagu ta pidi sel hetkel minema. Juba opisaali jõudes peale seljasüsti proovisin rahuneda ja viskasin isegi seal laual nalja, et poleks nii hirmus olla. Kuid pärast siis viisin kokku, et no muidugi arvestades kuiiiiiiiiiiiii palju inimesi mul seal saalis oli (+ õpilased, sest ma andsin nõusoleku) ja kogu siblimine, siis oleks Kardo seal tegelikult lihtsalt jalus olnud ning sai tehtud nii nagu oli kiirelt vaja teha. Kui on planeeritud keiser, siis saab kaaslane tulla, kuid muidugi hetkel koroona ajal vist pigem on see kõik hästi lahtine.


INTENSIIVI ÕDE (TAASKORD AINULT KOGEMUS PEALE KEISRIT INTENSIIVIS OLLES) TULEB NING PIGISTAB JA MUDIB SIND OMAJAGU - ma arvan, et ma olin kuskil 2h saanud puhata, Kardo oli selleks ajaks minema aetud ning sai peale sünnitust minuga mingi 15 minutit olla. Seejärel öeldi, et kui ma saan intensiivist välja ning palatisse, et ta võib tulla tagasi. Kuskil see 2-3h pärast tuli õde mu juurde ning mu arust ta vist väga ei öelnud midagi, oli pigem selline konkreetne, tuli tegi mul selle pluusi eest lahti ning päris tugevalt ikka pigistas rinda, et sinna tekiks see kolostrumi tilk, pani poisi sinna külge ja hakkas kohe ilusti võtma. Mis oli muidugi väga super suur asi, et see läks nii ilusti ja nö hästi. Aga terve see aeg, ma olin veel veits segaduses, väsinud ja ma lihtsalt olin seal pikali ja ei osanudki nagu midagi arvata asjast haha :D Kuid ega ma ise veel ringi ei liikunud ning sain jalgadesse tunnetuse mingi 4h pärast, ajasin suhteliselt sihikindlalt endale jalad juba alla, tõmbasin selle plaastri armilt ära ja läksin pesema. Mingi sihikindlus oli, et kuna kõik läks ristivastupidi, siis ma vähemalt annan endast enesetunde suhtes parima, et proovin liikuma saada. Mu esimese sünnituse eeljutt ning jätkujutt on mul ka siin jutunurgas eelnevalt tagasikerides päris pikalt kirjas. Lisaks käis ta enne kui mul veel jalad all olid suhteliselt kõvasti pigistamas ja mudis oma rusikatega väljast alakõhult emakat ning nagu ma mäletan, siis ka kuidagi sellepärast, et ei tekiks klompi või ühesõnaga aidata kogu taastumis ja paranemisprotsessile kaasa. Ei olnud valus, aga lihtsalt selline surve ja pinge tunne.




PEALE SÜNNITUST/TÄPSEMINI VIST PEALE KEISRIT EI TOHI TAHKET SÜÜA ENNE KUI KÕHT KÄIB LÄBI - kuna mul on kogemus ainult hetkel keisrilõikega, siis teadsin muidugi, et kõik oleneb sellest, kuidas sünnitus läheb. Ega teistpidi rebenditega ei taha ma usun sa ka väga sinna vetsu poole vaadata ma usun :D aga keisril pidi olema see, et enne tahket siis süüa ei tohi kui on kõht läbi käinud. Seega ma siis luristasin seal mingit jogurtit ja puljongivett. Kõht oli niiiii tühi ma ei mäletanud, millal viimati korralikku toitu sõin. Mingil esilekutsumise teisel päeval vist või viimase päeva hommikul läbi valude veidi pigistasin, sest teadsin, et läheb asjaks. Tuhude vahel sai ka mingit näksi oma haiglakotist võetud, aga tegelt mul ei läinud midagi alla. Südame ajas hullult pa