Tunnusta end ja ära võrdle teistega!

Tunnusta end ja ära võrdle teistega!

June 18, 2018

Ega lähengi kohe asja juurde. Olgem ausad, siis suur osa meist on endi suurimad kriitikud. Me alati ootame meeletult palju, me pushime end, mis on loomulikult kõik väga tore! Kuid ei tohiks seejuures ära unustada ka enda tunnustamist... Mina igatahes näen küll sellega kurja vaeva. Päris tihti. Olen ise hetkel pisut sellises väsinud kohas. Istusin arvuti taha ning tuli kohe tahtmine midagi kirja panna. Pisut ehk ka teile reminderit jagada. 

 

Meil kõigil on käsil erinev elupeatükk

 

End tuleb tunnustada igas valdkonnas, kõigis oma tegemistes. Kui sina seda ei tee... miks peaks keegi teine? Ma ise olen küll täielik põdeja ja ülemõtleja. Ma ei suuda hetkegi rahulikult paigal püsida ja olla, sest tunnen kogu aeg, et ma pean midagi tegema. Olema midagi saavutanud, kuskile jõudnud - see kõik on täiesti okei, aga vahel tuleb endale veidi aru anda. Absoluutselt kõik me oleme enda eludega võrdlematult erinevates peatükkides. See ei ole sprint, kes jõuab kiiremini kuhu. Hoopis järjepidev liikumine enda tegemiste, unistuste, eesmärkide suunas. Võrdlemine teistega on üks valemaid asju, mida teha saame. Siiski eranditult kõik meist on seda teinud. Vähemalt mingis eluetapis. Mõtlema hakates, siis sel ei ole mingit pointi... Ärme võrdle end teistega, vaid hoopis liigume edasi. Just sinna, kuhu me teame, et peame jõudma. Kusjuures super lihtne on seda öelda, aga väga raske teha. Alles tund-kaks tagasi halasin isegi, et ma ei tee ja liigu piisavalt kiiresti edasi. Siiski ma liigun. Ja ma liigun omas tempos, teen endmoodi. Ära lase kellelgi endale hinge minna ega seda kõigutada.

 

Iseenda suurim vaenlane

 

Ma ei tea, kuidas teil, aga ma võin enda kohta küll öelda - iseenda suurim vaenlane. Samas ka suurim motivaator, edasiviiv jõud. Oeh, aga tegelikult see on nii fine line. Tõesti õhuke piir, kust üleminnes me lihtsalt muutme ennast laastavaks. Ja see ei ole enam okei. Ma olen selline inimene, kes ketrab ja ketrab midagi enda peas. Lihtsalt jääbki seda tegema. See on nagu mingi imelik lumepall, mis veereb aina suuremaks. Kuid taaskord milleks? See on lihtsalt täiiiielik mõttetu energia raiskamine. See pidev muretsemine, pabistamine. "Aga ma olen juba vot nii vana ja ei ole seal veel omadega" või "ma ei tee piisavalt, et sinna liikuda või üldse kunagi kuhugi jõuda". Mul on tegelikult alati olnud ka selline alateadlik hirm. Ma ei suuda olla hall mass ega rahulduda vähesega. Ma tahan elada erakordset elu ning saata korda suuri asju. Kes meist ei tahaks?? Kuid vahel peab suutma võtta asju mõistusega. Mitte raisata seda energiat, vaid kasutada seda enda heaks. Võtta hetk ja pisut enda sisse vaadata. Me siiski peaksime olema endi suurimad sõbrad, mitte vaenlased ega tõmbama end täiesti ribadeks.

 

Vaata tagasi kui kaugele sa oled juba jõudnud

 

Päris ausalt, siis alles mingi 2 tundi tagasi ma suutsin end üles kerida. Kuid pisut mõtlemist ja erilise inimesega arutamist, siis... "Sa oled tegelikult kuradi kaugele juba omadega jõudnud. Sa teed piisavalt ja rohkemgi. Sa tead, mida sa tahad saada, kuhu liikuda. Sa liigud sinna, tasapisi, kuid liigud. Sa oled piisavalt! Ja katsu see nüüd endal meeles hoida iga kord kui selline hetk jälle tuleb!!!" Vot need on hetked, kus tuleb lihtsalt pisut tagasi vaadata. Kust sa oled tulnud, mida teinud, kuhu juba praeguseks jõudnud. Asi on lihtsalt selles, et me ei suuda end näha nii nagu teised. Tihti võtame endiga seonduvat lihtsalt iseenesest mõistetavalt. Aga see ei tohiks nii olla! Me peame end rohkem tunnustama. Ole päriselt ka uhke, selle üle, kus sa oled jõudnud. Mida selleks teinud. See miski võib sulle tunduda kui tühine. Kuid kui sa oled millegi nimel pingutanud ja vaeva näinud, siis ole freaking uhke selle üle!

 

See kõik on järjepidev muutuses olev protsess-ja see on okei!

 

Kerides enda närve normilt üles, sirvisin pisut aastates tagasi. Kõik, mis ma olen teinud... tegelikult on ju teinud minust selle, kes ma olen. Inimese, kes teab, mis ta tahab. Inimese, kes liigub edasi. Kes ei passi niisama. Täpselt nii nagu ka Sinust! Vaatasin tagantjärgi üht oma suurimat saavutust, mida ma võtan ka võib-olla juba liigagi iseenesest mõistetavalt. Selleks on minu pühendumus ja pidev töö enda tervisega. Mitte ainult... see on tegelikult kõik viinud mind selleni, mis ma teen. Muutnud minu mõtteviisi, voolinud minu unistusi. Aidanud luua sihti, kuhu suunas ma liigun. Ma tahan tervisevaldkonnas järjepidevalt areneda ning ma ei jõuagi kunagi 110% päriselt sinna sihtpunkti kohale. Unistustest ja mõtetest ehk pikemalt mingis teises postituses, kuid tõepoolest. Kui pisut mõtlema hakata, siis just nii ongi! Need hetked. Võta ja vaata tagasi nendele. Ammuta neist jõudu, et taas edasi liikuda!

 

 

 

Kõige parem on ikka kui jutt tuleb otse südamest. Kohe kergem on olla, sest see on nii oluline teema, mis pisut näris seest. Tõesti loodan, et ka Sulle mõjus see praegu just õigesse kohta. Kiida ja ole enda üle uhke! 

 

Päikest, 

Kirsti

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Please reload

Hiljutised postitused

Please reload

Arhiiv

Please reload

Ole esimesena kursis põnevate teemade, treeningpakkumiste
ning uudistega!
 

Eesti, Estonia​

©DESIGN BY KIRSTIVAIKLA CREATED WITH WIX.COM