Hiljutised postitused

Arhiiv

ASJAD, MIDA MA ENNE SÜNNITAMA MINEKUT EI TEADNUD...

Jällegi nagu sündis see esimestel kuudel vajalike asjade nimekiri, siis selle sõbrannaga jutukäigus arutasime igast asju veel, mis siis tegelikult enne ja peale lapse sündi nii haiglas kui ka kodus veel toimus. Mingid asjad, millest mina ei olnud kuulnud või siis polnud lihtsalt tähelepannud. Jällegi see on siin minu kogemus ja minu tähelepanekud, mis ei pruugi absoluutselt kellegi teisega ühtida, aga mõned tähelepanekud siia...


ERAKORRALISELE KEISRILE KAASLANE TULLA EI SAA - ma isegi ei tea, miks ma sellele nagu varem ei mõelnud. Sellessuhtes ma olin viimastel kuudel väga usin sünnitusvlogide vaataja ja olin kõigeks valmis. Sisimas juba veidi aimasin ja läksin teadmisega, et mu sünnitus lõppeb keisriga, mis ta peale 30 tundi sünnitegevust lõpuks ka lõppes. Kuidagi oli silme ees see USA värk, kus ikka isegi erakorralisele vist saadi kaasa tulla või siis tegelikult olenes sel puhul täitsa haiglast ja kohast. Samas mõeldes nii, siis loogiline. Asi on erakorraline mingi põhjusega. Järsku siblib sul ümber hunnikus arste ja inimesi, sind on kiirelt vaja viia opisaali. Ma olin lõpuks juba nii väsinud, valudest räsitud, kergelt endas pettunud ja kohati see pingelangus oli nii suur teadmisega, et see kõik saab peagi lõpu. Rohud mulle enam tol hetkel ei mõjunud, keha vappus ning hirm oli lihtsalt nii suur, et kus mind nüüd viiakse, mis minuga tehakse ja miks ma pean üksi minema. Kas ikka minu ja lapsega on kõik okei. Tegelikult olin ise end mentaalselt ettevalmistanud kõikideks stsenaariumideks ja lasin suhteliselt kiirelt asjal minna nii nagu ta pidi sel hetkel minema. Juba opisaali jõudes peale seljasüsti proovisin rahuneda ja viskasin isegi seal laual nalja, et poleks nii hirmus olla. Kuid pärast siis viisin kokku, et no muidugi arvestades kuiiiiiiiiiiiii palju inimesi mul seal saalis oli (+ õpilased, sest ma andsin nõusoleku) ja kogu siblimine, siis oleks Kardo seal tegelikult lihtsalt jalus olnud ning sai tehtud nii nagu oli kiirelt vaja teha. Kui on planeeritud keiser, siis saab kaaslane tulla, kuid muidugi hetkel koroona ajal vist pigem on see kõik hästi lahtine.


INTENSIIVI ÕDE (TAASKORD AINULT KOGEMUS PEALE KEISRIT INTENSIIVIS OLLES) TULEB NING PIGISTAB JA MUDIB SIND OMAJAGU - ma arvan, et ma olin kuskil 2h saanud puhata, Kardo oli selleks ajaks minema aetud ning sai peale sünnitust minuga mingi 15 minutit olla. Seejärel öeldi, et kui ma saan intensiivist välja ning palatisse, et ta võib tulla tagasi. Kuskil see 2-3h pärast tuli õde mu juurde ning mu arust ta vist väga ei öelnud midagi, oli pigem selline konkreetne, tuli tegi mul selle pluusi eest lahti ning päris tugevalt ikka pigistas rinda, et sinna tekiks see kolostrumi tilk, pani poisi sinna külge ja hakkas kohe ilusti võtma. Mis oli muidugi väga super suur asi, et see läks nii ilusti ja nö hästi. Aga terve see aeg, ma olin veel veits segaduses, väsinud ja ma lihtsalt olin seal pikali ja ei osanudki nagu midagi arvata asjast haha :D Kuid ega ma ise veel ringi ei liikunud ning sain jalgadesse tunnetuse mingi 4h pärast, ajasin suhteliselt sihikindlalt endale jalad juba alla, tõmbasin selle plaastri armilt ära ja läksin pesema. Mingi sihikindlus oli, et kuna kõik läks ristivastupidi, siis ma vähemalt annan endast enesetunde suhtes parima, et proovin liikuma saada. Mu esimese sünnituse eeljutt ning jätkujutt on mul ka siin jutunurgas eelnevalt tagasikerides päris pikalt kirjas. Lisaks käis ta enne kui mul veel jalad all olid suhteliselt kõvasti pigistamas ja mudis oma rusikatega väljast alakõhult emakat ning nagu ma mäletan, siis ka kuidagi sellepärast, et ei tekiks klompi või ühesõnaga aidata kogu taastumis ja paranemisprotsessile kaasa. Ei olnud valus, aga lihtsalt selline surve ja pinge tunne.




