KEHA JA KAAL 3 NÄDALAT PEALE SÜNNITUST
  • Kirsti Vaikla

KEHA JA KAAL 3 NÄDALAT PEALE SÜNNITUST


Kõik teemad, millest mõtlesin, et ah kas ikka räägin ja kirjutan... No kõik need tunduvad ka teile palju küsimusi ja huvi tekitavad kui te mult nende kohta küsite. Tegelikult ma täitsa mõistan, sest ise ma ju muudkui lugesin ja otsisin ning mind huvitas samamoodi. Seega miks mitte jagada just nimelt enda vaatevinklist ka seda poolt teiega.

Ütlen kohe siia disclaimeriks ette ära: iga naine, iga rasedus, iga sünnitus ning iga taastumine on erinev. Kellel kergemalt, kellel raskemalt. Mõnel kiiremini, teistel aeglasemalt. Jällegi rõhutan, et igal naisel on omamoodi raske ning kogu see teekond üks paras väljakutse iseendaga. Seega kui tunned, et see teema siin võib ajada sul karva turri, siis ehk pole see teema sulle ning mõnusat päeva jätku. Kui aga tunned, et tahad kaasa mõelda või sind huvitab üks vaatepunkt paljudest, siis mõnusat lugemist sulle! :)

ENNE RASEDUST OLI HIRM SUUR - TEADSIN, ET MU NAHK EI OLE KÕIGE PAREM JUST VENIVUSE POOLEST. KAALUGA OLEN KA MINA KUNAGI PISUT MAADELNUD. ÜHESÕNAGA HIRM ISEENDA EES

Naised - meil kõigil on venitusarme mingil määral. Tihti just kasvamiseperioodist ning kaalukõikumistest. On neid ka minul tegelikult päris palju. Mu tuharad, reied, sääred on päris paksult neid täis. Nad on aastatega lihtsalt nii palju tagasi tõmmanud ja heledamaks muutunud, et konkreetselt neile tähelepanu pöörates ma neid enam ei märkagi. Ühel hetkel otsustasin, et ma ei lase neil end defineerida ja endast välja viia. Ja tegelikult nii ongi - ise sa ei pööra sinna tähelepanu ning keegi teine neid ei oska ka niimoodi märgata. Ehk siis ma teadsin, et vähemalt senise teadmise põhjal mu nahk ei ole selle venivuse poolest vist nüüd kõige parem, mis muidugi tekitas pisut ikkagi muret ja küsimusi. Venitusarmid, mis tekivad lapsekandmisest ei ole loomulikult midagi muud kui tegelikult auväärt. Su keha saab millegi väga suurega hakkama. Siiski paratamatult mõtleme selle peale, et kui nad tekivad. Meelestasin end algusest peale, et tegelikult ei ole midagi hullu ja mul on suhteliselt ükskõik kui neid tekib. Kõik oleneb sellest, kuidas ma olukorda suhtun ning tean, et aeg teeb ka oma hea töö paranedes.

2 päeva enne haiglasse minekut

Samuti olen maadelnud kunagi kaalu ja toitumisega ning söögiga on tekkinud süütunde suhe. Kui kunagi oled midagi sellist läbikäinud, siis tead nagu mida karta. Ei taha sinna samma tagasi langeda ja rasedus on nii füüsiliselt kui emotsionaalselt üks paras sõit. Jällegi - nii suhteline, ma pean taaskord rõhutama seda! Kunagi ei tea, kes on mingeid võitlusi minevikus või praegu endaga pidamas. Naised on veel lisaks super enesekriitilised ning oskavad endale kogu maailma koorma ja mured õlgadele panna. Oskavad seda kõike endale juurde ja juurde tekitada. Ka siin proovisin end meelestada selliselt - ma annan endast parima ehk söön hästi, liigutan, kuid ei piira ega stressa ennast. Kuid oli ka mul mingeid hetki, kus olin endast väljas. Teadsin, et teen kõik just selliselt ja kaalu koos sentimeetritega tuli mul väga kiiresti väga palju juurde. Rohkem kui oleks võinud vahel lühikeste vahedega olla. Proovid võtta küll mõistusega ja teadsin, et kasvatan inimest enda sees, kuid siiski on ka parimatel üks võitlus peas iseendaga. Lõpuks sain sellest jagu, sest stress tekitab ning süvendab muidu seda kõike veel enamgi.

