Hiljutised postitused

Arhiiv

Ole esimesena kursis põnevate teemade, treeningpakkumiste
ning uudistega!

MIKS ME KÄIME KOGU AEG SELLISE SORRI, AGA "S*TA HÄDA" NÄOGA RINGI?!


Mõtlesin tükk aega, kas ma kirjutan sellel teemal ja panen oma mõtted kirja. Tuli kohe meelde see postitus, mis kirjutasin märtsis, kus mul on inimeste ees häbi. Kui kohe ei koida, aga tõstis huvi, siis vaata SIIT.

Igatahes ma ei tea, kas asi hetkel mu magamatuses, hormoonides. Noh eks natuke seda ka, aga ma olen üldiselt ka üks väga aus inimene. Kohati ehk isegi liiga aus, sest kui mul midagi on öelda, mind miski häirib ma olen alati see, kes ütleb selle kohe välja. Ma annan märku ja sa saad aru sellest. Mida ma viimasel ajal aina enam tähele panen on... ma ei tea ausalt, aga vahepeal mõtlen, et ma ei saa inimestest aru.

Taaskord siis tegu millegi täiesti mitte minulikuga siin kirjutistes ja jällegi mitte kellelegi otseselt suunatud. Need on minu mõtted ja arvamus sellest, mis ümberringi toimub ja on. Meil kõigil on selleks õigus ja meil kõigil on õigus oma arvamusele. Motivatsioonilist "iba" või meelelahutust sa siit ei leia, vaid pigem tooret teksti ja siirast arvamust. Vot teema juurde minnes...

USKUMATU, KUIDAS KÕIK ON KOGU AEG KÕIGI JAOKS JA/VÕI SILMIS HALVASTI

Ma tean juba ette, et mu mõtted tulevad pisut rutakad ning ehk mitte nii viimistletult sujuvad kui võiks. See eest otse ja puhtalt. Tead, meil kõigil on raske ja meil kõigil on omad takistused iga jumala päev tee peal ees. Alati me ei räägi ja alati me ei näita neid välja. Me ei peagi, milleks. Jah, tõesti me ei pea ka kogu aeg rääkima ja näitama nagu kõik on korras ja okei. Ärme lange kogu aeg ühest äärmusest teise, palun! Aga vot no inimesed on niiiiiiiiiiiiiiii kiired ütlema ja otsustama, mis äärmuses sa oled ja kohe oma arvamust avaldama. Võrdlema end teistega.

Krt mu arust selline tunne nagu iga päev on inimestel võitlus iseendaga "oot kui p***** päev sul täna oli?". Mingi üle trumpamine käib, kellel on raskem ja keerulisem? Mida asja nooo... milleks see vajalik on? Mida annab see su hingele, su meelestatusele? Öelge mulle, kuidas toidab see kellegi päeva? Üldse kuidagi teineteise võrdlemine ja võitlus. Elu jah ongi võitlus iseendaga, mitte teistega.

Kui palju me laome teineteist hommikust õhtuni mingi täis sitaga üle, vabandust väljenduse eest. Ma saan aru, et ilm on kehv, päikest pole... aga mis kõik muu tekitab sinus seda emotsiooni? Töö sakib, kool ei meeldi, suhe on halb? Ma küsin alati selle peale, aga kas sa teed midagi selleks, et neid asju siis muuta? Miks sa teed neid asju, mis selliseid emotsioone sinus välja toovad? Ei meeldi su töö? - otsi uus ja parem, ära rahuldu vähemaga. Ei saa edasi liikuda, pole haridust? - mine kooli, otsi koolitusi, hari ennast. Pole raha koolitustele minna - no sorri, siis pead tegema mingi antud olukorras parima valiku, et sealt edasi liikuda. Oled halvas suhtes? - miks sa üldse oled seal, tule ära!

KUI ME LÕPETAKS SELLE HAIGLASLIKU TEINETEISE VÕRDLEMISE JA ARVUSTAMISE LIHTSALT ÄRA. HUKKAMÕISTMISE JA TÄNITAMISE.

