SÜNNITUSELE EELNEV JA SÜNNITUS EHK JÄTKUJUTT VOL 2
  • Kirsti Vaikla

SÜNNITUSELE EELNEV JA SÜNNITUS EHK JÄTKUJUTT VOL 2


Jätkan eelmises postituses pooleli jäänud kohalt...

3 PÄEVA SÜNNITUSEELSES ESILEKUTSUMIST NING ASI HAKKAS LÕPUKS VAIKSELT PIHTA, AGA OLEKS MA VAID TEADNUD...

Nii ma Kardole kirjutasingi, et jäetakse täna juba sisse. Kuna sünnituseelses ei tohi või noh ei saa koos mehega olla, siis ütlesin, et annan teada kui läheb tegevuseks pihta. Okei - spontaanset sünnitegevuse algust teadsin, et kahjuks ma siiski praegu kogeda ei saa, kuid lootsin, et see-eest läheb esilekutsimisega kiirelt ja kenasti. Olen kuulnud lugusid küll, kus naised on päevi ja päevi, pärast 3.päeva saadetakse vahel koju ja tullakse tagasi - otsast peale. Esile hakati kutsuma pulbriga/joogiga ning noh ega nad väga mul midagi ei teinud. Toonuseid oli mul nagu ikka, esimese päeva õhtul KTG isegi näitas regulaarset emakatööd, aga ma ei tundnud väga, et mul keha teeks seda õiget asja, mis ta peaks.

Sedasi läkski 2 pikka päeva SEO-s, aga vähemalt Kardo käis külastusaegadel minuga koos seal pisut istumas, tõi head kohvi ja näksi, oli seltsiks. 3.päeva varahommikul tundsin järsku, et kõhus on kuidagi valusam kui enne, seega hakkasidki mu valud pihta öösel 3:30. Muudkui käisin mööda seda pisikest koridori edasi-tagasi ja olin tegelikult suhteliselt magamata kõik need ööd. Minuga oli ühes palatis veel 2 naist, kellest üks norskas nii kõvasti, et... no see ei olnud reaalne magada ja ma olen väga kõva unega tegelikult. Hommikul kella 8ks kui toimus ka arstidel vahetus, olin ma seal pisikeses koridoris oma 5000 sammu maha tatsanud, et oleks natuke parem olla, aina rohkem pani hingama ja keskenduma. Vaadati üle avatus, mida ei olnud palju tulnud (kuskil 1.5cm) ning öeldi, et ma jalutaks ja valutaks veel ning järgmise 6h pärast vaadatakse üle.

Kell 14 kui mind üle vaadati, siis ei olnud väga palju seda avatust juurde tekkinud (kuskil 2 või 2.5cm), aga valud olid juba päris-päris pahad. Seega meid saadeti sel hetkel sünnituspalatisse juba. Ma tegelikult vahetult just enne seda ülevaatust olin ukse taga Kardoga, ta tuli juba haiglasse, sest teadavärk oli, et täna läheb asjaks. Läksin endale oksekotti tooma, sest no südame ajas nii pahaks, aga vot välja tulin sealt uksest juba oma pambud käes ja läksime üles sünnitusosakonda.

KELL 15 PAIKU SAIME SÜNNITUSTUPPA, KUS EES OOTASID JÄRGMISED PIKAD-PIKAD TUNNID

Tuba oli väga mõnus ja hubane, suhteliselt pisike, aga palju ikka vaja. Eeldasin kunagi küll, et tahaksin raudselt vanniga sünnitustuba, aga enne SEO-s olles käisin oma valusid duši all leevendamas ja hell no see tegi kõik nii palju hullemaks ja valusamaks, et kiskus jalad alt ära. Seega see tuba oli väga mõnus. Tundus nagu me koliks sinna - minu asjad, Kardo ja beebi pambud, aga noh ma juba olin seal mõned päevad olnud ka ja ei teadnud kaua pärast vaja olla. Kuigi elame Tallinnas ja kodu lähedal, siis teadsin, et ega tegelikkuses Kardo ka kuskile kaugele ei taha päriselt ära minna.

