MILLEGA MA ÜLDSE TEGELEN? MIKS MA JAGAN, MIDA MA JAGAN? KOOLIST, TÖÖST JA ELUST...


Huhh pole ikka päris pikka aega seda bloginurka siin lahti teinud. Tundsin, et peale eelmist rasket aastat tuli selle aasta algus veel kiiremalt ja rutakamalt, tegusamalt peale ning aus olla tõmbas ikka auru välja küll. Kui ühel hetkel miski ei tundu mu jaoks 110% õige ja ei tule nii vabalt, siis usun, et seda teha ei tohi. Seega tahan alati rääkida ja kirjutada kui mul päriselt on hinges ka see tunne, et nüüd on hetk.

Praegu tunnen küll, et ega see eluke sellessuhtes lihtsamaks ei ole läinud, aga kuidagi teine hingamine on veidi peal küll. Proovin jälle rohkem end otsida ja leida. Tuli tõesti peale tuhin kirjutada ning jälle oma mõtted välja saada, sest see on mulle omamoodi väljendusviis. Mis parem viis uue hingamise kick offiks kui veidi rääkida ehk millega ma siis üldse tegelen ja miks ma teen ning jagan, mida jagan. Eriti kuna vahepeal on kindlasti uusi lugejaid peale tulnud.

KES ÜTLEB, ET SA PEAD MINGIKS ELUAASTAKS OMA PLAANI PAIKA PANEMA JA SIIS ONGI KÕIK. NII JÄÄBKI? LUKUS? EHK MILLEGA MA ÜLDSE TEGELEN?

Tegelikult koolitee lõppes mul TalTechis juba mõned aastakesed tagasi. Tervis ja inimkeha on mind alati huvitanud ning teadsin juba varakult, et selles valdkonnas ma tulevikus ka ennast näen. Küll aga mis võtmes täpsemalt, seda näitab tulevik. Eriala valik oli mul juba ammu selge - geenitehnoloogia (puhas teadustöö), mille bakalaureus sai lõpule viidud. Astusin kohe edasi ka magistrisse tervishoiutehnoloogia erialal (meditsiin+IT), kuid peale poolt aastat jätsin oma õpingud pooleli. Kui ma aus olen, siis see oli tol hetkel jube hirmus ja imelik otsus, aga üks kõige paremaid otsuseid kui nüüd tagasi vaadata.

Magistrisse astumine oli selline turvaline valik - tegelikult ju mitte miski ei muutnud. Oleksin endiselt oma rütmi järgi käinud koolis, tööl. Tegelikult täielik mugavustsoon, sest kui aus olla ma ei olnud millegipärast täiesti kindel, et ma tahan kohe magistris jätkata. Ma tundsin, et mu võhm on lihtsalt praegu otsas. Õnneks või kahjuks ma pole kunagi olnud inimene, kes laseks teistel öelda, mida ma tegema peaksin seega pere arvamus mul mingiks takistuseks ei saanud. Eks ikka tuli sellist tüüpilist “ah, tee ikka lõpuni”, aga milleks? Milleks lihtsalt teha ...lihtsalt NIISAMA teha midagi lõpuni tegemise pärast? Täiesti mõttetu minu arust... ma teadsin, et ma ei taha oma tasuta haridust esiteks raisata, teiseks ma ei tee seda täie hingega hetkel ja ma ei võta sellest seda, mida ma võiks ning kolmandaks aeg oli hetkel millekski muuks.

Juba baka viimasel aastal hakkas mind tegelikult rohkem huvitama turundusvaldkond. Kommunikatsioon ning kõik sellega seonduv seega haarasin igal hommikul kohvi kõrvale mõned artiklid ning laiendasin silmaringi. Peale ülikooli tegin ühe tobeda töövaliku aktiivmüügi koha pealt (ei tahtnud tol hetkel eriaalselt tööle minna), mis tegelikult oli jällegi õige otsus. See pani mind täiesti kastist välja vaatama ja tegelikult oli vastus oma nina ees. Mul küll ei olnud mingit turundusalast haridust, küll aga tahe ning õpihimu, pisut ka juba täitsa asjalikke teadmisi.

ÄRA KARDA TÄIESTI TUNDMATUID UKSI JA VÕIMALUSI, SEST NEED AVAVAD JÄRGMISED UKSED NING NEED JÄRGMISED UKSED. KUI SUL ON TUNNE, ET "MA EI TEA, MIS EES OOTAB", SIIS SA ASTUD OMA MUGAVUSTSOONIST VÄLJA

Kandideerisin ühte välimeedia ettevõttesse välimeediaplaneerijaks teadmata absoluutselt, mis mind ootab, kuid tööle mind võeti. Olen alati päris osav sõnasepp olnud ning vestlustel läheb alati libedalt. Veetsin seal ettevõttes 1.5a, mille jooksul ma sain tegelikult nii palju korda saadetud. Kahjuks küll minu isiklik positsioon mind nii võrd edasi ei arendanud, sest ma tunnen, et väljakutsed ammendavad end päris kiirelt. Siiski suutsin igal sammul kõrvataha panna kõik teadmised turundus-uuringutest, analüüsidest ning tegevuskavadest. Samal ajal endiselt end igapäevaselt harides, koolitustel käies ning lihtsalt õppides. Ei läinud palju aega mööda kui hakkasin vaikselt vastu võtma turundusalaseid pisikesi projekte ning asusin lihtsalt teole. Lisaks lükkasin hääled sisse oma blogile, millest nüüd on välja kasvanud lisaks ka minu kui treeneri visiitkaart.