EMOTSIOONID RASEDUSE AJAL EHK KAS SEE ON OKEI END NII TUNDA?

EMOTSIOONID RASEDUSE AJAL EHK KAS SEE ON OKEI END NII TUNDA?

September 28, 2019

Oeh, istun praegu peale pikka nädalat diivanil, üritan siin mingit head asendit leida ja sõnad jooksma saada. Olen hetkel oma kõhukesega jõudnud 7.kuusse ning aina enam püüavad mind kinni kõiksugu tüüpilised "raseda hädad". Üks neist vanad head emotsioonid.

 

EMOTSIOONID RASEDUSE AJAL -  NATUKE OLI HIRM. PIGEM VIST ROHKEM OLI SEE HIRM ELUKAASLASEL, KUNA OLEN KA MUIDU ÜPRIS TEMPERAMENTNE...

 

Ma olen inimene, kes suudab iseennast ülima pinge alla panna, olen seda alati olnud. Ehk siis ma ootan endast alati rohkem ja seda, et ma püüaks kaugemale, kõrgemale, edasi. Tegelikult see on üks mu väga hea omadus, mis on mind edasi viinud, kuid samas ka üks raskemaid ja kohati laastavamaid omadusi. Seega suudan kiiresti endast välja minna kui ma tunnen, et ma milleski läbi kukun. Samuti suudan ma pidevalt mitmel rindel ringi rabada - vahel ei suuda ma kohe üldse aega maha võtta, vahel jällegi tunnen, et seda on vaja. Tegelikult see on olnud üks pikk protsess ja olen suutnud aina enam ise sellest olukorrast võitjana välja tulla. Anda endale rohkem aru, et tegelikult on kõik ju okei. Nagu päriselt ka - vaata, mille nimel sa oled vaeva näinud, mida saavutanud, kus oled. Katus pea kohal, söök laual, tuba soe - kõik on hästi. Siiski tõepoolest - alati saab paremale ja kaugemale, aga mõistusega.

 

Ütleme nii, et alguses olid emotsioonid ikka kohati lappes küll. Hirm ja õnn olid käsikäes ning väga ei teadnud, mis moodi end tunda. Mis moodi oleks õige tunda? Olin küll õnnelik, kuid oli hetki, kus ma mõtlesin ka, et kas see on ikka see, mida ma tahan? Ära saa valesti aru - me oleme päriselt ka väga õnnelikud, aga kõik lained löövad ikka sel hetkel üle pea... Tegelikult ma usun, et üli suur osa naistest tunneb samamoodi ja ei peaks seda kartma või häbenema, et sa nii tunned. Maha salgama, et ah tegelt kõik on ainult lilleaed, sest ma olen niiiiiii kindel, et ühes või teises etapis käivad kõiksugu emotsioonid ja hirmud su seest läbi. Mul on üldse endaga aastaid mingeid sisemisi deemoneid enda vastu võitlemas olnud, millega toimetan. Võtan oma perekondliku tausta ja mõtlen - äkki ma ei ole pere inimene? Äkki minust ei saa head eeskuju ja head ema? Äkki ma ei suuda hoolida ja hoolitseda nii nagu peaks. Sada muud äkkit ja siis lihtsalt mingi hetk, täiesti suvaline hetk, kus midagi ei olnud pahasti ja viskas katuse NIIIIIIIIIIIIII kõrgele pealt ära, et no ikka oli. 

 

Foto: Kerli Halliste Photography

 

MÕNED TASSID JA TALDRIKUD ON SELLE AJA JOOKSUL OMA TEE LÕPU KATKISENA PRÜGIKASTIS LEIDNUD KÜLL

 

Tihti ma võitlengi iseendaga oma peas ja eriti praegu, kus esimesest hetkest peale neid kahte triipu sul tekib neid veelgi ja veelgi enam. Nagu ma ka ühes eelnevas postituses kirjutasin, siis sa ei saa kunagi vist olla piisavalt valmistunud. Sa oled küll, aga no you have no idea, mida su emotsioonid tegema hakkavad. Mis tunded sul sees on ja mis üldse toimub? Omajagu nuttu ka nende pursete ja segaste tunnetega olid selline esimese 2 natuke ka 3 kuu nähtus minu puhul. Peale seda on asjad kõvasti rahulikumaks läinud ning emotsioonid vaibusid küll kenasti maha. Öeldakse ka, et need raseduse esimesed 3 kuud kipuvad suht karmid ikka olema. Keha läbib nii palju muudatusi, su emotsioonid on lihtsalt igal pool ja kõik on nii teisiti igal hetkel. Ühel hetkel naeratad, teisel lendab tass. Kolmandal hetkel naudid oma õhtusööki ja järgmisel kallistad potti (viimast õnneks minuga pole kordagi juhtunud siiski).

