KÕIKSUGU ISUD JA KAALUTÕUS RASEDUSE AJAL EHK KENTSAKAID MOMENTE IKKA JAGUB

KÕIKSUGU ISUD JA KAALUTÕUS RASEDUSE AJAL EHK KENTSAKAID MOMENTE IKKA JAGUB

October 18, 2019

Ega naistel on ju kaal teema, mida keegi väga ei taha puudutada. Eriti tundlikuks muutub see raseduse ajal ja olen seda isegi tähele pannud. Igatahes on nüüd õige hetk pisut rääkida ka enda maadlustest ehk lähemalt siis kaalutõusust ja isudest raseduse ajal.

 

VÄHEMALT PÄÄSESIN "PAHA OLLA FAASIST" JA OTSESELT SELLIST MURET ISUDEGA ALGUSEST PEALE POLE OLNUD, AGA KARTUS OLI

 

Tõesti ma olen sellessuhtes ikka väga tänulik, et üldjoontes on seni rasedus kenasti kulgenud. Olen nüüd astumas enda kolmandasse trimestrisse (tegelikult võib juba öelda, et olengi siin) ning olen terve selle aja vältel suutnud pääseda iiveldustest ja hetkedest kui toit hakkab jubedalt vastu. Ehk siis tegelikult olen saanud algusest peale suhteliselt kenasti oma toitumist jätkata. Välja arvatud raseduse alguses okei oli tõesti mingi nädalane periood (umbes 8.-9.nädala paiku), kus lihtsalt mõte nö mu tavapärasest puhtast toidust kohe ei istunud üldse. Viskasin kohe sellele mõtlemise peast ära, et ise võimalikult vähe endale mingit paha olla tunnet tekitada.

 

See oli selline esimene kartuse moment: "no nii... täitsa pekkis nüüd jääbki nii ja ei suudagi enam oma tavapärasele toidule mõelda?! Kas kaneelisaiad ja külmutatud pitsast saab uus mina? Kuidas rahakott seda väljas söömist ära talub?" Siiski asi nii hull ei olnud ja oligi tegemist lihtsalt mingi nädalase faasiga. Oeh kui hea tunne oli jälle enda tavapärase menüü juurde naasta. Kohe rohkem kontrollitum tunne oli enda keha ja tegemiste üle. 

 

ALGUSEST PEALE EI OSANUDKI KOHE MÕELDA EGA OOTUSI KAALUTÕUSU OSAS SEADA. EESMÄRK OLI ENDAST PARIM ANDA OMA TOITUMISE JA LIIKUMISE OSAS

 

Olen seda ka juba maininud, aga millegipärast ma arvasin, et olen seda sorti, kes saab enda rasedust pikemat aega oma teada hoida. Jällegi teadsin seda, et olen üks päris lühike ja kitsa puusaga naisterahvas... seega suhteliselt ebatõenäoline. Kaalutõusu osas ei osanud ma kohe alguses mingeid ootusi seada. Kuna minu kaalu ja pikkuse suhtes oleks 15kg kaalutõusu selline keskmine, siis mõtlesin, et kuskile sinna siis võiks see ka jääda. Tegelikult ei ole ju ka maailmalõpp kui see kaal tuleb 17,18... ütlesin endale, et olgu - maksimum 20kg, kuid seal juures andes iseendast parim. Mida ma selle all mõtlen?

 

Ehk anda endiselt endast parim toitumise ja liikumise osas. Ehk süüa võimalikult puhtalt. Aeg, kus anda enda kehale võimalikult palju head kütust ja mitte lasta kontrolli igal hetkel käest lihtsalt sellepärast, et "ma olen ju rase". Ma ei taha öelda tervislikult, vaid pigem tasakaalukalt, sest see on tervislikkuse tähendus mulle. Oluline on toidu kvaliteet. Küll aga ei ole endale kunagi pannud kätt ette kui tõesti miski minu igapäevasest menüüst täiesti erinevat isutab. See on minu elu ja minu keha ning heade asjade korv kaalub alati üle. Siiski ei ole ma pürgimas nt fitness-lavadele (lihtsalt mainides, et väga sihikindlad inimesed, kes selle tee ette võtavad!) või ei pea olema teatud põhjusel endaga pisut karmim. 