Meid käis seal iga natukese aja tagant ämmaemand vaatamas ja KTG-d tegemas. Valud olid täitsa mõõdukad, aga siiski talutavad ja sellised 6-7 minuti tagant. Millegipärast aga ei kannatanud ma üldse olla selili ega külili. Nii kui KTG-d oli vaja teha ja ma olin külili, ma ei tea endiselt, mis see oli ja millest, aga mu selg. See oli nii rets, kuidas mul kiirgas vasakule poole alaselga sellist valu ja see oli tegelikult öösel valude algusest saadik. Läks lihtsalt hullemaks ja hullemaks. Selline tunne, et olin nagu kellegi põlve peal ja surus reaalselt mu selga pooleks. Igatahes see valu oli nii rets koos tuhudega, et ajas mind paar korda ka oksele ja kohe nii tugevalt, et ninaverejooks oli ka platsis. Korralik segadus ma ütlen. Hakkasin tundma juba, et okei olen valutanud ligi 15 tundi, magamata ja söömata ning hakkab jaksu vähemaks jääma.

Taaskord enne vahetuse lõppu käis arst mind koos ämmaemandaga üle vaatamas. Avatuse koha pealt ei olnud mitte mingit arengut olnud ja nad otsustasid mul teha veed ise katki. No suhteliselt ebamugav tegevus ma pean aus olema. Üks tingimus mul Kardoga oli - ma ei tahtnud, et ta sünnituse ajal päris pead pidi sinna alla korruse poole ronib. Mingi salapära võiks siiski jääda haha. Aga ta aitas ka mul neid jalgu seal hoida ja kuna mul ei olnud ka emakakael veel piisavalt lühenenud, siis ei saanud arst kohe hästi ligi, kuhu ja kaugele vaja. Ämmaemand surus kõhu ülaosast täiest jõust emakat alla poole ja arst sikutas siis alt poolt... mõelda, et siis seal kuskil vahel oli veel 4kg beebi. Lõpuks sai see tehtud ja no tõesti seda vett oli keskmisest rohkem, sest seda tuli lahinal kuni sünnituseni välja. Kaua seda ajaliselt oli? No kohe jõuame ka selleni...

ASJAD LIHTSALT EI LIIKUNUD JA EI LIIKUNUD KUIDAGI PIISAVALT EDASI. VALUTASIN JA VALUTASIN, KOKKUTÕMBED TOIMUSID, EMAKAS NAGU TEGI KOOSTÖÖD, AGA BEEBI EI TAHTNUD OMA PEAGA PAIKA LOKSUDA

Veed tehti lahti kell 18:00 ning loodeti, et peale seda hakkavad asjad kiiremini liikuma. Aus olla, siis tükk aega tegevus nagu edasi ei liikunud. Endiselt olid tuhud sellised 6-7 minutit ja vahepeal oli mingi veider pool tunnikest, kus oli natuke parem olla. Selline veider energiatuhin tuli korraks peale, natuke näksisime, vaatasime Netflixist ühte sarja. Kardol telefonis mingid väga haiged videod, kuidas ma tantsisin ja ringi kargasin seal. Vaatas ka, et ma ei tea, mida mulle nüüd kuskil salaja anti. Sealt maalt aga hakkaski tasapisi aina tihedamaks kokkutõmbed minema ning edasi liikuma. Aina valusamaks ja tihedamaks. Kell 00-02 vahel hakkasid suht hulluks minema ja päris raske oli neid valulaineid üle hingata. Küsisin ka Kardolt, et kas oli hirmus seal mu kõrval nii olla, siis ütles, et ei olnud, kuna ma ise olin nii rahulik kuidagi. Ei paanitsenud, lihtsalt hingasin.

