RASEDUSE II TRIMESTRI KOKKUVÕTE EHK JÄRGMISED KUUKESED MÖÖDAS

RASEDUSE II TRIMESTRI KOKKUVÕTE EHK JÄRGMISED KUUKESED MÖÖDAS

October 22, 2019

Teine trimester hakkas siis tiksuma kuskil alates 13.nädalast ehk suvel. Suhteliselt samal hetkel kui võtsime ette enda suvise pikema puhkusereisi. Kui esimene trimester läks nagu väga lennates, siis teine trimester ikka pisut pikemalt. Loomulikult ju põhjusel, et ta tundub ajaliselt pikem - esimese trimestri puhul sa ju esimest kuud nö ei tea ega oska lugeda, mis saama hakkab.

 

Hetkel olen nüüd astunud enda 3.trimestrisse ning kohe-kohe hakkab jooksma juba raseduse 29.nädal. Tundub paras aeg võtta kokku II trimestri jooksul toimunu ja sümptomid.

 

KUIDAGI UUS HINGAMINE TULI SISSE JA ENERGIAT OLI KÜLLAGA - TUNDUS, ET TEINE TRIMESTER OLI TÕESTI NAGU KULDNE HIILGEAEG

 

Reisile sai ikka õigel ajal mindud. Kuna see oli meil üpris aktiivne, siis ringi tatsamist oli palju. Kümneid-kümneid tuhandeid samme ja sadu tõusumeetreid päevas. Mis oli hea, siis muidugi oli natuke harjumatu ja pisut väsinum olla kui muidu, aga ikkagi energiat oli omajagu. Õhtuks oli lihtsalt kergelt suss olla, aga oli tunda, et keha oli sellest suurest väsimuse perioodist ja olukorraga kohandumisest pisut võitu saanud.

 

 

Võiks öelda, et teise trimestri algus ehk siuke pool aega oli suhteliselt rahulik. Tõesti oli teotahet rohkem, energia tuli tagasi ning hea oli olla. Muud moodi aru ei saanud, et rase olen kui lihtsalt kasvava kõhu pärast. Muidugi peale reisi ehk kuskil 16.nädalal oli pisut raskem esimesed päevad enda treeningrutiini tagasi saada. Polnud 3-4 nädalat jõusaalis treeninud, vaid olnud reisil aktiivne. Tekkis selline tunne, et iga treening on siuke meh... Otsisin nagu uuesti enda kohta, aga nädalake ja olin tagasi omas elemendis.

 

KUNI KUSKIL 25.NÄDALANI EHK LÕVIOSA II TRIMESTRIST - PEALE SEDA HAKKAS TASAPISI KÕIK HITTIMA JÄRJEST EHK SÜMPTOMID JA VAEGUSED TEISEST POOLEST ALATES

 

Üldiselt elu läks suhteliselt sama rada pidi, mis muidu oli läinud. Andsin edasi hea ports trenne päevas, tegelesin klientide ning kavadega, oma turunduse projektide ning mõningate muude ettevõtmistega, mis taustal jooksid. Kõhuke paisus ja paisus ning esimene siuke kergem "nüüd pisut rase olla"  tunne lõi peale alates mingi 21/22.nädalast.

 

Väsimus ja magamatus - üldiselt energia oli terve esimese poole väga hea. Alla hakkas ta kukkuma kuskil 24.nädalast kui ma tundsin, et ma ei saa enam magada ja kõht oli ikka päris suur juba. Järsku oli nii palju raskust, mis kõik oli koondunud siia kõhu piirkonda ja öösel tundsin, kuidas see kõik surus puusadele. Tihti olin juba kell 4 üleval ja ma ei suutnud seda voodit isegi enam vaadata. Küljed olid juba lihtsalt meeletult valusad ja ei tulnud enam ka und. Nii kestis see kuskil 2 nädalat, peale mida tundus, et asi läheb juba paremaks. Nüüd II trimestri lõpus täitsa 27. ja 28.nädal on magamatus jälle platsis. Kohe kuidagi ei ole öösel hea - keerata on end juba päris raske, küljed lähevad tõesti ikka päris krampi ja väsinuks ning öösel ärkan ikka hea 5-6x üles. Vahepeal käin niisama korteris ringi, vahepeal lähen haaran mingi öise ampsu (jep, see on mulle nüüd ka külge tikkunud, et enne ei saa magama minna, natuke midagi peab võtma) ja nö ringutan end, et tagasi voodisse minna. Ise tunnen küll, et see ongi puhtalt nendest kogunevatest sentimeetritest. Lähengi homme uuesti ämmaemanda juurde ja mõõdame, kuidas mu kõht on - mina igatahes sain epk (emaka põhja kõrgus) ikka ja jälle kõvasti nädalates rohkem... Samuti väike sidenote, siis saan homme enda diabeedi vastused teada.