 

Foto: Mariken Nikker Photography

 

Lisaks hoida end võimalikult palju liikumises. See tähendab anda personaaltreeninguid edasi, teha oma trenni ning kõndida. Olla võimalikult aktiivne ilma, et ma paneks ka siin endale pinget peale, sest taaskord ma ei jookse kellegagi võidu. Kuulan oma keha, sest kui ta vajab puhkust, seda ma annan. Kui ma tunnen, et vajan seda head laengut ja end liigutada - ma teen seda. Vaadata, kuidas asjad tegelikult ajapikku minema hakkavad, sest tegemist mu jaoks millegi täiesti uue ja teistsugusega.

 

25/26.NÄDALA PAIKU KOLISES KAALU ROHKEM JUURDE, KÕHT MÕÕTIS ENDISELT SUUREM KUI TEGELIKUD NÄDALAD OLID  JA SÖÖGI ISU KASVAS MÜHINAL

 

Igatahes tuli mul üpris varakult juba kõht ette. Just nendel põhjustel, mis sai ka mainitud ja ämmaemand isegi ei imestanud väga. Küll aga imestas seda, et mu kõht siiski mõõdab nädalates rohkem kui tegelikult on. Iga ämmaka visiit ta mõõdab emaka põhja kõrgust. Kui ma 20.nädalal käisin, siis kõht mõõtis 23/24 ja kui ma käisin 24.nädalal, siis kõht mõõtis endiselt siuke 3-4 nädalat rohkem tegelikult kui oli nädalaid. Ämmaemand küll oli optimistlik, et näidud on mul kõik ilusti korras olnud. Ehk on beebil lihtsalt kasvuspurt, küll aga kindluse mõttes suunas mind GTT-testi tegema. Vaatame üle, kas on tekkinud raseduse aegne diabeet või ei kuna mul tegelikult perekonnas diabeeti liigub küll.

 

Seega olengi nüüd peagi minemas ka seda testi tegema. Olen nii üht kui teist kuulnud, aga üldiselt pidi tegu olema pisut ebameeldiva ettevõtmisega. Tühja kõhu peale pead 200ml glükoosisiirupit alla kulistama, et vaadata, kuidas su veresuhkur sellele reageerib. Ma kirjutan peale testi käiku ka sellest pisut täpsemalt, millega tegu, miks on vaja seda jälgida ja mis riskid sealt tulevad. Igatahes kindluse mõttes tahab, et teeksin selle ära ja näha, kas tuleb üks kopsakas beebi või kõik on hästi ja lihtsalt järjest spurdib.

 

Alguses tõusis mu kaal päris kiiresti, peale mida suutsin kaalu veidi aega hoida ja jõudsin taas ilusti tagasi sellesse kaalutõusu kõverasse, kus ma oleksin võinud olla. Minu jaoks tegelikult kaalu jälgimine on midagi uut, sest loobusin sellest aastaid tagasi. Kui juhuslikult kuskil oli kaal ja tuli meelde, viskasin pilgu sinna peale. Minu jaoks on tegu paljalt numbriga, sest oluline on - millest su keha koosneb. Rasedusega tahtsin aga ikkagi natuke rohkem kontrollida ja näha, kuidas mu keha millele reageerib.

 

TEKKIS VAIKSELT TROTS JA KERGE MASENDUMUS, ET EI JULGE ENAM MIDAGI SÜÜA JA MA EI TEA, MIDA JA KAS MA TEEN SIIS VALESTI. MIKS JA KUIDAS MU KEHA REAGEERIB? KUS ON KONTROLL?

