SÜNNITUSELE EELNEV JA SÜNNITUS EHK JÄTKUJUTT VOL 2


Jätkan eelmises postituses pooleli jäänud kohalt...

3 PÄEVA SÜNNITUSEELSES ESILEKUTSUMIST NING ASI HAKKAS LÕPUKS VAIKSELT PIHTA, AGA OLEKS MA VAID TEADNUD...

Nii ma Kardole kirjutasingi, et jäetakse täna juba sisse. Kuna sünnituseelses ei tohi või noh ei saa koos mehega olla, siis ütlesin, et annan teada kui läheb tegevuseks pihta. Okei - spontaanset sünnitegevuse algust teadsin, et kahjuks ma siiski praegu kogeda ei saa, kuid lootsin, et see-eest läheb esilekutsimisega kiirelt ja kenasti. Olen kuulnud lugusid küll, kus naised on päevi ja päevi, pärast 3.päeva saadetakse vahel koju ja tullakse tagasi - otsast peale. Esile hakati kutsuma pulbriga/joogiga ning noh ega nad väga mul midagi ei teinud. Toonuseid oli mul nagu ikka, esimese päeva õhtul KTG isegi näitas regulaarset emakatööd, aga ma ei tundnud väga, et mul keha teeks seda õiget asja, mis ta peaks.

Sedasi läkski 2 pikka päeva SEO-s, aga vähemalt Kardo käis külastusaegadel minuga koos seal pisut istumas, tõi head kohvi ja näksi, oli seltsiks. 3.päeva varahommikul tundsin järsku, et kõhus on kuidagi valusam kui enne, seega hakkasidki mu valud pihta öösel 3:30. Muudkui käisin mööda seda pisikest koridori edasi-tagasi ja olin tegelikult suhteliselt magamata kõik need ööd. Minuga oli ühes palatis veel 2 naist, kellest üks norskas nii kõvasti, et... no see ei olnud reaalne magada ja ma olen väga kõva unega tegelikult. Hommikul kella 8ks kui toimus ka arstidel vahetus, olin ma seal pisikeses koridoris oma 5000 sammu maha tatsanud, et oleks natuke parem olla, aina rohkem pani hingama ja keskenduma. Vaadati üle avatus, mida ei olnud palju tulnud (kuskil 1.5cm) ning öeldi, et ma jalutaks ja valutaks veel ning järgmise 6h pärast vaadatakse üle.

Kell 14 kui mind üle vaadati, siis ei olnud väga palju seda avatust juurde tekkinud (kuskil 2 või 2.5cm), aga valud olid juba päris-päris pahad. Seega meid saadeti sel hetkel sünnituspalatisse juba. Ma tegelikult vahetult just enne seda ülevaatust olin ukse taga Kardoga, ta tuli juba haiglasse, sest teadavärk oli, et täna läheb asjaks. Läksin endale oksekotti tooma, sest no südame ajas nii pahaks, aga vot välja tulin sealt uksest juba oma pambud käes ja läksime üles sünnitusosakonda.

KELL 15 PAIKU SAIME SÜNNITUSTUPPA, KUS EES OOTASID JÄRGMISED PIKAD-PIKAD TUNNID

Tuba oli väga mõnus ja hubane, suhteliselt pisike, aga palju ikka vaja. Eeldasin kunagi küll, et tahaksin raudselt vanniga sünnitustuba, aga enne SEO-s olles käisin oma valusid duši all leevendamas ja hell no see tegi kõik nii palju hullemaks ja valusamaks, et kiskus jalad alt ära. Seega see tuba oli väga mõnus. Tundus nagu me koliks sinna - minu asjad, Kardo ja beebi pambud, aga noh ma juba olin seal mõned päevad olnud ka ja ei teadnud kaua pärast vaja olla. Kuigi elame Tallinnas ja kodu lähedal, siis teadsin, et ega tegelikkuses Kardo ka kuskile kaugele ei taha päriselt ära minna.

Meid käis seal iga natukese aja tagant ämmaemand vaatamas ja KTG-d tegemas. Valud olid täitsa mõõdukad, aga siiski talutavad ja sellised 6-7 minuti tagant. Millegipärast aga ei kannatanud ma üldse olla selili ega külili. Nii kui KTG-d oli vaja teha ja ma olin külili, ma ei tea endiselt, mis see oli ja millest, aga mu selg. See oli nii rets, kuidas mul kiirgas vasakule poole alaselga sellist valu ja see oli tegelikult öösel valude algusest saadik. Läks lihtsalt hullemaks ja hullemaks. Selline tunne, et olin nagu kellegi põlve peal ja surus reaalselt mu selga pooleks. Igatahes see valu oli nii rets koos tuhudega, et ajas mind paar korda ka oksele ja kohe nii tugevalt, et ninaverejooks oli ka platsis. Korralik segadus ma ütlen. Hakkasin tundma juba, et okei olen valutanud ligi 15 tundi, magamata ja söömata ning hakkab jaksu vähemaks jääma.