 

Isud ja kaalutõus - sellest ma tegelikult kirjutasin ka pikema blogipostituse just alles, millest saad lugeda SIIT. Kokkuvõtlikult ka siin, siis tegelikult terve II trimestri olen samuti toitunud ikka suhteliselt sarnaselt minu varasemale toitumisele. Võimalikult puhtalt ja mitmekülgselt. Küll aga ka viimastel nädalatel pean aus olema, siis on söögiisu ikka jõhkralt peale tulnud. Samuti ka mingid tavapäratud isud, mis muidu suht ebatavaline. Sellessuhtes ma ei ole kunagi midagi endale keelanud, aga üldiselt mul ei isuta kogu aeg mingi šokolaad, saiake - küll aga praegu on seda tihemini ette tulnud. Muidu oli see selline aeg-ajalt mõnus kohvi kõrvale väike treat my self mu jaoks. Praegu tahab see käsi kuidagi rohkem haarata selle šokolaadikese järele. Oligi selline nädal-kaks vahepeal, kus kaldusin ikka enda tavapärasest toitumisest kõrvale. Kuidagi üldse ei läinud peale see mõte kodus süüa või kodus süüa teha. Suht palju ringi jooksmist ja tormamist on mul ka siin oktoobris ehk tempo ikka peal. Nüüd tunnen, et davai aitab võtan jälle selle kontrolli tagasi. Oli see 2 nädalat nagu ta oli, aga ikkagi endiselt - jah, see on okei praegu. Mu hormoonid on all over the place, mu isud on all over the place AGA endiselt proovin mitte nii kergelt alla anda ja mõelda, kas mul on päriselt ka tegelt seda hetkel vaja või noooo ikka ei ole?

 

 Foto: Kerli Halliste Photography

 

Emotsioonid ja möllavad hormoonid - jep, püüdsid nad ka mind kätte. Mõtlesin, et oh mis emotsioonid ja nutmine ja värki. Siin ma olen - üks hommik nutan köögis tühja pilguga, sest õun on hapu, teine hetk ma isegi ei tea, ma lihtsalt istun ja nutan, sest ma tahaks süüa, aga mul kõht nii täis, et pole õhkugi hingata. Kolmas hetk nutan, sest tahan, et mu elukaaslane oleks mu üle uhke, aga ma nagu vingun juba jõle palju ja neljas hetk ma ei tea... lihtsalt jube kurb on olla. Ehk siis hormoonid ja just see kurbus - lihtsalt täiesti tühja koha pealt tühjus ja kurbus tulid ka mingi 25.nädalast vist peale kuskil. Jube emotsionaalne on igatahes olla. Vahel kogun ennast natuke enne kui rääkima hakkan, et mitte nutma hakata. Vahel piisab ka lihtsalt armsast videost või lihtsalt mingite inimeste/olukorra nägemisest ja läheb jälle.

 

Keha muutused üldiselt - Kaalutõusust kirjutasin pikemalt just eelmine postitus. Igatahes reisilt tagasi tulles oli ta omajagu kosunud ehk siis alguses viskas mingi 6.8 kilo kuskil peale. Seejärel tegelikult terve kuu mul kaal seisis ja oli ilusti paigal kuni esimese ämmaka visiidini peale reisi. Peale seda kuidagi on hakanud spurtima. Üks hetk tuleb korralikult, siis seisab ja nüüd jälle mul siuke moment, et see lihtsalt tuleb ja tuleb ja tuleb. Lõppu nagu ei paista. Sentimeetreid on mul ikka peamiselt kogunenud ainult kõhu ümber. PS! Kõrvale hüppena, siis ise ei saa arugi... vahel ma unustan ära, et ml on kõht ees ja ma ei mahu mingitest kohtadest läbi või suudan selle kõhu kuskile otsa potsatada haha.