 

Kuidagi sellest 24.nädala visiidist hakkas mu kaal jube mühinal tõusma. Tean ju küll, et beebi kasvab, aga ideaalis võiksin nüüd võtta kuskil siuke pool kilo nädalas juurde. Mis aga juhtus oli hoopis 3 nädalaga 4kg kaalu juurde... Hetkel olen rasedusega juurde võtnud 11kg ning kõhu ümber on omajagu 30+ sentimeetreid kogunenud. Ja pean ütlema, et selle 3 nädala sees oli ka jälle üks nädal periood, kus lihtsalt no ei läinud kodus söök üldse teemasse. Tuli neid patustamisi ka pisut rohkem ja isegi mitte see - lihtsalt räme söögiisu ehk kogused.

 

Foto: Mariken Nikker Photography

 

Mis tegelikult on naljakas, siis söön ma umbes sama palju ikkagi kui enne ja kohati isegi vähem. Aina vähem jääb ruumi toidu jaoks ja tunnen päris kiiresti, kuidas pisike ports juba kõhu jube täis teeb. Kuid endal tekkis tunne, et ma söön ja panen nii üle. Pane väike emotsionaalsus ka siia juurde, natuke möllavad hormoonid ja vaene elukaaslane, aga ega tal ikka igav ei ole. Küll üks õhtu lihtsalt nutsin laua taga, et tahaks süüa, aga ma juba sõin nii palju ja ma ei tea, miks ma ikka veel nii palju tahan süüa. Üks hommik passisin tühja pilguga jälle köögis istudes pisar silmas enda ette, sõin samal ajal õuna ja nutsin, et see õun on nii hapu, aga ma ei taha midagi muud. Tal jälle siuke kurb-naljakas moment, et oeh :D mida ma küll sinuga nüüd siis peale hakkan. Või siis ise juba magama tegelikult läinud järsku hüüan kell 00.30 - "palun tee mulle üks võileib ma ei saa muidu magama jääda". Imekombel 3 min hiljem lendaski üks võileib mulle kõrvale.

 

Endal tekkis kuidagi nii segaduses olev tunne, et see ei ole üldse mina. Kes see pillib ja kes see tunneb end süüdi söömise osas? Samas miski nagu ei sobi, samas sobib ka? Kõht on täis, aga samas kõht on tühi? Kui aeg-ajalt sai ikka nauditud kohvi kõrvale mõnda mõnusat kaneelisaia (mu lemmik treat vist), siis nüüd tahaks nagu seda kaneelisaia kogu aeg? Olin ju seni olnud nii tubli ja andnud endast kõik, et toituda hästi ja mitte end käest lasta ja see oli moment, kus ma tundsin... Krt see ongi vist see "pole kontrolli oma keha üle" hetk. 

 

KAS VÕTTA END KÄTTE VÕI LASTA JÄRGI? ÜKS SISEMINE VÕITLUS ISEENDAGA ILMA, ET PANNA PEALE PINGET, SAMAS VÕTTA KOGU OLUKORDA PIISAVALT MÕISTLIKULT

 

Mõtlesin, et okei fuck it. Ma võtan ja tahan ja naudin. Ma proovin mitte panna endale pinget peale, sest ega see stress pole esiteks mulle hetkel lisaks veel siia vajalik, teiseks see stress kohe kindlasti ei aita ka kaalunumbrile kaasa. Seega mõtlesin, et nii aitab. Iseend saad ikkagi piisavalt palju aidata. Tubli hommikusöök, lõuna ja õhtu kergem. Tuleb mingi isu - mõtled, kas päriselt ka seda on hetkel vaja või räägib laiskus? Räägib äkki lihtsalt tühi kõht? Või räägib seda lihtsalt su rasedus ilma muu põhjenduseta? 

 

Vot ja oligi jälle üks nädala-kahene periood. Sain üle sellest stressamisest, sest Kardo toetas ja ütles ka, et tead ma panen selle kaalu ära. Igatahes ma ei pane enda kehale mingit rõvedat pinget peale. Tean, et annan endast parima, olen liikuv ja toitun hästi. Samuti näen isegi, et lõviosa kaalust on ikkagi läinud siia kõhupiirkonda. Loomulikult on ka teatud muud piirkonnad volüümi ja lopsakust veelgi juurde saanud, kuid käib asja juurde. Kuid ikkagi vahel mõtlen, et ma ei tea... pisut aega veel minna ja kaal ikkagi tõuseb. 