No see oli miski, mida ma juba endale sisendasin väga varakult. Karjuma ma sinna ei lähe, sessuhtes jah muidugi kui ikka asja eest häält tuleb, siis tuleb, aga milleks muidu. Ongi valus ja raske, ebamugav ja paha, kuid teadsin, et mida enam ma suudan sügavalt hingata ja lihtsalt lasta see minut mööda, siis tuleb puhkepaus ning seda kergemini nad lähevad. Kui ma olen krampis, siis mul on valusam, siis ei ole mul ega beebil hapnikku ja siis on hirmsam ja jälle krampis-valus-hirmus. Tekib täiesti tobe surnud ring. Igatahes järsku läksid kokkutõmbed juba mingi 3 minutiliste vahede peale ja mingi kell 2-3 ma enam ei suutnud. Ma olin niiii-niii läbi omadega, et ma ei oska seda sõnadesse panna. Magamata, söömata, väsinud ja juba oli sünnitustegevus kestnud 24h.

Lootsin, et ehk olen see õnnelik, kel käib sünnitus pigem kiirelt, kuid... see nö ootus oli samuti miski, mis läks täiesti teisiti. Järgmine asi kohe otsa - valu leevendavad meetmed. Ma olin endas nii kindel, et epiduraali ma ei taha ning soovin sünnitada võimalikult loomulikult ning saada ise hakkama. No sel hetkel mul ei olnud enam kehas ühtegi grammi jõudu, ma värisesin üle keha ja ma ei suutnud enam nende valudega toime tulla sel hetkel, sest mul lihtsalt liikus kõik see asi nii aeglaselt edasi. Mind käidi kontrollimas ka, lootsin, et selliste valude ja aja peale juba midagi toimunud - avatust endiselt 3cm... Ütlesin, et ma ei suuda enam, elu isu oli päriselt tol hetkel niii otsas ja mulle tuldi ning tehti epiduraal.

30 TUNDI SÜNNITEGEVUST JA VALUSID NING KÕIK LÕPPES IKKAGI HOOPIS ERAKORRALISE KEISRIGA

Oeh see hetk kui see hakkas natuke mõjuma. Mul ei püsinud silmad ka normaalselt lahti ja ei olnud kohta, kus mul ei oleks olnud mingit voolikut või juhet selleks hetkeks. KTG kõhu ümber, üks voolik jooksis kanüüliga kätte, teine teise kätte, epiduraali voolik jooksis selga ning kuna beebi südametööd ei saanud enam KTG hästi kätte, siis alt poolt pandi tema pea naha külge üks juhe/andur (ma tean... väga veider ja ma ei oska ise ka täpsemalt kommenteerida, millega tegu). Midagi oli mul veel küljes ja mu keeramine või liigutamine oli tükk ettevõtmist. Kell oli selleks hetkeks ehk mingi 4. Öeldi, et kui hommikul on vahetus ära toimunud (sünnitustuppa minekust alates siis juba kolmas vahetus), siis vaadatakse jälle avatust ja kuidas asi edenenud.

Kuskil kella 7st enam ei mõjunud ka epiduraal ja no... ma ei näinud sellel lõppu. Tundsin, et mu keha teeb nii räigelt tööd, tundsin survet, valusid, kokkutõmbed olid juba iga minut ja kestsid minut. Lõpuks kui kell oli mingi 8 tuli arst vaatama, mis olukord on. Ma niiiii lootsin ja ootasin, et nüüd on täisavatus, et lihtsalt saada see beebi välja. Ta tuli ja suht kohe ütles, et: "Ega mul siin rõõmustavaid uudiseid ei ole. Midagi edasi arenenud ei ole, avatust on endiselt 3cm, see beebi pea ei lükka ega mahu piisavalt alla. Siin ei ole enam muud kui me teeme kohe praegu erakorralise keisri". See hetk lihtsalt... Ma hakkasin nii südamest nutma, lihtsalt vesi voolas mööda nägu alla, ise värisesin valudest. Mitte sellepärast, et "appike issand keisrilõige, mis see mu kehaga teeb" nagu ehk mõni võib arvata, vaid lihtsalt pettumus endas.