 

 

Ehk siis minu üllatuseks ma ei ole näost väga hetkel paisunud. See on üldiselt esimene koht, kust on näha, et olen kaalus juurde võtnud. Ülakeha ja käed on mul ka üllatavalt hetkel ka veel lihases ja "peenikesed" pole õige sõna, aga ei ole midagi kogunud. Loomulikult rinnad ja istmiku piirkond + reied on nüüd hakanud ka pisut rohkem ja rohkem koguma koos kõhuga. Siiski üldiselt keha muutuste osas ei ole muud kui paisuv kõhuke. Venitusarme mul ei ole hetkel tekkinud. Mul on juba varasemast (kasvuperioodist, kaalulangusest) omajagu arme tuharal, reitel, säärtel. Kõhule hetkel ei ole tulnud. Küll aga on kõht täis päris tugevalt välja paistvaid veresooni, naba hüppas mul ka juba II trimestri alguses kohe välja. Seetõttu võtsin ka päris varakult nabaneedi ära, et proovida endast anda parim vältimaks siit rebenemist. Tasapisi on tekkimas ka üle kõhu see kurikuulus tume sirge joon linea nigra. Hetkel veel üpris hele, kuid näis - pidi olema päris personaalne, kellel kui tume ja millal/kas üldse tekib.

 

Igasugused veidrad valud + toonused - 20ndast nädalast hakkasin tundma, et ka mul tõmbab kõht aeg-ajalt toonusesse ehk niimoodi ühtlaselt kõvaks. See läks üldiselt päris kiiresti üle ja ei olnud valus, kuid pigem lihtsalt selline ebameeldiv. Küll aga nädalast samuti kuskil 24 tundsin, et neid on nagu jube tihti ning kaasa tikub ka mentstruatsiooni aegne valu. Igatahes mure kasvas, millega seoses käisin ka tegelikult EMO-s, saad sellest lähemalt lugeda SIIT. Praegu olen neist nüüd nö võitu saanud ehk neid ei ole enam nii tihti. Magneesiumi võtmine kindlasti aitas siin kohal kaasa. Kõht endiselt tõmbab aeg-ajalt toonusesse, kuid mitte selliselt, mis mulle juba muret tekitaks. Valude koha pealt, siis on hakanud tekkima erinevaid imelikke tundeid. Iga päev tunned jälle end kuskilt teistmoodi. Samuti pigem II trimestri lõpupoolne teema, aga need puusavalud ja just öösel, mis on ka loomulik. Ma magan küljepeal, et mitte terve öö selili magada, sest esiteks pikalt ei ole soovitatav ja tegelikult ei ole ka mugav selili olla. Pea hakkab ringi käima, õhk saab otsa ning ei ole mugav. Teine asi mis nüüd siin II trimestri viimasel nädalal (27ndal) platsi tuli oli sümfüüsivalu. Tegemist siis häbemeluuvaluga kui siia alla juba korralik surve surub. Ühe jala peal seista on päris valus ja kui liiga pikalt liiga lebosse istuma jääda ning siis end püsti lükata, tunnen kohe seda ebameeldivat valu ja survet siin all pool.

 

ÄMMAEMANDA JUURES KÄIGUD NING II TRIMESTRI ULTRAHELI - 20.NÄDALA LOOTEANATOOMIA UURING

 

Järgmine enda ämmaka visiit peale arvele võtmist oligi tegelikult peale reisi kuskil 16.nädalal alles. Kui kõik möödub muretult, siis ei ole tegelikult seal alguses pointi seal varem käia. Samuti oli ju 12.nädalal kromosomaalne uuring ja UH ning proovid, kus kõik oli korras ja okei. Peale reisi kui läksin, siis juba ütles, et päris kenasti enda nädalate kohta kosunud. Igatahes kõik oli muidu korras, proovid korras ning oligi aeg panna kinni 20.nädala looteanatoomia uuringu jaoks.

