EMOTSIOONID RASEDUSE AJAL EHK KAS SEE ON OKEI END NII TUNDA?


Oeh, istun praegu peale pikka nädalat diivanil, üritan siin mingit head asendit leida ja sõnad jooksma saada. Olen hetkel oma kõhukesega jõudnud 7.kuusse ning aina enam püüavad mind kinni kõiksugu tüüpilised "raseda hädad". Üks neist vanad head emotsioonid.

EMOTSIOONID RASEDUSE AJAL - NATUKE OLI HIRM. PIGEM VIST ROHKEM OLI SEE HIRM ELUKAASLASEL, KUNA OLEN KA MUIDU ÜPRIS TEMPERAMENTNE...

Ma olen inimene, kes suudab iseennast ülima pinge alla panna, olen seda alati olnud. Ehk siis ma ootan endast alati rohkem ja seda, et ma püüaks kaugemale, kõrgemale, edasi. Tegelikult see on üks mu väga hea omadus, mis on mind edasi viinud, kuid samas ka üks raskemaid ja kohati laastavamaid omadusi. Seega suudan kiiresti endast välja minna kui ma tunnen, et ma milleski läbi kukun. Samuti suudan ma pidevalt mitmel rindel ringi rabada - vahel ei suuda ma kohe üldse aega maha võtta, vahel jällegi tunnen, et seda on vaja. Tegelikult see on olnud üks pikk protsess ja olen suutnud aina enam ise sellest olukorrast võitjana välja tulla. Anda endale rohkem aru, et tegelikult on kõik ju okei. Nagu päriselt ka - vaata, mille nimel sa oled vaeva näinud, mida saavutanud, kus oled. Katus pea kohal, söök laual, tuba soe - kõik on hästi. Siiski tõepoolest - alati saab paremale ja kaugemale, aga mõistusega.

Ütleme nii, et alguses olid emotsioonid ikka kohati lappes küll. Hirm ja õnn olid käsikäes ning väga ei teadnud, mis moodi end tunda. Mis moodi oleks õige tunda? Olin küll õnnelik, kuid oli hetki, kus ma mõtlesin ka, et kas see on ikka see, mida ma tahan? Ära saa valesti aru - me oleme päriselt ka väga õnnelikud, aga kõik lained löövad ikka sel hetkel üle pea... Tegelikult ma usun, et üli suur osa naistest tunneb samamoodi ja ei peaks seda kartma või häbenema, et sa nii tunned. Maha salgama, et ah tegelt kõik on ainult lilleaed, sest ma olen niiiiiii kindel, et ühes või teises etapis käivad kõiksugu emotsioonid ja hirmud su seest läbi. Mul on üldse endaga aastaid mingeid sisemisi deemoneid enda vastu võitlemas olnud, millega toimetan. Võtan oma perekondliku tausta ja mõtlen - äkki ma ei ole pere inimene? Äkki minust ei saa head eeskuju ja head ema? Äkki ma ei suuda hoolida ja hoolitseda nii nagu peaks. Sada muud äkkit ja siis lihtsalt mingi hetk, täiesti suvaline hetk, kus midagi ei olnud pahasti ja viskas katuse NIIIIIIIIIIIIII kõrgele pealt ära, et no ikka oli.

Foto: Kerli Halliste Photography

MÕNED TASSID JA TALDRIKUD ON SELLE AJA JOOKSUL OMA TEE LÕPU KATKISENA PRÜGIKASTIS LEIDNUD KÜLL

Tihti ma võitlengi iseendaga oma peas ja eriti praegu, kus esimesest hetkes