38.NÄDAL TOOB KÕIKSUGU UUSI SÜMPTOMEID JA TUNDEID ENDAGA JÄLLE...

Kuidagi sujuvalt olen hakanud siin iga 2 nädala tagant kirjutama väikest update'i siin kolmandal trimestril. Pärast oleks vast üpris keeruline seda kõike kokku võtta ja ausalt ega ei tea ka, kas oleks aega seda teha. Kuid kui muidu olen ikka rääkinud, et no nii sarnased rasedused mul nagu üks ühele, siis hetkel küll kuidagi lõpp ikka täitsa teine, mis oli eelmisel korral.

VERITSEVAD JA SÜGELEVAD IGEMED TEGID OMA DEBÜÜDI

Eelmise raseduse suur mure olid mu pidevad ninaverejooksud, mida õnneks sel korral pole olnud. Ainult üks kord, sest Kristofer pani mulle peaga otse vastu nina paugu ja palju rohkem polnudki vaja. Kuid igemed on ikka hullult paistes ja valusad. Kord ühe hamba juurest, siis teise juurest ning täitsa veritsevad. Selline pidev sügelemine on lihtsalt jube ebameeldiv ja valulik, aga ega midagi muud väga seal teha ei olegi. Enamike nende hädade #raviks" ongi sünnitus, kuid ei uskunud, et enam nii hilja viskab midagi sellist välja.

SÖÖGIISU ON KADUNUD JA SÜDA ON PIDEVALT PAHA

Mul ja söögiisu kadunud?! Ma ise ka ei usu seda haha. Kuna olen ka hästi aktiivne inimene muidu ma elult ja tegemistelt, siis pean tarbima omajagu kütust. Rasedana kolmandal trimestril läheb seda samuti veidi rohkem vaja ning ega see aastane teeb mulle lisaks enda trennidele ja töö toimetustele pidevat kardiot. Just enne tulime mänguväljakult ja ma ei tea, kumb meist rohkem higine ja väsinud. Kuid viimased paar päeva no üldse ei taha süüa. Pigem tahaks lihtsalt juua vett või jääkohvi. Kui üldse midagi, siis ainult miskit värsket ja sellist asja eelmine kord küll ei olnud, vaid ikka oleks tahtnud rohkem muudkui süüa. Samuti alguses olen mõlema lapsega pääsenud sellest jõhkrast süda paha perioodist ning oksendamisest. Thank god oksendama päris nüüd ei aja, aga no ikka suht tihti keerab vastikult sees ja väga selline teistmoodi kuidagi olla järsku.

IGA PÄEVAGA AINA ROHKEM KRAMPE JA ROHKEM VALULIKUD NING VÄIKE VÄLGUNOOL LÖÖB KA IKKA IGAS TUNNIS MÕNED KORRAD, KUID MULLE TUNDUB, ET NO NÜÜÜÜÜÜÜD KÜLL KÕHT KUKKUS ALLA

Seekord pääsesin 20.nädalate ajal krambitamisest, aga kui siuke 30+ natuke peale lõi ette on nad ikka hakanud aina rohkem esile kerkima. Nüüd järsku ikka viimased nädal iga päev kohe tunnen, kuidas liigub siin kõhus alla poole ja krambid sagedasemad ning kergelt muutuvad valulikemateks. Annab veidi lootust ehk? Mingi päev käisime Pärnus ringi toimetamas ja ausalt see päev ma küll mõtlesin, et appikene äkki on minek varsti? No ma ikka valusalt krambitasin päris pikalt, kuid tuli õhtu ja öösel vaibus kõik ära, mis vähegi päevasel ajal toimus. Tavakas :D Ja ega ma ei saagi aru, kas mul vahepeal viskab seda lightning crotchi ka haha, sest Kristoferi oodates oli mul ka päris varakult jõhker sümfüüsivalu. Sel korral olen ka sellest isegi päris kaua hoidnunud ning väga õhtul peale pikka päeva annab kergelt tunda. Kuid sellised järskud teravad torked lükkab alakõhtu ikka päris sagedalt. Kuid ma võrdlesin nüüd siin nädal 36 ja 38 kõhtusid...ppppffffff ma ei tea, mulle tundub küll, et see kõht on ju nüüd all. Homme ämmaka juures kindlasti kuulen, et ta pea on ikka endiselt kõrgel ja ei ole ta kuskil all oeh :D panen siia pildikese ka.