 

 Foto: Kerli Halliste Photography

 

Ehk siis tegelikult järgmine suur milestone. Uuringule läksin muidugi taaskord elukaaslasega. Muidu tavapärastel ämmaemanda visiitidel käin ikka üksi, sest tal ei ole seal pointi käia. Hetkel on see olnud selline pidev kurssi viimine. Igatahes LA UH käigus vaadatakse laps tervikuna üle. Kuidas on ta kosunud, kas kõik organid on olemas ja töötavad, kuidas on süda ja vereringe. Kuidas on pea - pea ja süda on 2 asja, mida päris pikalt uuriti ja vaadati üle. Selleks, et näha, kas on mingeid kõrvalekaldeid või murekohti, mis vajaksid edasisi uuringuid. Mis oli kohe positiivne uuringu mõttes oli see, et versus OSCAR-test, kus laps lihtsalt hüppas kõhus ringi, siis oli selle uuringu ajal suhteliselt rahulikult, et sai kõik kenasti vaadatud. Organid olid töökorras, kõik käed, jalad, varbad-sõrmed olemas. Igatahes igati õigetesse nädalatesse ilma probleemideta. Samuti saime teada ka pisikese soo, mille osas me olime ikka ise ka mõlemad nii kindlad. Väga meeldiv UH oli, rääkis kenasti kõik ära, mis ja miks uuris. 

 

JA ONGI SEE ETAPP KA LÄBI, SEST OLENGI ENDA III TRIMESTRIS... LÕPP IKKA TULEB AINA LÄHEMALE JUBA. NÄDALAD LIHTSALT LENDAVAD PRAEGU

 

Tundub küll nagu oli päris ammu millal see teine trimester hakkas, see oli suvel... nüüd juba nagu jõulud ja lapse sünd ukse taga. Viimane sirge on mul juba käsil ning näis, mis see kõik veel endast kujutab ja kaasa toob. Peagi saan mingeid vastuseid, mis kindlasti teevad natuke selgemaks olukorra III trimestri osas. Tuleb hakata poodides kammima, sest hetkel ei ole me veel ühtegi suurt ostu teinud. Tahtsime oktoobri ka mööda saata, et siis november sellele pühendada - detsembriks tahaks, et kõik oleks juba olemas, sest minu sisetunne on ikka nii tugev selles osas, et see laps tuleb kuskil seal jõulude kandis. Sel ajal on tegelikult juba täitsa roheline tuli. Igatahes aasta lõpp/aasta algus ei ole enam üldse kaugel.

 

 

Plaanin minna peagi raamatukokku ja pisut ringi uudistada, et end veel harida ja täiendada. Nii sünnituse kui ka lapse eest hoolitsemise teemadel. Kindlasti räägin peagi jooksvalt ka kõigest sellest juba lähemalt. Lühidalt ja ennetavalt öeldes, siis ma ei karda midagi - ma ei näe sellel pointi. Kui ma kardan, viin ma end pigem hoopis paanikasse ja peamiselt siis küsitakse juba vaikselt enam hirmu sünnitamise ees. Mul ausalt ei ole seda. Hetkel. Ma proovin võimalikult palju veel end kurssi viia ja ettevalmistada. Anda endast parim, sest minu loogika: ma kardan, ma olen rohkem krampis ja seetõttu mul on valusam ning ring jätkub.

 

Vaadates, kuidas nädalad lendavad, siis peagi kirjutangi juba enda haiglakoti pakkimisest, mida oleme beebile soetanud, kuidas olen end ettevalmistanud, mida arvan sünnitusest ning abivahenditest ja kuidas ma näen, et asjad võiks minna ja kuidas nad tegelikult minema hakkavad. Hetkel veel jätkan enda kiiret oktoobrikuud, mis on täis toimetamisi, endiselt personaaltreeningute andmist, et peagi pisut rahulikumale lainele end juba võtta.

 

Kui sul on tekkinud mõni mõte, mida soovid jagada või mõni küsimus, mida küsida, siis tee seda julgelt! Mul on väga hea meel, sest olen kogu selle teekonna vältel omajagu mõttekaaslasi leidnud. :) 

 

Päikest

Kirsti

 

PS! Igapäeva tegemistel saad silma peal hoida Instagramis @kirstivaikla

Please reload

Hiljutised postitused

Please reload

Arhiiv

Please reload

Ole esimesena kursis põnevate teemade, treeningpakkumiste
ning uudistega!
 

Eesti, Estonia​

©DESIGN BY KIRSTIVAIKLA CREATED WITH WIX.COM