KÕIKSUGU ISUD JA KAALUTÕUS RASEDUSE AJAL EHK KENTSAKAID MOMENTE IKKA JAGUB


Ega naistel on ju kaal teema, mida keegi väga ei taha puudutada. Eriti tundlikuks muutub see raseduse ajal ja olen seda isegi tähele pannud. Igatahes on nüüd õige hetk pisut rääkida ka enda maadlustest ehk lähemalt siis kaalutõusust ja isudest raseduse ajal.

VÄHEMALT PÄÄSESIN "PAHA OLLA FAASIST" JA OTSESELT SELLIST MURET ISUDEGA ALGUSEST PEALE POLE OLNUD, AGA KARTUS OLI

Tõesti ma olen sellessuhtes ikka väga tänulik, et üldjoontes on seni rasedus kenasti kulgenud. Olen nüüd astumas enda kolmandasse trimestrisse (tegelikult võib juba öelda, et olengi siin) ning olen terve selle aja vältel suutnud pääseda iiveldustest ja hetkedest kui toit hakkab jubedalt vastu. Ehk siis tegelikult olen saanud algusest peale suhteliselt kenasti oma toitumist jätkata. Välja arvatud raseduse alguses okei oli tõesti mingi nädalane periood (umbes 8.-9.nädala paiku), kus lihtsalt mõte nö mu tavapärasest puhtast toidust kohe ei istunud üldse. Viskasin kohe sellele mõtlemise peast ära, et ise võimalikult vähe endale mingit paha olla tunnet tekitada.

See oli selline esimene kartuse moment: "no nii... täitsa pekkis nüüd jääbki nii ja ei suudagi enam oma tavapärasele toidule mõelda?! Kas kaneelisaiad ja külmutatud pitsast saab uus mina? Kuidas rahakott seda väljas söömist ära talub?" Siiski asi nii hull ei olnud ja oligi tegemist lihtsalt mingi nädalase faasiga. Oeh kui hea tunne oli jälle enda tavapärase menüü juurde naasta. Kohe rohkem kontrollitum tunne oli enda keha ja tegemiste üle.

ALGUSEST PEALE EI OSANUDKI KOHE MÕELDA EGA OOTUSI KAALUTÕUSU OSAS SEADA. EESMÄRK OLI ENDAST PARIM ANDA OMA TOITUMISE JA LIIKUMISE OSAS

Olen seda ka juba maininud, aga millegipärast ma arvasin, et olen seda sorti, kes saab enda rasedust pikemat aega oma teada hoida. Jällegi teadsin seda, et olen üks päris lühike ja kitsa puusaga naisterahvas... seega suhteliselt ebatõenäoline. Kaalutõusu osas ei osanud ma kohe alguses mingeid ootusi seada. Kuna minu kaalu ja pikkuse suhtes oleks 15kg kaalutõusu selline keskmine, siis mõtlesin, et kuskile sinna siis võiks see ka jääda. Tegelikult ei ole ju ka maailmalõpp kui see kaal tuleb 17,18... ütlesin endale, et olgu - maksimum 20kg, kuid seal juures andes iseendast parim. Mida ma selle all mõtlen?

Ehk anda endiselt endast parim toitumise ja liikumise osas. Ehk süüa võimalikult puhtalt. Aeg, kus anda enda kehale võimalikult palju head kütust ja mitte lasta kontrolli igal hetkel käest lihtsalt sellepärast, et "ma olen ju rase". Ma ei taha öelda tervislikult, vaid pigem tasakaalukalt, sest see on tervislikkuse tähendus mulle. Oluline on toidu kvaliteet. Küll aga ei ole endale kunagi pannud kätt ette kui tõesti miski minu igapäevasest menüüst täiesti erinevat isutab. See on minu elu ja minu keha ning heade asjade korv kaalub alati üle. Siiski ei ole ma pürgimas nt fitness-lavadele (lihtsalt mainides, et väga sihikindlad inimesed, kes selle tee ette võtavad!) või ei pea olema teatud põhjusel endaga pisut karmim.