VAHEPEAL TEGIN VÄIKESE TIIRU KA ITK EMO-SSE...PAREM KARTA KUI KAHETSEDA?

VAHEPEAL TEGIN VÄIKESE TIIRU KA ITK EMO-SSE...PAREM KARTA KUI KAHETSEDA?

October 10, 2019

Pean kohe ära ütlema, et esmarase on kohati nii rumal tunne olla. Mis peaks ja mis ei peaks muret tekitama? Mis tunne on vale ja mis on õige? Ühesõnaga palju küsimusi, palju vastuste otsimist. Samas ma ise olen täiega inimene, kes ei taha vinguda ja abi küsida, sest ei taha kohe kedagi segada ja tüüdata.

 

Seega mõni juba sünnitanud naine võib küll mõelda, et mida sa pabistad. Noh ega ma tegelikult ise siin õpin ka kõike jooksvalt nagu aeg läheb ja tean väga hästi, kuidas sellistel hetkedel mõtled, et kas ja kuidas on teistel? Seetõttu ka jagan siin seda teekonda selliselt. Teadmine, et sa ei ole ainuke :) 

 

PIGEM KARTA KUI KAHETSEDA OLEN TARGEMATELT KUULNUD. KUI IKKA MISKI TUNDUB KAHTLANE, SIIS TASUB ASJA UURIDA

 

Seega minnes teemasse, siis kuskil raseduse 22.nädalast hakkasin tihemini tundma ja sain ka aru, mis tähendab see, et "kõht on toonuses". Mis asi toonus on, siis tegemist on emaka kokkutõmmetega. Kõige paremini saabki seda seletada selliselt, et terve kõht tõmbab kivi kõvaks. Selline ebameeldiv raskustunne tuleb kohe peale. Toonused ise on tegelikult normaalne raseduse osa - tegemist on emaka kokkutõmmetega ja emakas ise on lihaseline elund. Mida lihased teevad? Olenevalt põhjusest tõmbuvad kokku ja lõtvuvad. Need toonused raseduse ajal ei tohiks olla nüüd liiga tihedad ega valulikud.

 

Seega mingi 2-3 nädalat oli selline rahulik. Väga hea olla, kord päevas tõmbas nagu kõhu niimoodi kõvaks ja that is it. Küll aga nädal tagasi hakkasin tundma, et jube tihti ja jube palju tõmbab see kõht toonusesse. Lisaks juures ka sellised menstruatsiooni aegsed krambivalud. Kusjuures tundsin seda eelmine nädal päevadel kui ma olin eriti rahulik. Kusjuures väga rahulikud 4-5 päeva, kus ma ei rahmeldanud üldse ringi - ei teinud ega andnud ühtegi trenni. Kusjuures jõuan ka selleni, et nüüd paar päeva tagasi enda ämmakaga rääkides - need ei ole üldse tingitud trennitamisest.

 

 

Mõtlesin, et see on nagu veidi veider, et nii tihti tõmbab toonusesse. Tunni jooksul ikka mitmeid ja mitmeid kordi. Selline naljakas tunne kõhus. Mõtlesin, et pole midagi läheb üle. Öösel ei lasknud need toonused samuti mul väga magada ja olla. Kõht oli kõva ja raske oli olla... Hommikul mõtlesin ka, et ma ei tea - kas nii tihti ja nii palju on okei või ei? Kardo ema ütles ka, et tegelikult jube kahtlane, Kardo ise mõtles ka, et pigem karta kui kahetseda. Mina - inimene, kes ei taha ÜLDSE abi küsida ja vinguda... siis helistasin ämmaemanda infotelefonile.

 

LIIKUSIME MAALT VANEMATE JUUREST LINNA JA SEADSIME SAMMUD KINDLASSE MÕTTES EMO-SSE

 

Kurtsin oma mure ära ja soovitas ikka minna igaks juhuks esimesel võimalusel rasedate EMO-st läbi. Ma tundsin end kuidagi tobedalt, et samas mul ei ole nüüd midagi otseselt viga ka. Samas no ma olengi kohati nagu rumal ka hetkel - ei tea, millal peaks miski muret tekitama ja mis mitte. No kuna linna oli niikuinii tagasi minek, siis mõtlesime, et käime läbi. Kurtsin oma mure ära ning võttis mind vastu tore noor naisterahvas, kes siis mõõtis kõik vererõhud, vaatas üle vajalikud uriini-ja vereproovid. Kõik oli nendega okei v.a siis mu rauatase, millega juba tegelen ja millest oli eelmises postituses juttu

 

Lisaks siis 20 minutit KTG-d ehk vaadati üle beebi südamelöögid ja emaka kokkutõmbed. Sellised andurid pandi kõhu ümber ning pidin siis kas selili või külili olema. Muidugi vahepeal vahetasin külge, sest kaua ei suuda ühte ega teist pidi pikalt olla. Kohe kui miski on tihedamalt ümber kõhu, isegi turvavöö, siis hakkab päris hea madin seal kõhus pihta. Mitu korda lõi nii kõvad matsud vastu kõhtu, et andur läks paigast ja näitu ei lugenud. Ämmaemand ka naeris, et näitab iseloomu - sättis jälle paika ja KTG mõõtis edasi.