RASEDUSE AJAL SAI KOGUTUD 20KG, ÜMBERMÕÕTU KÕHULT + 50CM NING JUST SELLEL KÕIGE VIIMASEL NÄDALAL NII MÕNEDKI MÄRGID NING VENITUSARMID KÕHULE

Nagu eelpool mainisin olid ka mul omad murdumishetked. Näiteks ühel õhul istusin köögis, töinasin, sest õun, mida ma sõin oli liiga hapu ning mulle tundus, et pelgalt sõna "õun" ütlemisel on 4 kilo jälle juures. Terve rasedus üldpildis ma endale mingit pinget kaalu või sentimeetrite osas peale. Ega ei saa ja tohigi. Samas ei tähenda see minu jaoks nüüd enda täielikku käest laskmist, sest "söön ju kahe eest ning midagi teha enam ei tohi". Endiselt arvamusel, et just sel hetkel peaksid enda kehale tahtma anda parimat kütust. Kui su keha saab piisavalt vajalikke toitaineid, siis tekib neid isusid ka vähem. Aeg-ajalt kindlasti ikkagi mingid isud tekivad ja see on okei. Ikkagi kahe eest sa ei söö. Kas su sees on sama suur inimene kui sina? Vot ei ole... esimene trimester sul ei olegi vaja rohkem kilokaloreid tarbida, teine trimester kuskil 300kcal ning kolmandal kuskil 450kcal rohkem enda tavapärasest kaloraažist. Seda tegelikult ei ole üldse nii palju. Samuti on see just aeg, kus peaksid tahtma end liigutada. Ei pea siin silmas ilmtingimata jõuksis rügamist. Jaluta ning liigu õues, sest usu mind kui see kõht on suurem ning surub sulle vaagna peale ning kuhu iganes veel, siis sa tänad end. Sa valutad ja oled vähem kange, sest liigud.

Kõike seda järgides suutsin juurde võtta rasedusega 20kg ning keskkoht paisus ikka jõhkralt ning lõpuks oli 110cm vähemalt viimasel mõõtmisel. Ma tõesti mõtlesin vahepeal, et ma olen sama pikk kui lai (ma 159cm pikk, et noh palju puudu polnudki :D). Peamiselt kogunes mul see kaal kõhupiirkonna ümber ning alakehasse. Just nimelt tuharasse ja reitesse, mis ei ole mul kunagi piitspeenikesed olnud. Geneetiliselt on nad mul alati olnud need kohad, kuhu mul kaalu koguneb kui seda on rohkem. Ülakehas väga ei olnud nagu nähagi, kuid eks tegelikult seda kaalu jaotus ühtlaselt ka üle terve keha. Näost läksin lõpupoole ümaramaks ning noh üldse lõpus viimased kuu ma olin küll full blown pallike. Olin päris paistes ja vett täis lõpuks, alakeha oli järsult päris mõnusa tselluliidi kihi all, mida muidu on samuti. Küll aga oli seda järsku ikka omajagu. Täitsa korralik kuumaastik oli seal - rasedusega tselluliiti ongi pisut rohkem, sest keha talletab omajagu rasva tagavaraks just imetamise ajaks peale sünnitust.

PEALE SÜNNITUST 3 NÄDALAT: TEADSIN, ET EI HAKKA ENDALE MINGIT PINGET PEALE PANEMA, VAID TULEB ANDA AEGA. IKKAGI KIPUB SEE NII KERGELT JUHTUMA... ISEGI KUI KAAL KUKKUS, SENITMEETRIT JA PAISTETUS JUBA VÄHENESID

Kusjuures arvasin, et ma jätan haiglasse oma 8kg vähemalt. Mõtlesin, et noh kuna öeldi keskmisest kõvasti rohkem vett olevat, laps samuti parajalt suur, platsenta, paistetus vee arvelt. Vot peale haiglast koju jõudmist läksin kaalule ning vaatasin, et tohoh ainult 6kg jäi maha. Kohe automaatselt hakkas peas tiirlema mõte "Äkki ma ei suuda ja saa kunagi neist kilodest lahti ning ma jäängi suure kõhuga olema. Äkki minul see ei tõmbagi tagasi?". Ma teaaaaaaan - täiesti rumal mõtlemine tegelikult, aga vot see on see, mis päriselt ühe naise peas toimub sel hetkel. Hakkad mõtlema kõige utoopilisemaid asju. Ise mingi 24h tagasi alles 4kilose pommi sünnitanud. Mis ma oskan öelda. Naised. Õnneks mu elukaaslane on mega toetav selles kõiges ja teab väga hästi kõrvalt näinuna, kuidas see on olnud vaimselt samuti üks katsumus. Tema on just see, kes mingitel lappes hetkedel tõmbab maa peale tagasi.