 

Nüüd 7.kuu alguses, et emotsioonid püüavad uuesti kinni, aga seekord teistmoodi. Ma tunnen ise ka, et üldiselt on mul väga harva nüüd mingeid selliseid hulle emotsioonide puhanguid nagu enne ja kui tulevadki, siis tihti täiesti mitte millestki olenevalt. Nüüd aga suudan nad päris kiiresti maha saada ja olukorda kontrollida. Küll aga tunnen, et nüüd mind on hakanud tabama see tüüpiline - tahan lihtsalt nutta faas. Pole põhjust, aga no nutt tuleb lihtsalt peale ja mis sa teed. Meik peal, siis suudad veel end tagasi hoida, et krt see kallis kraam ja ei taha lasta maha voolata sellel. Siis ma vahel ütlen Kardole, et oota paar min. Ma ei saa praegu rääkida, mul muidu voolab kõik maha. Ma isegi ei mäleta teatud kordi MIKS ma olen nutma hakanud, lihtsalt nii tühised asjad.

 

PRAEGU ON PERIOOD, KUS ON LIHTSALT KUIDAGI KURB OLLA VAHEL TÄIESTI TÜHJA KOHA PEALT TÄIESTI ILMA PÕHJUSETA ISEGI KUI KÕIK ON HÄSTI

 

Ühel õhtul nt ma olin nii kurb, sest ma juba sõin õhtust ja üritan siiski ka jälgida, kuidas mida ma söön. Ehk siis ma teadsin kui parajas portsus ma olin juba söönud ja järsku tuli ahastus peale. Ma juba nii suur (kõht on tõesti ikka korralik) ja ma tean küll, et beebi kasvab, aga ma kardan liiga kiiresti liiga palju muid kilosid ka juurde võtta (kõht mõõtis arstil mõned nädalad isegi suurem, samas kõik muud näitajad korras) AGA MIS SA TEED nii kurb hakkas, sest lihtsalt millegi jube hea isu tuli ja ma isegi ei teadnud, mis see on ja see ajas mind nii nutma ja tegi nii kurvaks (kell oli mingi 22.15). Suurest kurbusest vorpisin endale mini portsu pastat ja siis olin suht torssis. Tegin selle valmis, aga viskasin kaane potile peale, panin tule kustu ja pahandasin enda peale ja läksin hoopis teki alla voodisse ja magama hahahhaha... mida iganes nagu :D...

 

Kusjuures alles eile õhtul tekkis taoline olukord, kus lihtsalt tundsin, et tahaks ilgelt süüa, jällegi endal oli kõht täiega täis, kõik oli korras. Lihtsalt tekkis nii kurb olla (Kardo tuli just töölt ja sõi laua ääres, muljetasime oma päevast) ja hakkasin nutma. Ta oli ka kohe nii kurb, et ei taha mind sellisena näha ja ütles ka, et "sul on vist päris raske, ma näen seda". Noh raske jah selle poolest, et iseendaga on vahepeal raske läbi saada küll kuidagi. Peamiselt tekitab praegu seda just söömise ja kaalu küsimus. Tegelikult tean, et toitun hästi, teen päris aktiivselt trenni ja ma muidu kaalu ei jälgi, kuid raseduse ajal ikka tihemini. Jällegi ei tea kunagi, millal on see kaal vee arvelt tõusnud, vere suurenenud kogusest, rinnad jne. Või vahel ma olen hommikul lihtsalt nii kurb kui ma ei ole saanud magada ja Kardo on nö jätnud mulle voodisse ruumi ja lasknud magada (ise diivanile läinud). Või nt eile jäin ise diivanil magama (seal kuidagi toetab mind see pind paremini) ja olin hommikul nii kurb. Istusin ta juurde voodisse ja hakkasin ka nutma - "mis paarike me enam oleme, isegi koos ei saa magada" (peale ühte korda diivanil magama jäämist, ise jumala endast väljas). Kardo muidu nagu ka siuke, et pigem armsalt naerab mu üle, et ei ole ju midagi sellist, kõik on hästi ehk siis mul on lihtsalt kohati siuke jonniv ja natuke torssis lapse moodi olla.

