Hiljutised postitused

Arhiiv

34.NÄDALA UPDATE - AEG LÄHEB KIIRELT, PISARAD ON SILMIS - AEG MEHEL VÕTTA SU PEDIKÜÜR ÜLE

No tegelikult arvasin, et peale 30.nädalat hakkab aeg hullult venima. Eks mõned päevad ta ikka venib ka eriti kui on mingid kehvemad nädalad, kus siin vahepeal Kristoferil tuli 4 hammast korraga, siis me jälle ei maganud. Päeval oli siuke kaklus ja sõda teise otsa pidevalt, kehvad ilmad sattusid ka sinna täpselt (ma üli mõjutatav ilmast), Kardol ka pikad päevad ja siis oligi selline tunne üks nädal, et see on mingi kuu aega kestnud.


TEGELIKULT LÄHEB SEE RASEDUS AEG KUIDAGI KORDADES KIIREMINI... KAS SIIS SELLE PÄRAST, ET POLE SELLELAADSET OOTUSÄREVUST/TEADMATUST KUI ESIMESEL KORRAL?


Eelmine rasedus oli ikka see, et pakkisin oma haiglakotikese 29. või 30.nädal kokku ning tundus see ootamine nagu eriti pikk. Seekord nagu tean, mis on tulemas või vähemalt olen rohkem teadlik kui eelmine kord. Samas hoiab iga päev pidevalt jooksus mind Kristofer ning tegelikult seekord teen isegi tempokamalt tööd ning kavatsen teha lõpuni suhteliselt viimaste päevadeni. Miks? Kuna see hoiab mind siin mõistuse juures haha :D ning ma tunnen, et vajan seda enda aega, oma asjade kallal nokitsemist ja treeningute kallal tegutsemist. Eriti ajal, kus olla väikesega kodus, üpris suure kõhuga rasedana ja tegelikult kuskil kellegagi ju kokku praegu ei saa ega käi. Ma räägin - sellega hoian end mõistuse juures siin ning samuti kasutan ära neid hetki, kus ma tean seda tuttavlikku elukorraldust. Kristoferi une aeg - minu pühad töö minutid!


"LIIGA RASE OLLA" TUNNE TULI SEEKORD KUSJUURES ISEGI HILJEM PEALE KUIGI KÕHT OLI VARAKULT SUUR TAASKORD. KUID KUI TA TULI, SIIS TULI JÄRSKU JA PANI HEA OBADUSE VASTU PEAD


Jällegi eks asi selles teise lapse ootamises, esimesega palju askeldamist ning mul endal omajagu asju, mis ma tahan jõuda ära teha, et need hoiavad mind iga päev tegemises. Väga ei anna seda aega lihtsalt istuda, oodata ja mõelda, et noh võiks juba sündida. Esimese lapsega ma ikka olin ju dekreedis kohe 70p enne tähtaega ja proovisin võtta aega maha, mida ma väga vajasin, kuid tegi selle ikkagi pikaks. Seekord... pppfff haha no enam seda selliselt puhkamise luksust väga ei ole ning omamoodi tegelikult olnud kergem. Ma ei mõtle ega oota iga sekund, loe päevi. Esimese rasedusega oli juba kergelt kopp ees siuke 24-25.nädalat vist, aga eks oli uudne värk ka. Seekord alles siuke nüüd viimase nädalaga on TÄIEGA järsku tulnud peale see väga räigelt kopp ees tunne. Enam ei jaksa ning kuigi jah enamus päevast ma teen selle valiku, et tegutsen, toimetan ja teen, sest see on minu valik. Ma tahan jõuda mingid asjad ära teha, ma pean ja toimetan Kristoferiga jne ning küll ma jõuan ka puhata. Selle asemel, et terve päev jalad seinal oodata, siis teen enamus ajast omai toimetusi, et õhtul seda jalad seinal aega nautida. Õhtuks on niikuinii väsinum olla ja ma olen alati olnud pigem hommiku-päeva ning valge aja inimene.