 

Sel ajal kui jõudsin sinna KTG alla oli mul ikka kergelt need samad tunded nagu eelnev päev, aga veidi leebemalt. Midagi õrnalt oli KTG peal näha, aga mingit aktiivset tegevust ja tugevaid emaka kokkutõmbeid sealt ei välja ei tulnud. Sealt siis läksin edasi ka teise kabinetti, kus vaadati ultraheliga emakakael ja beebi üle. Ehk siis tehti vaginaalne ning kõhu pealt UH. Emakakael oli norm pikkuses ja lühehenud ei olnud - see oli igati hea uudis. Beebi ise vastas kõik selliselt nagu pidi olema ning ka seal mingit muret ei olnud. Naljakas lihtsalt see, et esimene UH versus nüüd... kohe kui pilt tuleb ekraani peal ette, siis näed juba, et ta nii suur - miski hästi sinna pildi peale ära ei mahu. No tegelikult mõõtude järgi täitsa juba 850-900g ka tol hetkel ja praegu juba isegi kilogramm... täitsa saan aru, miks need matsud juba haiget teevad mulle siin nüüd 27.nädalal. 

 

MISKI SELLIST MURET EI PÕHJUSTANUD, ET OLEKS PIDANUD JÄÄMA PIKEMALT JÄLGIMISELE. VÕTSIN 2 PÄEVA HILJEM ÜHENDUST KA ENDA ÄMMAEMANDAGA, SEST HAKKAS JÄLLE PIHTA...

 

Läksime oma päevaga edasi ja hea oli olla. Saime kindlust, et hetkel midagi hullu pole ja natuke nagu paha või selline tobe tunne oli seal EMO-s tülitamas käia jällegi - kust ma tean, millal oleks olnud äkki see juba suurem probleem? Igatahes ma mõtlesingi, et okei - isegi kui on natuke rumal endal olla, siis olen teinud kindlaks, et kõik on hästi, mis hetkel ka on! Järgmine päev ei olnud ka mitte mingit muret ja siis uuest nädalast tundsin, et no vist hakkab jälle pihta. Päeva teine pool ja tundsin, kuidas kõht hakkas jube tihedalt kõvaks tõmbama ja siuke krambivalu oli juures. See jätkus õhtusse välja ja terve öö kuni hommikuni. Huvi pärast isegi öösel mõõtsin, et toonused olid ikka sellised 5 min vahet ja suht ebameeldivad. Väga magada ei saanud ja seetõttu hommikul kui Kardo läks kooli, siis magasin mina natuke aega edasi, et ikkagi välja puhata. 

 

 

Kui ärkasin, siis oli jälle leebem, aga no päeva jooksul pisut ikka. Hakkasin jälle mõtlema, et mis värk on. Ma tean küll, et toonused on tegelikult normaalne asi, aga kas ikkagi nii tihedalt ja selline tunne on okei? Otsustasin siis helistada ITK-sse ja enda ämmaemand kätte saada. Rääkisin ära, mis toimub ning vaatas kohe ka üle, mis seal EMO-s nähti ja kirja pandi. Ütles, et õnneks on just värskelt vaadatud, et emakakael ei ole lühenenud, seega on hästi. Küll aga peab ikka jälgima kui lähevad tõesti valulikuks või käivad need toonused hooti - siis tekitab muret. 

 

Kuna meil on 2 nädala pärast uuesti kohtumine, siis praegu me midagi otseselt ette ei võta kui asi ei lähe hullemaks. Siis juba vaatame, kuidas on jälle kõik proovid ja näidud. Mainisin ka, et tegelikult just neil päevil olin väga rahulik ja enesetunne muidu üli hea nagu ei ole millegi üle kurta. Ütles mulle kohe, et see üldse ei olene su aktiivsusest kui sellisest (teab, et olen treener ja aktiivne inimene juba enne rasedust olnud). JÜtles, et järelikult on mul lihtsalt ülitundlik emakas. Rääkis veel rahustuseks, et beebil ongi kasvuspurt ja järelikult mu emakas on lihtsalt selle kõige suhtes väga tundlik ning seetõttu tunnen ka neid kokkutõmbeid nii tihti ja tugevalt - beebil rohkem ja rohkem seda ruumi vaja.