PEALE SÜNNITUST/TÄPSEMINI VIST PEALE KEISRIT EI TOHI TAHKET SÜÜA ENNE KUI KÕHT KÄIB LÄBI - kuna mul on kogemus ainult hetkel keisrilõikega, siis teadsin muidugi, et kõik oleneb sellest, kuidas sünnitus läheb. Ega teistpidi rebenditega ei taha ma usun sa ka väga sinna vetsu poole vaadata ma usun :D aga keisril pidi olema see, et enne tahket siis süüa ei tohi kui on kõht läbi käinud. Seega ma siis luristasin seal mingit jogurtit ja puljongivett. Kõht oli niiiii tühi ma ei mäletanud, millal viimati korralikku toitu sõin. Mingil esilekutsumise teisel päeval vist või viimase päeva hommikul läbi valude veidi pigistasin, sest teadsin, et läheb asjaks. Tuhude vahel sai ka mingit näksi oma haiglakotist võetud, aga tegelt mul ei läinud midagi alla. Südame ajas hullult pahaks ja sünnitusel oligi esimene kord kui ma raseduse jooksul oksendasin ka. Mul olid hullud valud vasakul alaseljas nagu keegi suruks mu selgroogu pooleks ja see valu ajas lihtsalt füüsiliselt oksele. Luristasin ja luristasin ja siis lõpuks hakkas kõik ilusti tööle. Mäletan ma jube uhkelt tatsasin mingi 2km/h sinna ette lauda, et "tere, ma tulin ütlema, et mul käis kõht nüüd läbi" ise jumala uhke nagu oleks ma ei tea, mis saavutusega hakkama saanud haha. Keep your eyes on the prize ma ütlen! Muidu pidin vaatama, kuidas Kardo mul seal kõrval ikka sõi ja sõi, mina muudkui ilastasin. Kuigi kõht oli ikka päris tühi ja eriti veel imetamisega, millest räägin ka kohe, siis palju ei suutnudki alguses süüa.


MA VIST EI OLNUD KURSIS, ET IMETAMISE AJAL KÄIVAD PÄRIS KORRALIKUD EMAKAKOKKUTÕMBED - ma arvan jälle, et kuulnud olin sellest ikka, aga ei osanud väga mõelda, et mis ta siis nagu on. Üks põhjus, miks imetamine on ka sulle hea on see, et imetamise ajal toimuvad emakakokkutõmbed ning ta liigub vaikselt iga päev jälle tagasi. Küll olid nad ikka päris tugevad ja intensiivsed ikka selline esimene kuu kindlasti. Pärast seda oli juba aina kergem ja lõpuks ma peale paari kuud enam ei tundudki neid. Samuti isegi vahel imetamise välisel ajal pikali olles käisid mul mingid korralikud krambid ning üpris teravad valupahvakad üle. Muidugi eks veider oli üldse pikali olla ka, sest külili oli naljakas. Kõht oli ju veel ees, aga see oli ju nö "tühi" ning see kuidagi vajus alati ebamugavalt küljele. Oli vaja patja selja taha ja kõhu alla nagu rasedana. Kõhuli magamisele ma ei julgenud mõelda vist mingi 6 kuud, siis alles esimest korda hakkasin julgema ning just vahetult enne kui jäin teise ootele hakkasin seda taas täiega nautima. Mu lemmik asend, aga väga pikalt nautida ei saanudki. Seega ma magasingi pidevalt selili, kuid siis oli alati neid krampe ja veidi rohkem.