 

POLE AIMUGI, MIS VEEL SIIN EES OOTAB, KUID PARIM, MIS MA TEHA SAAN ON JÄLLEGI VÕTTA ASJA MÕISTUSEGA. ANDA ENDALE ARU, ET KÕIK ON HÄSTI JA ON OKEI NING SAMAS ON KA OKEI TUNDA NEID TUNDEID, MIDA MA TUNNEN

 

Paar nädalat ja tervelt viimane trimester on mul veel minna ja pole aimugi, mis veel ees ootab. Kuna ma olen praegu juba omajagu uskumatult suur, siis eks tuleb see "enam ei jaksa" kiiremini kui ma arvata oskasin. Kindlasti muud emotsioonid juurde, aga ma tegelt üldse ei hakka sellele pikalt ette mõtlema, sest pole mõtet end selliselt häälestada. Pigem mõtlen, et kõik läheb hästi ja annan lihtsalt igas päevas endast parima, et end hästi ja tervena tunda. Ringi liikuda, proovida vähe stressata, nautida rohkem olemist ja ümberringi toimuvat. Küll aga ma usun, et on täiesti okei kõiki neid tundeid tunda ja kõik naised tunnevad seda erinevalt. Mõni tugevamalt ja mõni vähem, aga oeh... ma kohe tundsin, kuidas endas lihtsalt kerisid korraks need mõtted nii kokku, et pidi kirja saama. On okei olla segaduses, hirmul, nutta ja naera. Nagu Kardo ütleb mulle ikka, siis "sa piitsutad end liiga palju" ehk siis proovida olla vähem iseenda vaenlane. Proovin mina ja proovi ka sina. Tean, et ma ise olen hull üle mõtleja ja suudan neid stressirohkeid olukordi juurde tekitada, aga jällegi - work in progress.

 

Foto: Kerli Halliste Photography

 

Tegelikult on kõik hästi ja me oleme väga õnnelikud. Tegelikult ei ole nüüd kogu aeg ju ka kurb olla ning enamus aega on ikka rohkem rõõmu, lõbu ja nalja. Küll aga neid teisi hetki ikka aeg-ajalt tuleb ka. Energiat mul ikka jagub küllaga, kuigi vahel väsin järsku nagu robot, kes poole pealt tühjaks saab. Ikka pidevalt suhtleb beebi meiega ning reageerib üli hästi liigutustele ja häältele. Pidevalt nö mängime temaga ja valmistame end aina enam selleks uueks etapiks ette. Ma ikka naeran kui lolle nalju ja haigeid situatsioone meil elukaaslasega ette tuleb. Kui lõbus ja naljakas meil tegelikult ikka on ja kui lahe ning huvitav periood on ees ootamas. Võtame seda kui elu rikastavat ja meid edasiviivat etappi. Lihtsalt hormoonid ajavad vahel jube segadusse ja viimasel ajal teevad lihtsalt kurvaks. Ajab lausa naerma tegelikult :D 

 

Seega naised - emotsioonid on ühed hullud asjad ma ütlen, aga vot jällegi ise saad ikka päris palju ära teha. Kuigi tõesti emotsioonide osas on nt minu puhul küll ikka asi palju raskemini "enda mõtteviisist olenev lähenemine" kui mingid muud tavapärased asjad, kus ma enda jaoks ikka võitjana välja tulen. Tasapisi ja iga kord jälle proovin endale teadvustada ja mõelda, kas tegelt ka asi on nii hull ja mõtlen sellele, et mitte lasta neil end üle võtta. Proovin nautida seda aega ja olla võimalikult rahulik ja õnnelik! :)

 

Päikest

Kirsti

 

PS! Igapäeva tegemistel ja hetkedel saad silma peal hoida Instagramis @kirstivaikla

 

Please reload

Hiljutised postitused

Please reload

Arhiiv

Please reload

Ole esimesena kursis põnevate teemade, treeningpakkumiste
ning uudistega!
 

Eesti, Estonia​

©DESIGN BY KIRSTIVAIKLA CREATED WITH WIX.COM