HIRMUD, MILLEST KEEGI VÄGA EI RÄÄGI VÕI TAHA RÄÄKIDA...

HIRMUD, MILLEST KEEGI VÄGA EI RÄÄGI VÕI TAHA RÄÄKIDA...

November 20, 2019

Millegipärast kipub rasedus olema üks teema, kus ei julgeta väga ausalt rääkida, mida tegelikult tuntakse. Kuigi jah endiselt tegelikult olen ma suhteliselt privaatne inimene, siis tean ja tunnen, et teatud asjadest saan ma siiski rääkida ausalt nõnda nagu ma tunnen. 

 

Kogu raseduse nö jäädvustamine kirjapildis annab nii mulle mõningast rahu, kindlasti kunagi tagasi vaatamist ja kellelegi teisele ehk äratundmise kohti. Olgem ausad, siis on tegu ikka väga suure elumuutusega... üldse suure muutusega nii füüsiliselt kui vaimselt ja omajagu on ikka hirme, mis selle ajaga kaasas käivad. 

 

HIRM SELLE EES, ET KAOTAD ISEENDA JA ELU EI OLE ENAM KUNAGI SELLINE JA KÕIK ON LÄBI...

 

Tegelikult olime Kardoga sellest juba ammu varem rääkinud. Täpsemalt siis sellest, mis on meie suhtumine lastesse ja peresse. Tegelikult oli see kõik meil väga oodatud ja oli ning ei olnud planeeritud kui see on loogiline. Me ei uskunud, et nüüd kohe nagu niimoodi esimene kord õnnestubki haha. Küll aga me teadsime alati, et see ei ole elu lõpp, vaid uue elu algus. Täiesti uus peatükk, mis paneb igate moodi megalt proovile, samas peatükk, mis on kindlasti täis oi kui palju rõõmu ja naljakaid hetki nende raskete vahel.

 

Oleme sellessuhtes mõlemad samal arvamusel, et kõik on enda peas kinni. Kui sa arvad ja mõtled, et su elu on läbi ja ongi kõik - no siis ongi. Sa oled kogu aeg oma peas selles kohas, kus see on kõik negatiivne ja halb. Sinu emotsioone peegeldab see väike inimene 24/7 kõik see aeg, mis ta on sinuga koos. Tema jaoks muutub see normaalsuseks ehk siis tegelt ei ole elu läbi. 

 

AGA IKKAGI... isegi ISEGI kui see meil tegelt ikka päris palju aega enne ammu paigas ja kui me rääkisime aina tõsisemalt ka sellest pereteemast. No paratamatult naine kui sa rasedaks jääd - sinuga ju toimub see kõik. Emotsioonid ja mõtted ikka lappavad ühest äärest teise. Tegelt olid esimesed 2-3 kuud ikka natuke selliseid mõtteid täis ja vahepeal mingi emotsionaalsuse pauk oli 27.nädala paiku ka. Järsku tundsin, et ma ei tea... ma ei ole lihtsalt valmis ja see kõik on nii hirmus. Ja ma ei tea, kas ma ikka tahan. Aga millal sa oled valmis ausalt? Ei ole olemas ideaalset aega. 

 

HIRM SELLE EES, ET SA VASTUTAD KELLEGI EEST, KELLEGI ELUSOLENDI ELU EEST. KAS SA SAAD HAKKAMA? KAS MA SUUDAN JAGADA PIISAVALT HOOLT JA ARMASTUST?

 

Päris hirmus on ju mõelda, et sa oled kellegi eest tegelikult terve ülejäänud elu vastutav. No ausalt on isegi kui enamus naisi ei julge seda öelda, aga tegelt mõtlevad, siis mina ütlen seda. Vahepeal on üksikud hetked olnud, kus ma mõtlen küll, et hell no ma ei tea, ma ikka ei ole valmis, what did I sign up for haha. Kas ma saan hakkama? Kas ma suudan ikka olla hea ema ja mis siis saab kui ma ei tunne seda mingit maagilist sidet?

 

Tõesti mu peas on olnud neid mõtteid, et äkki ma ei ole see mingi imeline pere inimene või naine, kes tunneks seda hullu sidet oma beebiga. Samas jällegi mu esimese punkti teema - enda meelestatus. Üldse ei tohiks selliselt mõelda ja jällegi sa ei saa sinna parata need mõtted tulevad pähe küll. Samas ma tean enda lapsepõlve ja pere koha pealt ikka oi kui palju, mida ma ei taha kunagi, et mu lapsed peaks kogema. Mu enda pere on teema, millest ka sõbrad väga ei tea, aga teema, mida hoian ka endale. 

 

Vahel siiski lööb see hirm, et äkki sisimas on kõik samasugune... Äkki minus ei ole seda ja tulevad kõik need flashbackid lapsepõlve raskematest aegadest meelde. Aga äkki tuleb püksi ja lõpetan need mõtted... õhhh! Tunnen, et olen ikkagi täiesti teistmasti inimene, kasvanud ja muutunud hoopis kellekski teiseks. Asi oleks võinud ikka palju nutusemalt välja kukkuda, aga kui ma suutsin juba nii noorelt olla tugev ja teha valikud, mis ma tegin, siis saan hakkama ka nende mõtete ja hirmudega siin. Tõestan iseendale nende hirmude mõttetust!

 

 

HIRM ENDAGA SEOSES OLEVATE MUUTUSTE EES... 

 

Öeldakse, et ikka on raskem nende muutustega leppida neil, kes on teinud läbi korraliku kaalulanguse või on sellised füüsiliselt aktiivsemad inimesed. Ma ei ole küll teinud mingit retsi kaalulangetust läbi, küll aga olen ka olnud eelnevalt ikka enda pikkuse ja olemise kohta kergelt ülekaaluline. Igatahes ei olnud pilt ilus ja teadsin, et rasedusega ületan ma kindlasti selle kaalunumbri, mis tol hetkel kunagi ette vaatas. 