Mul on kuidagi nii palju mõtteid peas, et ma ei oska neid kohe hästi kirja pannagi, aga annan parima, et päris rappa ei jookseks. Ma ei saa aru sellest hullust teineteise võrdlemise vajadusest? Olgu selleks töö, haridus, eraelu, sõbrad, hobid. Reaalselt ükskõik mis iganes teema ja valdkond. Ma olen seda alati öelnud ja mõelnud, aga ME EI SAA ja EI TOHI võrrelda end teistega. Mul on äkki peatükk 20 käsil, kellelgi teisel on juba käimas 33. Ehk on keegi teine teinud mingid muud elu sammud sinust erinevalt ja teises järgus? Aga miks me endiselt siis kommenteerime ja paneme rõvedat pinget teineteisele peale?

Teate kui vastikut tunnet see inimeses tekitab? Nagu ma ütlesin, siis me maadleme igaüks päevast päeva oma mõtete ja tegemistega. Ma usun küll, et võin julgelt öelda - me kõik põeme ja mõtleme päris tihti, mis ja kuidas ikkagi edasi? Aga mis saab kui läheb nii või juhtub naa? Vot ja siis tuleb mingi täiesti sisutühi tüüpiline eestlaslik tänitamine või ebavajalik lause kuskilt siia vahele. Tead mina olen küll väiksest peale kuulnud, et kui sul ei ole midagi asjalikku öelda, siis jäta parem ütlemata.

Inimesed kardavad niiiiiiiiiiii jõhkralt teiste arvamust. Eks mina ka ja, räägin küll, et oh nii palju kui on inimesi on arvamusi. Ongi, muidugi, kuid see ei tähenda, et aeg-ajalt ka mul ei tõmba vastikuks seest ja pane mingites asjades kahtlema. See on täiesti inimlik. AGA siiski see ei tähenda, et sa ei võiks teada enda väärtust. Kelle või mille jaoks sa teed neid asju, mida sa teed? Su vastus peaks olema iseenda jaoks, sest ausalt ka no ei ole juustune jutt, aga kui su tass on tühi sa sealt midagi anda ka ei saa. Sa ei tee elus asju eelkõige enda kallima või laste või kes teab kelle jaoks. ISEENDA jaoks ja siis saad sa ka anda teistele. See ei ole isekas olemine!

Aga vot endiselt me võrdleme ja kipume tänitama teineteist, maha tegema mingite valikute osas. Ma ei tea kui madal enesehinnang peab tegelikult olema, et seda teha? See on nagu loll kaitsemehhanism, et enda pealt kuumus maha lükata. Me olemegi nii erinevad ja see ei anna mitte mingit õigust kedagi või midagi maha teha tema valikute ja otsuste pärast. Siiski endiselt me seda teeme. Arvame, et meie tõde on ainus õige. "Issand sa läksid seda tööd tegema? Appi sa õpid sellist asja, mida sa mõtled üldse täis lamp ju". No sorri - sinu jaoks on võib-olla lamp ja see on fain. Selle inimese jaoks võib see olla tema tegemistes ja sisemistes unistustes see esimene samm ning ta ei peagi sulle selgeks tegema, mis on tema suur plaan. Küll sa ühel hetkel näed.

Eriti kui need inimesed on su lähedased. Tead... ma ise olen küll ikka aastatega väga valima hakanud inimesi, keda ma lähedale lasen. Need, kes on tõesti sinu õiged inimesed - mõistavad ja ausatavad sind sellisena nagu sa oled. Austavad seda, mida sa teed ja elavad sulle kaasa. Neile ei peagi endale meeldima see, mida sa teed või mis on sinu unistus ja see on okei. Toon näite - mul võib olla ka sõber, keda absoluutselt ei huvita miski treeningute, toitumisega seoses ja ma ei tea tegeleb golfi või mingi x-asjaga, millest minul nt ei ole väga sooja ega külma. AGA see paneb temal silma särama ja see teeb mul siiralt seest soojaks näha inimest tegemas asja, mis paneb särama. Ma elan talle kaasa . You GO GIRL!

VIIMASEL AJAL OLEN KA SEAD ARU SAANUD, ET ÜKSKÕIK, AGA LIHTSALT SA EI SAA MITTE MILLESKI VÕITA. ÜKSKÕIK, MIDA SA KA EI TEE VÕI EI ÜTLE. ENDA JAOKS SAAD - TEISTE JAOKS MITTE JA EI PEAGI

Kui raske on leida mingit õiget teed, mida mööda elus käia. Õigeid asju, mida teha ja õigeid asju, mida öelda. Tegelikult ei olegi ju ühtset ja õiget. Küll aga on mega äge näha seda kui inimesed teevad asju, mida nad tahavad ja julgevad olla nemad ise. Siiralt ja päriselt ka nemad ise ilma, et neil oleks sooja ega külma, mida keegi teine ütleb ja mõtleb. Ma julmalt austan selliseid inimesi. Ükskõik, mida sa ei tee või ütle, mõtle lihtsalt sa ei saa võita. Alati on keegi kuskil, kes tuleb ja ütleb midagi, mis on täiesti irrelevantne ja on nagu see tõrva tilk meepotis.