Ma tean, et tegelikult see on väga vale asi, mida sel hetkel tunda ja ükski naine ei tohiks seda tunda. Sa ei ole sellepärast vähem naine, et lihtsalt beebi ja keha kuidagi ei teinud koostööd. Aga lihtsalt 3 päeva sünnituseelses osakonnas, seejärel sünnitustegevust 29 tundi ja see kõik lõppeb selliselt. Tegu on ikkagi suht suure operatsiooniga, kus su kõhuõõnde tehakse 10-15cm pikkune sisselõige, see on päris hirmus. Samuti erakorralise keisrilõike puhul ei tohi mees kaasa tulla ehk siis ma pidin jälle olema üksi ja minema sinna üksi. Kohe tegelikult toodigi mingi paari minutiga teine voodi ja otse opi tuppa minek. Vappevärinad olid nii hullud + tuhud iga minut ja mul oli nii raske end paigal hoida. Keisrilõiget ei tehtud mulle üldnarkoosiga ehk siis ma olin üleval ja rinnust alla poole halvatud. Selle tegemine oli isegi üks ebameeldivamaid asju - olla külili ja tõmmata jalad kaissu, selg kumeraks. Noh sellise 110cm kõhuga päris keeruline tegevus.

LÕPP HEA KÕIK HEA NING KRISTOFER SÜNDIS 9:21 KAALUGA 4032G JA PIKKUST 52CM

Lihtsalt see keisrilõige kui selline tundus mulle nii hirmus. Jällegi ei osanud uskuda, et see kõik lõppeb selliselt. Hirmus on see, et su kõht lõigatakse katki ja hirmus oli see tunne kui tuimestus hakkas mõjuma. Raske oli hingata ja pidin end väga rahustama ja harjuma sellega. Ruumis oli ka omajagu õpilasi, sest ma olin andnud nõusoleku, et mu operatsioonide ja protseduuride juures võib neid olla. Kuidas muidu nad ikka õpivad :) Kartsin seda, et ma tunnen midagi ja lihtsalt... ma ei tea, hirm oli nii suur, aga tõsiselt toredad ja meeldivad arstid olid. Rääkisin nendega seal operatsiooni ajal juttu ja ise jumala sisemiselt paanikas viskasin nalja ka. Kardo ütles ka mulle, et talle see meie sünnitustoa ämmaemand oli öelnud, et: " Opi toast öeldi, et teie naine on väga rahulik ja kohe tore teda opereerida". Noh fake it till you make it vist haha, aga noh, mis mul tol hetkel endal üle jäi. Proovida olla võimalikult rahulik, sest kui ma end oleks veel üles kütnud no siis oleks metsas olnud ka.

Õnneks ma ei tundnud mitte midagi. Ei sisselõike tegemist ega tõesti nagu midagi. Öeldi küll, et sellist surve tunnet või sakutamist ma võin tunda, seda ju muidugi ära võtta ei saa. Korraks öeldi, et nüüd tunnen survet - väga nagu ei tundnud ja järgmine hetk öeldigi "Palju õnne!". Ma olin üli segaduses, et misasja? Sekund hiljem hakkas nutmine pihta. See oli niiiiiiii sürr moment, ma samas ei näinud teda veel veidi aega ja ma ei teadnud, kuidas tegelikult kõik läks. Kas minuga okei, kas beebiga okei, aga emotsioonid olid nii laiali ja ma lihtsalt töinasin nutta. Silmi ka pühkida ei saanud, sest käed olid külje peal rihmadega kinni, et operatsiooni ajal endale viga ei teeks ja no ma värisesin ka tugevalt. Siis teda kergelt vist natuke seal poputati, vaadati kohe üle kõik need Apgari alla minevad asjad (sünnihinne ehk kuidas beebi värvus, kuidas reageerib, kuidas hingab jne).

