Siin ma lõpuks omadega olen! Miks?


Uskumatu, kuid lõpuks võtsin oma pikaaegse soovi kätte ja tegin asja ära. Idee blogi kirjutamisest on mul mõtteis olnud juba oma 2-3 aastat. See uhkuse tunne ja väike muie näol, et taaskord on midagi just enda jaoks tehtud - imeline!

Kõige algus

Hetkest, mil hakkasin enda elu rohkem siduma treeningute ning terviseteemadega oli ka algus selle jagamisel laiema publikuga kui lihtsalt mu lähedased sõbrad. Olin mõned aastad tagasi veidike mustas augus omadega, mis tõmbas elujõust tühjaks igal sekundil.

Õnneks tugev Eesti naine nagu ma olen jõudsin ise arusaamisele, et:

- esiteks - nii edasi ei saa minna

- teiseks - nii edasi ei taha tunda ega olla.

Sel hetkel alustasin ka õpinguid ülikoolis ning sportimisvõimalusi oli küllaga. Mis kõige tähtsam - tasuta! Mitte miski ei olnud takistuseks. Lihtsalt enda mõtted ja viitsimine oli esimene vajalik samm. Polnud elus kordagi kuskil rühmatreeningus käinud ja rääkimata siis jõusaalist. Sinnamaani keksisin kehalise kasvatuse tunnis. Hea ilma korral sõitsin ohtralt rattaga ja proovisin süvendada kiindumust jooksmise vastu (btw it grows on you eventually). Ühel päeval võtsin oma tossud, riided ja minek. Pean mainima ka, et ega see riietus polud suurem asi, kuid kuskilt peab ju alustama. See mulle takistuseks ei saanud.

Alustamine on kõige raskem

Esimesed korrad olid rasked, olen täitsa aus. Peale soojendust mõned lood ja võhm oli ikka otsas. Vaatasin teisi enda ümber ja nemad aga muudkui panid täie power' iga edasi. Ma olin nagu... how do you do that? Juba sel esimesel korral ma sain aru, kuidas kambavaim ja koos treenimine annab ikka hullult motti juurde. Kui inspireerivad on inimesed ümberringi. Tegin edasi ja ületasin end päev-päevalt aina rohkem. Trennis käimine sai lihtsamaks ja muutus osaks mu igapäevaelust.

Enesetunne nii füüsiliselt kui vaimselt hakkas paranema. See tunne oli niiiiii super ja sõltuvust tekitav. Oli kergem, rõõmsam ja energilisem olla. Polnud mingit tahtmist võtta krõpsupakk, seriaali uus hooaeg ja siis lasta järgnev päev mööda. Hoopis teha rohkem, paremini, tublimini. Tõesti terves kehas on terve vaim ning vastupidi.

Edasi saab ainult kõrgemale ja kaugemale

Selle kõige algusest on nüüd möödas kuskil 3-4 aastat. Aeg lihtsalt lendab, kuid kiindumus ja kirg sellise elustiili vastu pole kuhugi kadunud. Eks kõigil on tõusud, mõõnad ning kõik nädalad pole su säravaimad, kuid see ei tohiks sind su teelt kõrvale kallutada. Mina pole lasknud. Kui ka miski sind veidi raputab, hinga sügavalt sisse, hoia siht silme ees ja pane veel vingemalt edasi.