Kuid järsku on nüüd igatepidi õhtuks ebamugav ja eks õhtuks väsib keha ära ning päeval jällegi pole sellist hetke tunda end väsinuna, sest Kristoferiga toimetamist on palju ning iga sekund päeval läheb millegi alla kasutusse. Sinna juurde Kristoferiga õues käimised, mis enam ei ole hetkel käruga, vaid jalatakso. See muutub kiirelt sületaksoks, kuid siis ka ei ole rahulikult või ei võta jalgu üldse alla, sest järsku tuleb mingi jonn ja kõik jutud. Inimesed tänaval ikka vaadanud küll umbes, et issand mis teeb, laseb lapsel põlvili maas olla. Nagu poleks kunagi enne nähtud, et lapsed jonnivad ning jauravad :D jah, korra jonnib seal põlvili ära oma 10 sekundit ning siis tahab jälle püsti olla, liigume edasi. Siis vahel olengi käed surnud, kõht juba kange, sest teda hoida on lihtsalt juba asendi poolest ebamugav ning raske ja ta kaalub ka omajagu. Õhtuks kui poiss magab, kõik tehtud, siis on küll siuke tunne, et I am so done. Sel hetkel luban endal tunda seda väsimust, aga saaks siis olla kuidagi mingis asendis. Toonused olid eelmine kord samuti väga varakult platsis, terve pool rasedust tundsin iga päev. Seekord toonused tulid ka siuke 30.nädala kanti ja nüüd viimasel paaril päeval ka sellised libavalud? Ehk täitsa kergelt valulikud krambid ja just hommikul. Mingi paar korda on olnud, kuid ei midagi tihedat ega järjepidevat ning veidi ikka veel aega on ka.


LIIGUTUSED OLID EELMINE KORD VÄGA INTENSIIVSED JA VALUSAD, KUID SEEKORD ON SELLINE TUNNE, ET KUIDAS MA SUUDAN NEID LÕPUNI TALUDA


Ega ei saa selili, külili, istuda diivanil kuidagi lebos, sest ükskõik palju neid patju sinna külje alla toppida no pole mugav olla. Proovi siis püsti saada, kõik kohad surevad mingi 10 minuti pärast ära ja selline ei taha vinguda, aga paras häda on olla ikka haha. Öösel magamine, mis asi see uni üldse on? Kui Kristofer ei vääksu (õnneks nüüd peale hambaid jälle magab paremini, ärkab mingi 2x öösel), siis ega ei maga sellepärast, et hing on kinni valusatest hoopidest või on külg ja selg, puusad, sabakont kõik täiesti läbi omadega. Külili on ebamugav, siis proovid sättida kõhu alla midagi - väga ei toimi. Topid seljataha, et saaksid natuke toetada end külje pealt ära, kuid siis kisub raskus ühelt poolt alla ja teiselt poolt vajud seljale - not good. Proovid siis asendit vahetada, et okei keerad teisele küljele, kuid märgime ära, et see nõuab räiget will powerit ja mingit 10 minutit. Saad kuidagi selili - ega seal hingata väga ei saa öösel kuidagi, lõpuks mingil viisil nihverdad teisele küljele, kuid oled paigas ja tunned... Keegi kõhus ärkas ning halleluuja haed aega uni, sest nüüd sa küll magama jääda ei saa.


Liigutused on mõlema rasedusega olnud väga tugevad ja intensiivsed. Mitte ainult seespidiselt tuntavad, vaid ka tugevalt välispidiselt nähtavad ja tuntavad. Lemmik koht, kuhu jalgadega peksta on mulle paremale poole ribide alla ning see on tõesti väga uskumatu kui kõrgel ribides ta mul istub. Nagu ämmakas vaatas ka, siis ta ikka veel väga kõrgel mul ning pole ime, et nende maksakatega on valu ikka kõva. Praegu siin kirjutades ka ikka vahepeal jäävad näpud seisma, panen käe kõhule vastu ja hoian tagasi, sest tunne on selline, et see mitmeid cm väljaulatuv mügarik kõhul läheb lihtsalt katki. Päris palju kordi, kus tuleb ikka korralik karjatus ja ma isegi öösel läbi une ärganud karjatades ja õhku ahmides üles, sest obadus on olnud ikka nii tugev ja kuskile väga täpselt sellisesse kohta ka. Tunnen iga õhtu (õhtud ja ööd on need kõige aktiivsemad ajad), kuidas kõht aina enam venib ning nende löökide all muudkui kergelt rebeneb. Eks neid triipe on seekord tulnud omajagu rohkem kui Kristoferiga, kuid sellest pole midagi ja ega sinna midagi ka teha ei saa. Ei peagi, sest see on kogu protsessi loomulik osa, kuid lihsalt ebamugav on see sügelus ja valu ju ikka ning muidugi on palju aegu ilusaid, kuid on juba ka palju hetki, mis aina mõrudamad.