Seejärel toodi ta korraks mulle näo juurde ja sain teda ka näha. Väga veider tunne oli, et tema oligi mu sees. Siis kui arstid ta kätte said ka ütlesid, et: "Ohh oii küll sina oled küll ikka üks suur poiss sellise pisikese naise kohta". Neid huvitas ka väga palju ta kaalub. Ma arvan nad eeldasid rohkem, ma ise eeldasin ka, et ta on 4100g, aga noh palju mööda ei pannudki. Ja mõelda vaid, et tähtajani oli veel 10 päeva aega oh my, mis sealt oleks ehk tulnud. Seejärel läks just rohkem aega minu parandamisele ja õmblemisele. Verekadu oli natuke keskmisest suurem, aga okei. Poiss viidi sünnitustuppa Kardo juurde. Mingi 40 minutit hiljem lõpuks viidi mind intensiivi, kuhu siis 10 minuti pärast tulid Kardo ja Kristofer ka. Mul prille polnud ees ega läätsesid silmas, siis ma küll suht pime, aga juba nägin, kuidas nutune Kardo väikse beebiga tuli. Eks tal olid ka segased tunded - õnn beebi osas, aga hirm minu osas, sest ta ei teadnud ka, et kuidas kõik läks.

4.5H PEALE OPERATSIOONI AJASIN ENDALE JALAD ALLA, PESSU, ESIMESED TOIMETUSED KRISTOFERIGA NING SAIME PEREPALATISSE. HAIGLAST SAIME KOJU JUBA PÜHAPÄEVAL NING ALGAS UUS ELU

Ma olen üks suhteliselt põikpäine ja sihikindel inimene. Ise ma ei tundnud enda alakeha veel mitmeid tunde, aga kohe kui juba väike surin tekkis, hakkasin oma varbaid liigutama ja otsima võimalusi liikumiseks. Kui kõik muu läks täitsa risti vastupidi, siis vähemalt annan endast parima, et kiirelt taastuma hakata ning jalad alla saada. Seda kiiremini saame me ka koju. Kristoferiga sain ka lõpuks lähemalt tutvust teha natukese aja pärast, kuigi ta oli mu kõrval juba mingi tunnike-kaks olnud, aga ma ise olin veel pisut nõrk. Kuigi pisut kurb, et nii mina kui Kardo ei saanud kohe seda olulist aega beebiga, aga mis seal ikka. Nüüd meil seda aega maa ja ilm. Igatahes kuskil 4.5h hiljem ehk mingi 14 paiku ma otsustasin endale jalad alla saada. Muudkui kiikasin ja uurisin sealt nende ämmakate käest ja siis olin jälle, et: " vabandust, kas ma vaikselt püsti võiksin tõusta?" Seejärel tuli üks noorem ämmaemand, kes siis rääkis, et tasapisi, kõigepealt harju istumisega. Seejärel alles mingi hetk korraks püsti tõusmisega ja siis tagasi istumisega. Ütleme nii, et ikka raske ja paha, sest ei tea, kuidas istuda ja astuda. Kõht oli peale sünnitust mul küll ainult mingi mõned cm vist väiksem ja see surus ka täpselt madalale haavale peale. Lisaks kerelihaseid nagu ei eksisteeriks hetkel ja tükk tegu see üles-alla liikumine.