IMETAMISE AJAL VÕIKS OLLA TEISE RINNA JAOKS PIIMAKOGUJA VÕI MINGI PUDEL - Kristofer oli nagu mainitud väga tubli sööja ning õnneks käis see ka ajaliselt meil päris kiiresti. Järsku oligi ta mul seal jälle unes, suu lahti, põsk piima täis ning viimane suutäis voolas tavaliselt suust välja haha töö kiire ja korralik. Kuid ta oli ka päris intensiivne ja tugev sööja ning seda ma vist ei teadnud, et samal ajal hakkab teiselt poolt lekkima. Tekkis selline veider veidi kibe tunne ja siis järsku nägin, et kõik kohad on märjad. Vot selle peale ma ei tulnud, et nii juhtub ja ei tulnud ka selle peale, et seda piima koguma hakata. Kuna ma imetasin alati pikali külili olles, siis tundus see muidugi ka väga keeruline. Mingi periood ma proovisin kuidagi süles imetada, aga poiss oli nii raske ja kui ma end istudes sain mugavasse asendisse, poisi ka kõhu peale, siis ma vajusin tihti ise nii pahasti ära, et ega ma selle keisriarmi pärast end ikka väga suurtest kaugustest ja sügavustest ei suutnud ilma suure valuta püsti tõmmata. Seega oleks ehk mingi imetamispadja või millegi peal imetades see koguja kenasti töötanud. Proovin seda teise lapsega ehk kasutama hakata, sest iga kord sealt ikka saab jälle omajagu mingisse varusse pista, mis muidu läheb lihtsalt mööda külge maha.


FANTOOM LIIGUTUSED KÕHUS - ma ausalt ütlen, et tundsin nagu endiselt keegi mul liiguks kõhus. No nii veider oli, sest viimased 40 nädalat... 10 kuud on sul ju midagi seal pidevalt toimunud. Viimastel kuudel kohe eriti intensiivselt ja nähtavalt, tuntavalt. Järsku seda enam ei ole. Järsku on kuidagi muretum keerata, kummardada, painutada, aga vot imelikult tühi on ka. Kõht oli mu jaoks nii veidralt pehme ja tühi, selline tunne, et ma saan siit lihtsalt läbi vajutada. Jälle eriti siis kui ma olin pikali ja selili, siis tundsin mullitamisi, liikumisi kõhus, mis olid nii veidrad. Ma ei tea, kas see oli mu kujutlusvõime vili või kõik liikus vaikselt tasapisi oma kohta tagasi, aga üpris veider ta oli küll.