ÜRITASIN ENDALE PEDIKÜÜRI TEHA JA EI SAANUD ILMSELGELT SELLEGA VÄGA HÄSTI HAKKAMA. MINA SELLE PEALE HAKKASIN TÖINAMA KROKODILLIPISARAD MÖÖDA PÕSKI VOOLAMAS "MA EI TAHA EI VIITSI EI JAKSA ENAM" JA KARDO TEGI MU PEDIKÜÜRI EDASI :D


Kui nt ma olen juba kuskile end sisse seadnud, siis ma planeerin selles asendis olla veidi aega. Ehk kui nt Kristofer midagi maha pillab nt sööme ja kahvel kukub, siis mul käib lihtsalt juba siuke ohe läbi. See nõuab jälle mingit liigset pingutust haha, kuid Kardo suht kiirelt (kui ta on kodus muidugi) "ma võtan ise". Lihtsad asjad muutuvad selles etapis ikka aina keerulisemaks. See autosse minek ja välja tulek no juba veidi aega ebamugav, kuid praegu kohe eriti. Üks päev ka pidin kiirelt poest läbi hüppama ja mingi kamp teismelisi vaatas mind küll nagu viimast lollakat, et mida ma korraldan. Vast polnud kõhtu nii hästi näha ka nende pampude all ja siis oligi selline kergelt piinlik moment. Nõudepesu, oeh no köögi tasapind on täpselt sellisel kõrgusel ka, et vastu kõhu keskosa, üles poole isegi veidi, sest ma ise nii lühike ehk ma pean kogu aeg lükkama puusad taha ja hoidma end nagu mingis X-asendis, et asjad tehtud saada. Teisel hetkel muidu tormab Kristofer seljatagant mööda ja olengi kõhuga vastu kappi. Kabariite ei taju enam ammu ehk vastu seina panen endiselt vahepeal omajagu pauke.


Parim hetk oli siin üks õhtu, kus ma juba olin voodisse sättinud ja Kardo läks vanni. Järsku miski hakkas mind täiega häirima ning ma läksin siis vannituppa ja hakkasin pediküüri tegema. Olin vist kuskile enda varba ära löönud ja häiris jalgu liigutades mööda pesu siuke krigin. Veidi valus oli ka muidugi. Ma üritasin igatepidi lihtsalt ligi saada no see nägi valusalt halenaljakas välja ma arvan. Ohkisin ja ähkisin, puhkisin ning ega mina ju abi ka ei küsi. Kardo järsku piilus "kuule on sul abi vaja äkki?", sest ega ta ei julge küsida ka, kuna ma alati ikka ISE ISE. Lõpuks olin juba päris närvis ma ei tea isegi, kelle või mille peale. Ütles, et tule siia ma teen edasi. Ma mingi "iu ei varbad on rõvedad ja ma teen ise"... MIKS :D :D :D ... no ei või abi vastu võtta. Ja siis veidi vaidlemist hakkasin täiest hingest nutma "ma ei taha ma ei viitsi ma ei jaksa enam". Kardo kergelt naeris ja muigas, ma siis tõstsin oma jala sinna vanni äärele, asjad tema kätte. Tõmbasin näo kuivaks ja ta ütles, et "no vot SEE SIIN on relationship goals". See ei muuda fakti, et hetkel ikkagi igal hetkel pigem kõik mind ärritab, aga I blame it on the hormones.


Vot selline kerge 34.nädala update ja tunded ning tegelikult ma ei tea, mis ulme kiirusel see aasta läheb. Kas asi minus, asi vanemaks saamisel või milles, kuid juba on aprilli keskpaik?!?! Kuidas isegi... Tegelikult mai paistab juba, mõned update'id siia veel ning mine tea ongi hetk käes.


Lobisemiseni

Kirsti