30.NÄDAL VAATAB VASTU NING KÄES SEE "ENAM EI TAHA EGA JAKSA" AEG

Kardetud aeg kui enam "ei taha ei jaksa ei saa" on ikkagi lõpuks käes. Oodatust isegi veidi hiljem, sest esimese rasedusega mul oli see tunne juba kuskil 24.-25.nädala paiku. Ehk olen juba harjunud mingite asjadega ? Naljakad tunded ja valud, siin-seal, beebi lõuahaagid, üldiselt ringi taarumine? Või lihtsalt kuna palju energiat läheb ühe väikse kasvatamisele, siis ei oska seda lihtsalt nii tugevalt tähele panna? Igatahes ma tunnen, et nüüd on küll juba aeg, kus enam ei taha ja ei jaksa.


KARDO ÜTLES KA HÄSTI, ET TA ISEGI EI MÄLETA ENAM AEGA, KUS MA EI OLNUD RASE. AUSALT... SAMA! MA EI MÄLETA ENAM, MIS TUNNE ON OLLA TÄIELIKULT AINULT ISEENDA KEHAGA JA SEE EI OLE HALB ASI, ET SEDA IGATSEDA VÕI TAGASI TAHTA


Lapseootel naine kui ka juba keegi, kes on ema - sa oled siiski ka eelkõige NAINE. See on loomulik, et sa tegelikult igatsed seda tunnet olla ainult oma kehaga ise ja üksi. Ma tunnen küll, et päris hea oleks kui keegi ei klobiks seest või väljast poolt. Mu hormoonid ja tujud oleksid veidi rohkem paigas ja kõike muud. Tegelikult need kaks rasedust järjest siiski tunnen, et oli meie jaoks väga hea ja õige otsus. On siiski läinud valdavalt kergelt ja hästi, kuid see ei tähenda, et ei oleks ikkagi siiski raske. Ikkagi väsitav, ikkagi tüdimus. Ootus, et juba saaks kotakatest dressidest välja, liikuda ilma, et iga sekund keegi paneb meritähte ühe rusikaga ribidesse, teise jalaga puusakonti.


Ootus, et saad minna voodisse ilma, et pead sealt mingi 25x öö jooksul vetsu tormama. Ootus, et keegi ei hõiva su keha seest ega väljast (nt imetamine). See kõik on väga ilus ja elu osa, kuid samas kohati ka mitte ilus ja raske. Väsitav, tõesti kurnav ja päriselu selline ongi. Minu arust see ei tee sinust halba inimest, et tahaksid lihtsalt hingata ja olla ilma, et keegi kasvab su sees või ripub su küljes igal sekundil päevast. See ei tee sinust halba naist ega halba ema. Mul endal tõesti selline tunne, et ma enam ei mäletagi sellist aega, kuid juba ootan nii ootusärevalt tegelikult selle raseduse lõppu.


TUNNEN, ET MUIDU VÕIKSIN OLLA EHK KÜLL KUI LIHTSALT EI OLEKS OLLA PEA SAMA PIKK KUI LAI NING LIIGUTUSED EI AJAKS ÖÖSEL ÜLES EGA JÄTAKS ÜLES POOLE HOMMIKUNI NUTUSTE SILMADEGA ÜLES, SEST TÕESTI ON VALUS


Mõtlen, et mis moodi oleks olla praeguste nädalate juures, praeguse olukorra juures nt poole väiksem kui ma olen? Just mõtlengi enda vaatevinklist, sest mul on tunne, et ma olen juba oktoobrist saadik lihtsalt nii suur. Tegelt olengi, sest mul oli juba punu ees mingi 7.nädalal kui mitte juba 6.nädalal. Eks kõik värske eelmisest korrast ka, kuid tõesti mõelda, et ülekandmise puhul võin sünnitada ka alles juunis, siis see tundub täielik LIFE TIME!!!!!! Mulle ei mahu isegi pähe see mõte, et ehk veeren juunini välja.

Elu lihtsaimad asjad on ikka täielik ekstreemsport juba. Nt autost välja tulek - ma alguses olen mingi 30 sekundit nagu prussakas, kes selili vajunud. Proovin lükata auto ust jalaga lahti. No ikka võimalikult kaugele, et ta ei vajuks mulle peale, siis kuidagi siplen seal jalgadega, proovides võtta veel igast võimalikust kohast kinni kui just Kardo enne ei jõua mu kõrvale ja ei naera, et "noh, vajad abi vist" ja ma nagu ikka "ei, ma saan ise hakkama". Nagu... Kirsti... võta lihtsalt abi vastu, eksole :D! Diivanile mi