TEADSIN, ET JUUKSEID LANGEB VÄLJA, KÜÜNED ON NÕRGEMAD, AGA MITTE SEDA, ET MUL TEKIVAD TÄIESTI KIILAD KOHAD PÄHE... - öeldakse, et raseduse ajal on naisel kõige ilusamad juuksed. Paksud ja säravad, kuidagi eriti terved. Ma olen neid ikka pikkade aastate jooksul omajagu rikkunud, värvinud ning pidevalt kuumtöödelnud ning mul on loomult väga lokkis-kahused ehk kuivad juuksed. Seega neid isegi omajagu mul siin pähe jäänud. Teadsin, et muidugi imetamine ja kogu hormonaalne muutus on keha äärmiselt kurnavad, kuid ma ei olnud valmis päris selleks. Mingi 2-3 kuud pärast sünnitust hakkas neid tulema reaalselt suurte salkude viisi lihtsalt peast ära. See oli päriselt minu jaoks nii hirmus, sest juuksed on ikkagi ju naise kroon ning minu jaoks nad olulised. Mul polnud vaja nende vastugi minna, aga kas või juukseid õrnalt loputades ja lihtsalt lastes vett juustesse, tõmmates näppudega neist läbi või hiljem kammides, siis tuli iga kord neid meeletult. Nädala jooksul tuli neid selliselt, et ma oleks selle paari kuu jooksul võinud teha oma paruka valmis. Niimoodi neid tuli ikka mitmeid kuid ning ausalt ma ikka töinasin ka jälle omajagu nende juuste pärast ka. Vahepeal juba päriselt mõtlesin, et okei õnneks tänapäeval saab igasugu clip-ine ja parukaid osta kui ma tõesti siin jäängi kiilaks :D ning mul neid tühje kohti tekkis ikka eriti palju just siia oimu piirkonda ja kui juuksed olid patsis kinni, siis oli see kõik väga hõre kuidagi. Kerge öelda, et anna aega kehal taastuda, proovi puhata, joo vett, söö hästi, võta oma vitamiine ning aeg annab aru. Kuna ma teen iga aasta viimased 3-4a juba Placent Active'i kuuri, siis hakkasin seda ka tegema jälle, tegin vist isegi 2 kuuri järjest korraga läbi ning järsku mingi 8-9 kuud pärast sünnitust nägin, et wow juuksed on jälle kuidagi mega paksud. Järsku olid hakanud hullult pikkust viskama ning mul on nüüd hetkel siis nagu kahte sorti soeng. Pikad juuksed ja vajadusel selline 10cm potisoeng selle all peidus :D polegi tukka vaja lõigata, vajadusel saan selle ette tõmmata endale haha.


IMETAMINE ON VÄSITAV, KOHE TÕESTI NII VÄSITAV, ET MITMEL KORRAL JÄIN KESET SEDA HOOPIS ISE MAGAMA. ÜHTLASI IGA KORD PEALE SEDA MA TUNDSIN, ET MA EI OLE ELU SEES MITTE MIDAGI SÖÖNUD JA MU KÕHT ON ÜKS ÜÜRATU SÜVIK - nagu mainisin ka eelmises postituses, siis alguses on seda imetamist kohe eriti tihedalt ning olenevalt lapsest, siis tihedamini, pikemalt, lühemalt ja kuidas kellel. Küll aga oli see kuidagi alati füüsiliselt nii väsitav, et tihti lugu sai oma uneminutid täis selliselt, et mitte ma ei jäänud tahtlikult magama, aga kui olin näiteks diivanil, poiss rinnal ja Kardo tuli mingi hetk tuppa, siis ma magasin samal ajal :D lihtsalt vajusin ära või siis olime selleks hetkeks juba mõlemad Kristoferiga kuidagi lääpas ja ära vajunud. Ega tal ka raske töö see kasvamine. Samuti peale imetamist oli mu kõht nii-nii-nii tühi, et ajas lausa südame pahaks ning ega ilmaasjata seda ei öelda. Su keha kulutab rinnaga toitmisel pärva jooksul isegi seal 500kcal ringis. Muidugi individuaalne ja oleneb, kuid ikka omajagu ning suur töö on su kehal ka pidevalt seda jälle juurde ja juurde toota. Eriti esimene või lausa 2 esimest kuud mul pidi alati olema midagi voodi kõrval või käisin alati peale imetamist midagi söömas. Kas või lonks mahla, mingi puuvili, et ma suudaks edasi eksisteerida või kiirelt tagasi magama kobida. Sõin ma ikka küll meeletult esimestel kuudel, samas kulu oli ka ikka meeletu.


Proovin küll mõelda ja mõelda, aga need ongi vist esimesed ja ühed peamised asjad, mis mul pähe tulevad. Eriti just siis vahetult peale sünnitust ning värskelt selle järgse perioodiga seotult. Küsisin just Kardolt ka, et kas oli midagi veel, mis mul praegu mõttesse ei tule ja ütles, et "kirjuta seda, et lapsed niii väsitavad on" haha :D aga no see on juba kaugem teema kui nad ringi siblima hakkavad. Seda võin küll öelda, et ma ei tea, kust see energia neil tuleb. Väsitavad nad on, aga sama palju ning rohkemgi toovad rõõmu. Tahaks lihtsalt vahel endalegi veidi seda energiat laenata.


Lobisemiseni

Kirsti