34.NÄDALA UPDATE - AEG LÄHEB KIIRELT, PISARAD ON SILMIS - AEG MEHEL VÕTTA SU PEDIKÜÜR ÜLE

No tegelikult arvasin, et peale 30.nädalat hakkab aeg hullult venima. Eks mõned päevad ta ikka venib ka eriti kui on mingid kehvemad nädalad, kus siin vahepeal Kristoferil tuli 4 hammast korraga, siis me jälle ei maganud. Päeval oli siuke kaklus ja sõda teise otsa pidevalt, kehvad ilmad sattusid ka sinna täpselt (ma üli mõjutatav ilmast), Kardol ka pikad päevad ja siis oligi selline tunne üks nädal, et see on mingi kuu aega kestnud.


TEGELIKULT LÄHEB SEE RASEDUS AEG KUIDAGI KORDADES KIIREMINI... KAS SIIS SELLE PÄRAST, ET POLE SELLELAADSET OOTUSÄREVUST/TEADMATUST KUI ESIMESEL KORRAL?


Eelmine rasedus oli ikka see, et pakkisin oma haiglakotikese 29. või 30.nädal kokku ning tundus see ootamine nagu eriti pikk. Seekord nagu tean, mis on tulemas või vähemalt olen rohkem teadlik kui eelmine kord. Samas hoiab iga päev pidevalt jooksus mind Kristofer ning tegelikult seekord teen isegi tempokamalt tööd ning kavatsen teha lõpuni suhteliselt viimaste päevadeni. Miks? Kuna see hoiab mind siin mõistuse juures haha :D ning ma tunnen, et vajan seda enda aega, oma asjade kallal nokitsemist ja treeningute kallal tegutsemist. Eriti ajal, kus olla väikesega kodus, üpris suure kõhuga rasedana ja tegelikult kuskil kellegagi ju kokku praegu ei saa ega käi. Ma räägin - sellega hoian end mõistuse juures siin ning samuti kasutan ära neid hetki, kus ma tean seda tuttavlikku elukorraldust. Kristoferi une aeg - minu pühad töö minutid!


"LIIGA RASE OLLA" TUNNE TULI SEEKORD KUSJUURES ISEGI HILJEM PEALE KUIGI KÕHT OLI VARAKULT SUUR TAASKORD. KUID KUI TA TULI, SIIS TULI JÄRSKU JA PANI HEA OBADUSE VASTU PEAD


Jällegi eks asi selles teise lapse ootamises, esimesega palju askeldamist ning mul endal omajagu asju, mis ma tahan jõuda ära teha, et need hoiavad mind iga päev tegemises. Väga ei anna seda aega lihtsalt istuda, oodata ja mõelda, et noh võiks juba sündida. Esimese lapsega ma ikka olin ju dekreedis kohe 70p enne tähtaega ja proovisin võtta aega maha, mida ma väga vajasin, kuid tegi selle ikkagi pikaks. Seekord... pppfff haha no enam seda selliselt puhkamise luksust väga ei ole ning omamoodi tegelikult olnud kergem. Ma ei mõtle ega oota iga sekund, loe päevi. Esimese rasedusega oli juba kergelt kopp ees siuke 24-25.nädalat vist, aga eks oli uudne värk ka. Seekord alles siuke nüüd viimase nädalaga on TÄIEGA järsku tulnud peale see väga räigelt kopp ees tunne. Enam ei jaksa ning kuigi jah enamus päevast ma teen selle valiku, et tegutsen, toimetan ja teen, sest see on minu valik. Ma tahan jõuda mingid asjad ära teha, ma pean ja toimetan Kristoferiga jne ning küll ma jõuan ka puhata. Selle asemel, et terve päev jalad seinal oodata, siis teen enamus ajast omai toimetusi, et õhtul seda jalad seinal aega nautida. Õhtuks on niikuinii väsinum olla ja ma olen alati olnud pigem hommiku-päeva ning valge aja inimene.

Kuid järsku on nüüd igatepidi õhtuks ebamugav ja eks õhtuks väsib keha ära ning päeval jällegi pole sellist hetke tunda end väsinuna, sest Kristoferiga toimetamist on palju ning iga sekund päeval läheb millegi alla kasutusse. Sinna juurde Kristoferiga õues käimised, mis enam ei ole hetkel käruga, vaid jalatakso. See muutub kiirelt sületaksoks, kuid s