 

Ma tundsin seda ette ja mõtlesin, et kui ma kord lapseootele jään, siis annan endast parima mitte käest lasta. Ehk siis ei söö kahe eest, sest ma lihtsalt võin. Ei söö lambist kõike 24/7 näost sisse, sest ma rase - ma võin. No sa võid jah, aga kas see on sulle või eelkõige lapsele hea? Peaksid just tahtma süüa hästi, tunda end hästi. Kohe alguses kickibki see mentaliteet sisse - WOHO söön kõike ja tegelt miks tekivad isud ka inimesel, kes ei ole rase? Sa ei saa piisavalt vajalikke toitaineid kätte, su menüü ei ole piisavalt mitmekülgne - tekivad isud. Meeletuid isusid mul ei ole, aga ka enne rasedust ma ei keelanud kui tahtsin tüki kooki süüa.

 

Elu on elamiseks ja asi on tasakaalus. Pead saama kätte piisavas vahekorras vajalikke toitaineid ja väike kõrvalekalle tavapärasest ei ole miski maailmalõpp. Vahepeal lihtsalt on mingid perioodid, kus no ei saa midagi parata - hormoonid ka lisavad vürtsi ja no tahaks end lõhki süüa ja no tahaks tegelt šoksi järada küll. Ja naudingi ning lähen eluga edasi ega jää sellesse kinni. 

 

PALJU MA KAALUS JUURDE VÕTAN? MIS SIIS SAAB KUI MA PAISUN NAGU PALL JA EI OLE ENAM KUNAGI NAGU ENNE? VENITUSARMID?

 

Samuti liikumine - teadsin, et tahan kindlasti kui mu keha ja tervis seda lubab, siis liikuda. Kui ma jään järsku diivanile istuma, siis hoopis see paneb mu kehale põntsu. Mu lihased jäävad nõrgaks, liigesed lähevad niigi kangemaks ja pane nüüd liikumatus siia juurde. Pigem just hoian end tugevana ja liikumises. Tunnen, et olen päris tubli olnud oma toitumise ja liikumisega ning see on kõvasti juurde andnud. Kaalu on mul ikkagi omajagu kogunenud ja kui siin hiljuti oli kasvuspurt - 3 päeva kilo, 3 päeva kilo ja ma 2 nädalaga 4kg juurde võtsin järsku, siis tuli küll väike kass peale, et mida ma siis nüüd valesti teen?!

 

Nüüd jälle kaal seisab ja taaskord tõestus kui erinev on ikka see rasedus ja kui individuaalne. Aga no väga hull on näha sellist numbrit ees haha, muidu ma end ei kaalu, aga raseduse ajaks sai koju kaal muretsetud, et siiski veidi jälgida. Samuti sentimeetrid... kui enne oli vöökoht ikka siuke 60cm midagi peale, siis praegu on ta omajagu üle 100cm. Päris veider endal, väga ei mäletagi nagu aega kui polnud kõht ees :D Mina olengi oma kilod ikka kogunud kõik siia kõhu ümber ning reitesse ja olgem ausad, siis tselluliit on ikka sajaga platsis. Jällegi väga palju tingitud hetkel nendest hormonaalsetest muutustest ja ma ei hakka end isegi sellega stressi ajama, sest teen endale veel muidu karuteene. Samuti eks naistel ole see kogu kaalu ja kehateema kohe eriti pisut hell teema. Lihtsalt kipub nii olema, aga praegu on eriti aeg, kus see emotsionaalne on selline habras pool. Endast tuleb anda hästi palju, et hoida end mõistuse juures. 

 

Üldiselt tunnen, et olen iseendast suutnud anda nii palju selleks, et hirme kehaliste muutuste ees maha tõmmata ja enda üllatuseks mul neid väga pole ka. Kaalutõusu ma ei karda enam, sest ma tean, mida ma endast siia annan. Samuti ei karda ma venitusarme ja märke enda kehal. Neid on tegelikult mul juba eelnevalt reite, tuhara ja sääremarja peal päris palju. Aastatega on nad nii heledaks läinud, et väga neid sa isegi ei märka. Rasedusega ei kartnud ma ka - kui tulevad, siis tulevad. Need ei defineeri mind ja pärast rasedust saan palju nende raviks teha. Hetkel olen veel suhteliselt pääsenud. Eile avastasin oma ühe esimese armi kõhu pealt - nabaneedi kahe augu vahe on niiiii pingul olnud terve rasedus ja see on beebil lemmik peksukoht. Needi augu vahel on üks suur rasvane venitusarm, aga tean, et see tõmbab nii pisikeseks tagasi, et isegi ei heiduta mind. 

 

Eks neid hirme tuleb ja läheb ka igapäevaselt tegelikult. Rasedus on ikka füüsiliselt üpris väljakutsuv, aga samas on ta ka mentaalselt. Nii palju muutusi... imelikke ja harjumatuid tundeid käib pidevalt läbi.

 

Usun, et see kõik on okei ja mis iganes mõtted-hirmud sul peas on, siis ära karda. See on normaalne tunda end vahel segaduses, hirmul ja kadununa - mina tundsin ja tunnen sama. 

 

Päikest

Kirsti

 

PS! Igapäevastel tegemistel saad silma peal hoida instagramis @kirstivaikla

Please reload

Hiljutised postitused

Please reload

Arhiiv

Please reload

Ole esimesena kursis põnevate teemade, treeningpakkumiste
ning uudistega!
 

Eesti, Estonia​

©DESIGN BY KIRSTIVAIKLA CREATED WITH WIX.COM