Minu soovitus sulle ja taaskord ka meeldetuletus iseendale - jää endale kindlaks. Hoia enda ümber inimesi, siiraid inimesi, kes päriselt ka võnguvad sinuga samal lainepikkusel. See ei tähenda, et tee nüüd üks korralik puhastus enda ringkonnas. Lihtsalt jälgi, kellele sa annad oma energiat rohkem ja veelgi olulisem - kelle ja millist energiat sa vastu võtad. Tead tunned ju, kuidas mõni inimene tõmbab sind nagu enda olekuga tühjaks? Jep, mina näiteks ei taha seda enda ellu. Siin on vahe selles, kas sa oled oma sõbrale toeks ja sa kuulad teda, aitad. Igaksjuhuks täpsustuseks, et siin ei tuleks ka mingi äärmusest äärmusesse kaldumine. Lihtsalt... inimesed, kes tõmbavad enda olekuga ja enda meelestatusega sind ka mutta.

Tee seda, mida sa päriselt tahad teha ja ära kuula, mida teised ütlevad. Mõtle inimestele, kes on saavutanud oma eesmärgid ja unistused. Võta mingi eeskuju, kes sul on. Kui palju on tema läbi käinud? Kui tugevalt on ta pidanud ja on jäänud iseendale kindlaks. Ega ongi raske olla iseendale kindel, sest nii kerge on ju teiste arvamuse all murduda. Kui palju kordi olen ma tahtnud oma tegemistes murduda ja alla anda varasemalt. Nii ülikoolis, kus ma tundsin ka, et ma siiski ei ole kunagi piisavalt, kus sattus üks asi teise otsa. Kui sulle öeldakse, et sinust ei saa midagi ja see tervise maailm ei ole sulle, aga sa nimelt tõestad ja näitad vastupidist, sest sina tead, et see asi on miski, mida sa hinges tahad siiralt ja väga teha? Või enda treeneri teekonnaga... kui üleküllastatud see on ja iga teine ju, kes tõstab hantleid on treener ning sööb salatit on toitumisnõustaja. Lisaks sellele siis käib ja üritab maha tõmmata, et end upitada?

Mis ma tahan öelda on see, et ära anna alla. Ära anna iseendas alla ja veelgi vähem kellegi teise vingus näo ja arvamuse pärast. Kui palju on olnud hetki, kus nt endast lähtuvalt näidet tuues ma oleks võinud seda teha ja oiiiiiiiiiiiii kui õnnelik ma olen, et ma ei ole seda teinud. Tõestanud vastupidist ja see tekitab veelgi enam seda magusat võidu tunnet iseenda jaoks. Sa tõestad iseendale, et sa saad kõigest ja kõigist jagu. Kui ikka miski paneb sinul silma särama, siis see on nii ilus. Päriselt. Näha inimesi tegemas ja liikumas vähe haaval sinna poole, kus nad tahavad olla ja jõuda. Endiselt - ei pea olema sul eluplaan 110% paigas ning ei pea kõik ka teadma su eluplaani. Isegi ei pea teadma, et sa sinna poole liikumas oled kui sa seda ei taha öelda. Sina tead.

Ma usun, et sa saad poindile pihta. Lihtsalt ärme käi kogu aeg ringi sellise vingus s*ta häda näoga. Ärme tekita nii endal päevast päeva seda kehva tunnet ja veelgi vähem ärme süsti seda teistesse. Mõtleme, mida me ütleme. Paneme selle energia ja vingus oleku pigem enda edasi viimise alla.

Tegeleda iseendaga ja oma muredega - siis saame ka teineteist toetada ja edasi viia.

Päikest

Kirsti

Foto: Mariken Nikker Photography


 

Eesti, Estonia​

©DESIGN BY KIRSTIVAIKLA CREATED WITH WIX.COM