3 nädalat pärast sünnitust

Koju minnes hakkasin juba pinget peale panema, et parka ei läinud eest kinni, see ja teine asi ei lähe selga... no ei saagi kohe ja ma ei tea, kuidas teil, aga mina seal endale tavaliselt liiga kiirelt kõrgeid ootusi. Kardo oli see, kes ikka rõhutas, et anna aega. Noooo uskumatu ausalt on olnud seda näha, aga lihtsalt päev-päevalt see kõht muudkui kaob. Oli näha (ooo ja oli tunda...), kuidas emakas tõmbus tagasi kokku ning 10 päevaga oli veel lisa 8kg läinud. Praegusega siis on kuskil 5-6kg veel raseduse eelsest kaalust puudu, aga ma ei ajagi seda enam niimoodi taga. Esiteks on mõnedki kilod ka lihtsalt ülekeha kogunenud ja no palju informatsiooni, aga käib selle teemaga kaasas - rinnad muutuvad peale sünnitust ikka päris rasketeks pommideks. Imetades vajab keha omajagu energiat ning kulutab ööpäevas kuskil 500kcal. Seega mõned kilod siin-seal on igati arusaadav.

Loomulikult sellega on langenud ka sentimeerid ning vöökoht on 110cm pealt kukkunud 75cm peale ehk veel oma 10cm ringis raseduse eelsest laiem. Ka seda on olnud päris lahe näha, kuidas nahk hakkab samuti tagasi tõmbama. Endiselt on kõht ikka päris pehme (kerelihaseid küll hetkel ei eksisteeri) ning pehmet ja venivat nahka omajagu. Päevad lähevad aina edasi ning seda nahka jääb aina vähemaks ning läheb aian rohkem pingumale tagasi. Ühtlasi venitusarmid, mis suutsid oma debüüdi viimasel nädalal teha (tõesti ma võisin näha, kuidas poiss kõhus peksis ja nad kui ilmusid mu silme ette) lähevad kuidagi vähem märgatavamaks. Kui kõht oli veel päris suur, siis oli neid siin naba piirkonna ümber ikka oma korralik ports. Mida väiksemaks kõht, seda mitte märgatavamad on samuti armid.

SEE ON KÕIGEST ÜKS LUGU PALJUDEST...

Seda kõike on tegelikult nii utoopiline öelda juba 3 nädalat peale sünnitust. Ma ei teadnud absoluutselt, mida oodata. Kuidas mu keha on pärast, milline on taastumine ja kui kiirelt see kõik aega võtab. Ega tegelikult endiselt veel kindlalt ei tea, sest taastumist on veel omajagu. Enesetunne on mul juba algusest peale päris hea, keisrilõike arm annab endast vahepeal märku ja tunda. Pisut paistes on veel selle ümbrus, kuid üldiselt ei oleks ma kunagi uskunud "nii kiiret" esialgset taastumist. Juba see vahe, kuidas nädal peale sünnitust ei olnud tegelikult seda lisaenergiat küll ülearu. Läksin jalutama ja juba esimese maja nurga peal hingeldasin, keerasin otsa ringi ja tulin tuppa. Päev-päevalt rohkem samme ja liikumist ning panen korraliku tunnise turbokäigu vankriga maha küll. Ei oska muud öelda kui olen tänulik oma kehale kõige eest. Suur töö on veel ees ning alles ootamas.

See on kõigest minu lugu ning mitte kuidagi võrreldav kellegi teisega. Iga naine on imeline ning läbib seda kõike omamoodi. Samuti ei pruugi kunagi mu kogemus olla isegi esimesega võrreldav. Mitte, et ma isegi suudaks praegu mõelda mingi uue kogemuse peale haha :D ... ausalt oeh. Läksime haiglast ära ka, siis öeldi, et "Külastage meid jälle". Ma mõtlesin, et "eeeee how about no".

Loodan, et kui sulle pakkus see teema huvi, siis said mingitele küsimustele vastused ning veidi kaasa mõelda! :)

Päikest

Kirsti

PS! Igapäevastel tegemistel ja hetkedel saad silma peal hoida instagramis @kirstivaikla


Eesti, Estonia​

©DESIGN BY KIRSTIVAIKLA CREATED WITH WIX.COM