Siiski sain püsti päris kähku, juba tõusin, 10min hiljem tatsasin seal intensiivis ringi ja siis juba küsisin ka, et kas ma võiks pesema minna. Tõmbasin haavalt plaastri ära ja läksin kuuma duši alla - inimese tunne tuli peale! Tol hetkel ma veel ei olnud enda keisri jälge näinud, peegel oli suht kõrgel, aga nägin seda pärast perepalatis. Ütleme nii, et pikkust on sel oma 15cm, kuid ma kartsin midagi hullemat. Olen näinud ja kuulnud kõiksugu jubedaid lugusid, aga minul tehti ikka väga puhas ja ilus töö. Tõesti ei oska mitte midagi nuriseda arvestades, et kõigest nädal on möödas. Mulle öeldi ka, et väga ilus ja puhas tuli (keegi õpilane toimetas sellega), et aasta pärast ma isegi ei pane seda tähele seal. Pärast pesemist näidatakse toimetusi beebiga, mis vaja teha ja nad tahavad näha, et sa saad hakkama, mitte ei karda last nagu tuld. Mähkme vahetus, silmad, kõrvad, voldid puhtaks, naba puhastus, riided selga ja tuld! Nii me olimegi juba kell 17 perepalatis ja Kardo sai ka lõpuks tulla.

Seal me siis pikalt aega ei veetnud, käisid esimesed külalised ja arstitädid meid vaatamas. Kõik sujus kenasti, meie saime beebiga ilusti hakkama, kaalumuutus oli normis ning ise sain ka endaga juba hästi hakkama, jalad kiirelt alla ja tegutsema. Seega otsustatigi, et mis meid ikka seal hoiavad, lasevad meid parem koju puhkama. Meid tõesti on vähemalt peale sellist väsitavat sünnitust ja raseduse lõppu õnnistatud hetkel veel jube rahuliku ja toreda beebiga. Häält teeb ainult siis kui on asja ja seda ka mitte väga valjult, vaid kergelt endast märku andes. Kuigi jah 3.päev oli kõige raskem, seda öeldi ka, sest ta tahtis rohkem süüa kui tol hetkel mul veel pakkuda oli, aga 3.päeva lõpuks jõudis laadung kohale ja seda probleemi enam pole. Kõik käib meil hetkel täitsa nagu kellavärk. Ilusti sööb, magab, juba nädal hiljem ja saab aru, et peale hommikust toitmist on päev ja on natuke rohkem üleval, õhtul ja öösel ilusti magab ja ainult ärkame kui on söögi aeg.

Vot üks tõeliselt pikk ja väsitav nädalane trall oli see kõik, mis nüüd nädal hiljem on kui peaaegu, et unustatud. Kõht tõmbab iga päev aina enam tagasi ning aina vähem surub ka haavale, mis on samuti kenasti paranenud. Endal on küll nagu jõudu ja jaksu samuti rohkem. Juba käin ja sõidan autoga, toimetan poes ringi kui vaja (noh vahepeal natuke õhku ja korraks toast välja saada), kuigi mingi 15 min hiljem tunnen nagu ma oleks maratoni jooksnud. Väga veider on olla kuidagi nii nõrk ja iseendaga on selline sisemine võitlus see kõik olnud. Usun, et kirjutan ka sellest mingi aeg lähemalt. Proovin võtta mõistusega, et tasa ja targu.

Treeningutele naasmisega ootan 6-8 nädalat, kuni olen saanud ka arsti poolt rohelise tule, et keha on ilusti taastunud ja mingeid komplikatsioone ei ole. Ootan juba seda nii väga! Mitte, et mul oleks kuskile enda füüsisega kiire... absoluutselt mitte, aga tunda end jälle tugevana, et ma jaksan olla ja teha. Jaksan poes käia ja trepist kõndida ilma, et pilt oleks silme eest must. Päris algaja tunne on kindlasti, kuid tegelikult üli põnev ja vahva näha, mida see keha suudab jälle ja veel korda saata. Seda ootan nii väga. Samuti vahvad plaanid treeningute osas enda klientidega ja vahvaid plaane teile. Stay tuned, sest ma olen varsti rajal tagasi!

Igatahes oleme uude ellu tasapisi sisse elanud ning esimene nädal möödus väga ilusti. Aitäh teile kõigile armsate ja ilusate soovide eest, mis olete meile teele pannud!

Päikest

Kirsti


0 views

Eesti, Estonia​

©DESIGN BY KIRSTIVAIKLA CREATED WITH WIX.COM