 

VAATAN JA OOTAN, MIDA NÄITAB KA GTT-TEST NING JÄRGMINE ÄMMAEMANDA VISIIT. SENIKAUA HARJUN UUE SPORDIALAGA EHK DIIVANILT PÜSTI SAAMISE JA MUUDE TEGEVUSTEGA

 

Kohati tunnen ennast täitsa nagu abituna?! kui see on õige sõna siia. Pigem nagu natuke kadununa. Ehk tean ju tegelikult, kuidas ma toitun ja liigun, kuid vot keha teeb lihtsalt hetkel, mis talle hea. Ei oska mõelda või oodata, loota. Üks asi küll, mida ma pisut pelgan ja arvan on siiski, et olen ka ise üks rase diabeetik. Seega nagu mainisin, siis tulebki seda kaalu mulle ja beebile pisut rohkem ja kiiremini juurde. Raseduse aegne diabeet ei küsi su elustiili - toitumist, liikumist. Miski, mis peale rasedust tegelikult sind rahule jätab ja kaob.

 

Juba ootan ja mõtlen kui suur järgmisel visiidil mul kõht mõõdab ning mis tulevad sealt tulemused. Seega üks omamoodi põnev teekond see kõik on. Mida ma võin öelda, siis arvasin, et need mured, mis nüüd järsku tulnud on jäävad pigem sinna lõpupoolsesse aega. Jällegi ega nüüd nii ilmatuma pikk aeg ka raseduse lõpuni pole. Viimane kolmandik juba jookseb. Harjumatu on see kiire kaalutõus ja veelgi kiirem kõhu ümbermõõdu suurenemine, mis teeb igapäeva tegemised järjest raskemaks ja keerulisemaks. 

 

Foto: Mariken Nikker Photography

 

Ma ei ole üldse inimene, kes muidu tahaks vinguda, aga vot praegu ikka tuleb seda rohkem ette. Autosse istumine on kergelt siuke põnev ettevõtmine ja veelgi vahvam siis sealt autost välja saamine. Just ise juhirollis olles. Saabaste jalga saamine on pannud endas avastama nii mõndagi akrobaatilist ja innovaatilist lähenemist, mida muidu ei teakski. No ja diivanilt püsti saamine... ma kunagi mõtlesin, et misasja :D mis sellega siis on. Ma kohe räägin haha igatahes... üks õhtu olin jubeeee väsinud ja peale pikka päeva vajusin kuidagi jube lebosse diivani peale ära. Keerasin end külje peale, sest niimoodi saan end ilusti üles lükata. Kardo arvas, et aww nii armas pugesin külje alla ja pani käe peale. Ma mingi "eeee..ma tegelt tahtsin püsti saada, aga ma ei saa". Hakkasime täiega naerma ja aitas mu sealt awkward asendist püsti. 

 

Ütleme nii, et ega see rasedus nüüd üks igav etapp küll ei ole. Iga päev on uus enesetunne, uus meeleolu ja uued katsumused, mis elu teele viskab. Nagu täna kui ma suutsin kukutada auto võtme auto alla. Taaskordne väljakutse oli see mulle. 

 

Peagi võtan juba kokku ka raseduse II trimestri ühe postituse alla - kuidas see kõik möödus. :) 

 

Päikest

Kirsti

 

PS! Igapäeva tegemistel ja hetkedel saad silma peal hoida instagramis @kirstivaikla

Please reload

Hiljutised postitused

Please reload

Arhiiv

Please reload

Ole esimesena kursis põnevate teemade, treeningpakkumiste
ning uudistega!
 

Eesti, Estonia​

©DESIGN BY KIRSTIVAIKLA CREATED WITH WIX.COM