 

EGA TEGELIKULT EI TEAGI, KUIDAS EDASI ON JA LÄHEB

 

Soovitas mul võtta no-spad ja lisaks ka magneesiumi, mis siis aitab krampide vastu. Vaadata, kas see teeb olukorra paremaks või kuidas neid toonuseid mõjutab. Hetkel on nüüd mõned päevad möödas ja ei oska küll öelda, et veel midagi mõjuks. Loomulik ka, et selline asi ja mõjumine võtab aega. Ütleme nii, et päeva teisest poolest tõmbab kõhu ikka tihemini toonusesse. Poleks kunagi uskunud, et pikemad jalutuskäigud vahel nii raskeks muutuvad nagu ausalt ka haha. Väga veider on sellises olukorras olla, kus EI JAKSA... Käid nagu pall ringi jalad veits juba laiali, üks vaatab ühele teine teisele poole ja siis taarud sealt ühelt jalalt teisele. Kuna ma nii lühike ka, siis on juba praegu väga veider seda raskust selliselt kõhu peal kanda, sest mul ei ole lihtsalt kuskile mujale see läinud.

 

Jah kõige naljakam see, et mul praegu 7.kuu ehk veel kaheksas ja üheksas... no minna on. Asi ei ole hetkel tõsine, vaid lihtsalt üks raseduse ilu ja võlu, mis on ebamugav. Lihtsalt pisut kehvake kui see saadab mind igapäevaselt raseduse lõpuni välja. Mõni naine ei pidavat üldse tundma raseduse ajal, mis need toonused on. Mõni tunneb juba varakult, mõni kergemalt ja mõni tugevamalt. Eks me vaatame jooksvalt, kuidas nende toonustega on ning ootan juba väga seda järgmist ämmaemanda visiiti. Samas ei oota ka... kaalu poolest, aga kaalu teema ma võtan täitsa eraldi läbi. Ütleme nii, et see teeb mingeid vingerpusse praegu küll ja ma ei tea enam, kust kohast või mis moodi. Väga kadunud on nagu selle koha pealt ka hetkel olla, aga varsti pikemalt. 

 

 

Liikuda on endiselt hea ja proovin seda teha võimalikult palju, samas ma ei pane endale mingit pinget üldse peale. Küll aga on see oktoober mul veel üks tihe kuu ka. Kuna mu tegemised on loomult hästi aktiivsed, siis oktoober jääb ka üheks mu viimaseks selle aasta "väga aktiivseks" kuuks. Ehk enda trennidega ma olen üldse mega paindlik - mõni päev feelin väga hästi ja mõni päev tunnen, et jalutuskäik on täiesti piisav ja rohkem ei jaksa ega ole vaja. Liigun lihtsalt selle jaoks ja selle pärast, et end hästi tunda kui mul on see lisa energia, mida võtta. Samuti tunnen just, et ringi liikumine ja kerge treening aitab mul isiklikult neid krampe ja toonuseid pisut leevendada. Nendel päevadel üldiselt nii ebameeldivalt nendega muret ei ole.

 

See kuu annan ka viimased personaaltreeningud ning jään juba novembri algusest dekreeti. Kuna ma olen inimene, kes muidu ei oska lihtsalt aega maha võtta, siis ma vaikselt juba seda harjutan. Juba praegu ei anna mu koormust ja toimetamisi nt kuu aja tagusega võrreldagi. Seega eks näis, mis ja kuidas nende toonustega edasi toimetades on. Tead, seda ma võin küll öelda, et sellest 27.nädalast pregnancy has hit me hard ausalt. Just see kaalutõus, juba üpris suur ning pisut nädalatest ees kõhuke ja mõned faktorid veel, millest peagi juba räägin eraldi ka lähemalt.

 

Seetõttu ka tunnen nii hästi, kuidas ikka keha dikteerib, mida ta praegu vajab. Ehk siis ei ole sellist asja, et - kas sa endale liiga ei tee? Oled äkki liiga aktiivne? Oled äkki liiga asjalik? Inimesed võtavad kohe paratamatult selle, kes sa muidu oled ja tihti vist ei arvata, et sa võtad asja mõistusega ja inimene teeb ju alati nii nagu talle on hea mitte paha või halb või vastik. Olen alati öelnud ka enne rasedust, et kuula oma keha ja praegu ütleb ka ikka väga hästi ära, mida on vaja. On vaja puhata, siis seda teen. Tunnen, et tahan ja on vaja liigutada, siis teen. Natuke naljakas, sest kohati oled nagu nukk iseenda kehas - ütleb sulle, mida peaksid tegema. Seega me ju teame, et me keegi ei tee endale midagi, mis on paha, vastik või ebameeldiv. Olen aru saanud, et sama on ka rasedusega ;) 

 

Päikest

Kirsti

Please reload

Hiljutised postitused

Please reload

Arhiiv

Please reload

Ole esimesena kursis põnevate teemade, treeningpakkumiste
ning uudistega!
 

Eesti, Estonia​

©DESIGN BY KIRSTIVAIKLA CREATED WITH WIX.COM