HIRMUD, MILLEST KEEGI VÄGA EI RÄÄGI VÕI TAHA RÄÄKIDA...


Millegipärast kipub rasedus olema üks teema, kus ei julgeta väga ausalt rääkida, mida tegelikult tuntakse. Kuigi jah endiselt tegelikult olen ma suhteliselt privaatne inimene, siis tean ja tunnen, et teatud asjadest saan ma siiski rääkida ausalt nõnda nagu ma tunnen.

Kogu raseduse nö jäädvustamine kirjapildis annab nii mulle mõningast rahu, kindlasti kunagi tagasi vaatamist ja kellelegi teisele ehk äratundmise kohti. Olgem ausad, siis on tegu ikka väga suure elumuutusega... üldse suure muutusega nii füüsiliselt kui vaimselt ja omajagu on ikka hirme, mis selle ajaga kaasas käivad.

HIRM SELLE EES, ET KAOTAD ISEENDA JA ELU EI OLE ENAM KUNAGI SELLINE JA KÕIK ON LÄBI...

Tegelikult olime Kardoga sellest juba ammu varem rääkinud. Täpsemalt siis sellest, mis on meie suhtumine lastesse ja peresse. Tegelikult oli see kõik meil väga oodatud ja oli ning ei olnud planeeritud kui see on loogiline. Me ei uskunud, et nüüd kohe nagu niimoodi esimene kord õnnestubki haha. Küll aga me teadsime alati, et see ei ole elu lõpp, vaid uue elu algus. Täiesti uus peatükk, mis paneb igate moodi megalt proovile, samas peatükk, mis on kindlasti täis oi kui palju rõõmu ja naljakaid hetki nende raskete vahel.

Oleme sellessuhtes mõlemad samal arvamusel, et kõik on enda peas kinni. Kui sa arvad ja mõtled, et su elu on läbi ja ongi kõik - no siis ongi. Sa oled kogu aeg oma peas selles kohas, kus see on kõik negatiivne ja halb. Sinu emotsioone peegeldab see väike inimene 24/7 kõik see aeg, mis ta on sinuga koos. Tema jaoks muutub see normaalsuseks ehk siis tegelt ei ole elu läbi.

AGA IKKAGI... isegi ISEGI kui see meil tegelt ikka päris palju aega enne ammu paigas ja kui me rääkisime aina tõsisemalt ka sellest pereteemast. No paratamatult naine kui sa rasedaks jääd - sinuga ju toimub see kõik. Emotsioonid ja mõtted ikka lappavad ühest äärest teise. Tegelt olid esimesed 2-3 kuud ikka natuke selliseid mõtteid täis ja vahepeal mingi emotsionaalsuse pauk oli 27.nädala paiku ka. Järsku tundsin, et ma ei tea... ma ei ole lihtsalt valmis ja see kõik on nii hirmus. Ja ma ei tea, kas ma ikka tahan. Aga millal sa oled valmis ausalt? Ei ole olemas ideaalset aega.

HIRM SELLE EES, ET SA VASTUTAD KELLEGI EEST, KELLEGI ELUSOLENDI ELU EEST. KAS SA SAAD HAKKAMA? KAS MA SUUDAN JAGADA PIISAVALT HOOLT JA ARMASTUST?

Päris hirmus on ju mõelda, et sa oled kellegi eest tegelikult terve ülejäänud elu vastutav. No ausalt on isegi kui enamus naisi ei julge seda öelda, aga tegelt mõtlevad, siis mina ütlen seda. Vahepeal on üksikud hetked olnud, kus ma mõtlen küll, et hell no ma ei tea, ma ikka ei ole valmis, what did I sign up for haha. Kas ma saan hakkama? Kas ma suudan ikka olla hea ema ja mis siis saab kui ma ei tunne seda mingit maagilist sidet?

Tõesti mu peas on olnud neid mõtteid, et äkki ma ei ole see mingi imeline pere inimene või naine, kes tunneks seda hullu sidet oma beebiga. Samas jällegi mu esimese punkti teema - enda meelestatus. Üldse ei