Kust tuleb jõud elus edasi pushida ja kas kõik on alati roosiline?


Inimesed on mind alati teadnud kui ühte rõõmsat energiapalli ruumis ringi liikumas. Tõepoolest, mul on tohutult tahet ja viitsimist enda sees peidus. Kuid miks ma seda olen, miks ma pidevalt proovin seda jagada ka teistele? Kas ma olen iga päev otsast lõpuni positiivsust täis? Miks ma end pidevalt edasi pushin? Kas alati on kõik nii roosiline? Sellele viimasele vastan kohe, et ei ole. Mistõttu eile pisut murdudes mõtlesin olla taaskord tugev ja julge. Jagan seda ka teiega ning kirjutan pisut lähemalt.

Kust ma tulen ja kust "Mina" alguse sai?

Ma olen väiksest peale mõneti nagu üksi üles kasvanud. Poolvennad on minust vanemad ning olin kodus ainuke laps. Eks meil kõigil ole kodus omad olukorrad, kuid mul olid nad ka päris keerulised. Õppisin üksi üles kasvama ilma suure toetuspunktita. Ilma, et keegi oleks mind kunagi kuskile innustanud minema. Ilma, et keegi oleks pushinud mind midagi ettevõtma, katsetama ja proovima. Ilma, et keegi oleks mind millegi imelise poole suunanud, juhendanud või midagi minult oodanud. Tagantjärgi mõeldes, siis on päris kurb, et sellist innustust noorena ei saanud. Elasin ka teistest päris kaugel ning lausa pidin alati olema selline üksik hunt. See kõik vormis mind väiksest peale päris tugevalt ja selle kõige mõjust saan alles nüüd aru. See kõik on vorminud mind selliseks nagu ma hetkel olen kasvanud. Nüüd ma oskan seda hinnata ja see enda kasuks pöörata.

Enda pushimine ei tule lihtsalt niisama - ma olen seda õppinud

Olen pidanud ise õppima ennast pushima. Alustades koolitöö tegemistest kuni uute asjade avastamiseni. Olen pidanud õppima pidevalt edasi liikuma, iseendalt ootama rohkemat kui lihtsalt... olemine. Kuna keegi ei ole mult kunagi tegelikult midagi sellist oodanud, siis olengi mina just see inimene iseendal. Ja loomulikult meil kõigil on oma lugu rääkida. Kõik, mis mu teele ette on tulnud (ning kõike ma lihtsalt ei saa siia kirja panna), on mind teinud lihtsalt tugevamaks. Väga klišee like I always am , kuid just nii ongi. Järjepidevus millegi poole püüelda ei tule lihtsalt üleöö. See tuleb väga pika ja aus olla, siis ka väga raske töö tulemusena. Seda paljude inimeste puhul. Tihtilugu just need kõige säravamad seltskonnas. Need kõige rõõmsamad ja abivalmimad. Selle kõige taga peitub lihtsalt palju üle elanud inimene, kes on midagi õppinud.

Mis ei tapa, see teeb tugevaks - nii on

See inimene on läbi raskete aegade saanud aru kui oluline on olla ja teha midagi enamat. Milleks tegelikult ta võib ja on võimeline. Kui keegi ei usu, siis tema teab näidata ja teha vastupidist! Nagu mainisin, siis see ei ole kerge. Kui palju on olnud mul hetki olles omadega täiesti katki ja läbi. Väsinud ja tüdinud kõigest. Ka praegu mul on endiselt hetki, kus lihtsalt lained löövad pea kohal kokku ja ei oska enam midagi teha. Tegelikult täpselt selline hetk mul eile oli. Istusin vannitoas, mudamask näos ja lakkamatult nutmas. Me kõik oleme inimesed ja see on okei. Lihtsalt siin tuleb teha valik. See on täielikult Sinu teha. On okei end veidi tühjaks valada, kuid ma toon end maa peale. Pühin pisarad näolt, mõtlen kõige üle veidi järele. Saan aru, et mul on nii palju, mille üle mitte kurb olla. Kõik, mis on olnud ja juhtunud... lihtsalt jäta kaugele. See on minevik ning sellest kinni hoides sa jääd ise sinna kinni. Ela siin ja praegu. Mõtle ning planeeri tulevikku, tee suuri plaane. Kõik uksed on su ees valla kui lihtsalt tahta.

</