VÕTAME UUED VÄLJAKUTSED PEAGI VASTU JUBA KOLMEKESI

VÕTAME UUED VÄLJAKUTSED PEAGI VASTU JUBA KOLMEKESI

September 4, 2019

Kes on silma peal hoidnud, siis on ehk märganud, et tegelikult oli meil väikene saladus juba mõned kuud enda teada hoitud. Nimelt ootame peagi aasta lõpus/uue aasta alguses perelisa ning mõtlesin tükk aega, millal ja kas üldse seda uudist jagada. 

 

Küll aga olen ma suhteliselt avatud inimene ja keegi, kes võtab hästi palju endasse. Tundsin, et ühel hetkel see oleks hakanud pisut seest sööma ning ma ei oleks end tundud nii vabalt ja hästi kui nüüd seda tunnen. Samuti sai paljudele küsimustele ja arvamustele uudise avalikustamisele ka vastused.

 

ÜKS TUNDMATU, KUID KINDLASTI PÕNEV, RASKE, LÕBUS JA HIRMUS PERIOOD ON PEAGI EES. TEGELIKULT EI KUJUTA JU ETTEGI, MIS ON PÄRISELT KA TULEMAS.

 

Tegelikult ükskõik, mis suur elumuutus on käsil, siis sa ei saa selleks kunagi päris 100% valmis olla. On ju nii? Kui küsida, kas rasedus oli planeeritud, siis oli küll ning üllatusena tegelikult meile kummalegi see ei tulnud, et kohe vaatas meile vastu kaks triipu. Sellegipoolest on ju pisut hirmus ja ikkagi oli sellegipoolest ootamatu. Sa nagu tegelikult kunagi vist ei usu seda kui see enne päriselt juhtub. Mu arust see on täiesti okei, et sul käivad peas läbi kõiksugu emotsioonid ja mõtted. See on inimlik, sest iga uus algus on su mugavustsoonist väljas. On hirmus. Võib-olla oli ka see, et me ei uskunud, et tõesti nii kiiresti see ka kohe õnnestub ja juhtub.

 

Ära saa üldse valesti aru - me oleme väga õnnelikud! On olnud ka paar halba kogemust, mistõttu hindame seda enam võimalust, mis meil tegelikult on. Seda, et hetkel on kõik imehästi. Minu ja beebi tervis hea ning asi läheb just nii nagu ta peab minema. Seda, et tegelikult on tulemas midagi täiesti uut ja see paneb kõigele hoopis uuel viisil pilku heitma. Olen alati olnud mentaliteediga (samuti mu elukaaslane), et lapsed ei ole mingi elutakistus. Kõik oleneb päriselt ka sellest, kuidas sa asjadele vaatad. Kui sa näed kõiges viga, kõiges probleemi - siis see seal ka on. Kui su jaoks on kõik paha, vastik ja raske - siis see on. Kui sa tunned, et su elu on läbi - siis sa oled enda peas selle otsuse juba ära teinud. 

 

 

"Sellise mentaliteediga astume meie sellele teekonnale vastu!"

 

Usume, et hoopis vahvamad ajad on ees ning see paneb hoopis teistmoodi end pingutama. Tahad juba praegu olla veel parem inimene, veel tublim ja veel tegusam. Mõte, et sinust saab kellegi eeskuju ja sa tegelikult kujundad ühe uue inimese elu on... päris hull värk ikka kui aus olla. Nii on! Seda enam, et tegelikult on lapsed oma esimesed 6-7 aastat täiesti nö "peeglid". Kui palju nad veedavad sinuga aega. Kui palju nad tegelikult õpivad sinult ja ainult sinult. Kui sa ise näed olukordades parimat ja proovid olla hea meelestatusega, seda näeb ka sinu laps. Kui oled pidevalt muserdunud ja negatiivne - aus olla, siis su laps vaatab sind ja arvab, et nii peab ka tema olema. Miks? Sina oled tema eeskuju from day 1. Kõik, mida sina teed ja kuidas sina käitud peegeldub tema tegemistes ja emotsioonides.

 

OTSUSTASIN, ET TAHAN SIISKI JAGADA SEDA UUT KOGEMUST KA NENDEGA, KEDA PÄRISELT HUVITAB. NENDEGA, KEDA OOTAB SEE TEEKOND SAMUTI EES. NEED, KES EI TAHA TUNDA, ET NAD ON ÜKSI.

 

Mitte, et ma peaks ennast jube teadjaks kõiges ja olen nüüd mingi "emme ja beebi blogija". Kindlasti mitte ei arva ega ma ole seda. Lihtsalt... ma ei tea igaks juhuks disclaimer siia juurde. Ma ei tea isegi veerandist veerandit, mis toimuma hakkab, aga mu arust seda vahvam on seda jagada ning leida ka mõttekaaslasi. Anda edasi seda kogemust läbi oma silmade. Samuti endiselt on kirjutamine mu jaoks kui üks jube vabastav eneseväljendusviis. Kes päriselt tahab ehk mingeid ideid ka minu mõtteist ammutada - tere tulemast! Kui ei, siis see on igati okei ja meie arvamused ning tegemised, tõekspidamised ei peagi ühtima. Me oleme kõik nii erinevad, et siin ei ole isegi mõtet pikemalt rääkida.

 

Küll aga tahan jagada seda teekonda. Nagu alati siis nii ausalt kui ma oskan. Rääkida asjadest nagu nad päriselt ka on, kuid mitte ehk liiga avatult, jättes ikkagi see isiklikkuse piir, mida ma alati proovin teha. Eriti kuna tegu on iga päev uute muutustega, avastustega enda, oma keha ja mõtete osas, siis on ka omajagu, millest rääkida.

 

Seega on see üks esimeste kirjateoste seast sel uuel teekonnal, mida kindlasti tahan jagada. Rääkida ausalt ja puhtalt emotsioonidest raseduse ajal. Hirmudest ja rõõmudest, endiselt minu elu suurest osast, milleks on treeningud ja toitumine. Rääkida kehalistest muutustest, kuidas-mida oodata ja millele mõelda. Kui ka sina oled sel teekonnal või tead kedagi, siis võid julgelt mulle kirjutada ning hea meelega toetame teineteist!

 

Päikest

Kirsti

PS: igapäevastel tegemistel võid hoida silma peal Instagramis @kirstivaikla

 

Please reload

Hiljutised postitused

Please reload

Arhiiv

Please reload

Ole esimesena kursis põnevate teemade, treeningpakkumiste
ning uudistega!
 

Eesti, Estonia​

©DESIGN BY KIRSTIVAIKLA CREATED WITH WIX.COM