• Kirsti Vaikla

RASEDUSE LÕPP NING SÜNNITUSELE MINEKUST


Veidi raseduse lõpust ning sünnitama minekust ehk kuidas tegelikult ja päriselt kõik läks. Seda võin öelda, et 110% täiesti kardinaalselt teisiti kui arvasin seda esialgu minevat. Viimased kuu läks üpris kiirelt ning siia ma väga ei jõudnudki. Jõulud, aastalõpp, aastapäev ja sünnipäevad... nii oligi juba uus aasta käes. See tähendas ühtlasi ka meie väikese perelisa peatset tulekut. Oleme nüüd juba 4.päev kodus ning mõtlesin pisut kirja panna.

Samuti nagu teate, siis kirjutada ja lobiseda mulle meeldib, seega pisipoiss hetkel põõnab, mina naudin väikest hetke endale koos tassi sooja teega ning lasen näppudel vuriseda.

RASEDUSE LÕPP EHK VIIMANE KUU - RASKE, PAHA, EBAMUGAV JA VÄSINUD ON HEAD SEDA ISELOOMUSTAMA

Nagu ikka räägitakse, siis rasedus on imeline aeg, mida tuleb nautida. Muidugi, sest tegu on ikka päris suure imega siiski. Imega, mida meie kehad suudavad teha. Küll aga on iga rasedus ja kulg erinev. Iga naine ja iga lugu erinev. Samuti kui sa oled juba 10.kuu rase (jah, sest tegelikult on rasedus ju 40 nädalat, mis teeb 10 kuud), siis on sul juba vaikselt igasugune piir sellest täis.

Pisut enne jõule, noh niimoodi detsembri alguses võib-olla isegi tundsin ka juba, et enam ei taha ja jaksa. Lihtsalt ei suuda. Aktiivne oli meie kõhubeebi juba raseduse keskpaigast ja mida aeg edasi seda tugevam see oli. Lõpuks olid ikka kõik kohad valusad, sest oli tunne nagu ta viskaks siin sees end kuidagi meritähte. Jalad ribides ja mitu korda ikka tõmbas hinge konkreetselt kinni ning samal ajal põlvega kõhtu, peaga kuskile vaagnasse ja kätega paar pauku puusakonti. See oli muidugi igati hea, et beebi aktiivne oli - ta väga nautis enda elu seal.

SAMA PIKK KUI LAI EHK 159CM OLEN PIKK NING LAI OLIN LÕPUKS KESKKOHAST KUSKIL 110CM (EHK LIGI +50CM) SEE TÄHENDAS AGA...

Mu rasedus tegelikult möödus ikkagi väga hästi ja ilma suuremate muredeta. Trenni tegin jõuludeni välja ning otsustasin lihtsalt enda jaoks, et võtangi sealt maalt rahulikult. Mingeid suuri komplikatsioone ei olnud. Lihtsalt minu loomulikult madal vererõhk, kehv raua tase veres, verekonflikti risk beebiga ja lihtsalt üks üüüüüber mega suur kõht ja korralik kaalutõus (20kg). Kõht tegelikult mõõtis juba raseduse keskpaigast ja isegi veidi enne alati kuskil 3-4 nädalat rasedust rohkem kui see pidi olema. Kaal tõusis ka korralikult, aga näha oli, et see kõik läks aina paisuvasse kõhukesse.

Tegelikult juba sealt raseduse keskpaigast arvas mu ämmaemand, et tegu tuleb keskmisest suurema beebiga. Raseduse aegset diabeeti mul polnud, toitusin hästi ja suht nagu enne rasedust, liigutasin ja tegin trenni ja numbrid tulid kolinal. Seega käisingi enne jõule ehk kuu enne tähtaega loote heaolu ultrahelis, kus vaadati üle lootevee kogus ning eeldatav beebi suurus tol hetkel. Vett öeldi, et on keskmisest kõvasti rohkem ning beebi kaal 35+6 nädalal oli eeldatavalt 3408g (beebid muidu sel ajal on kuskil keskmiselt 2.6-2.8kg). Kuigi seal on ka +/- juures, siis ikkagi oli juba teada, et pisut suurem poiss seal tuleb.

Kuna mu ämmaemand ei tahtnud lasta mind päris tähtajani olla, siis kirjutas mulle saatekirja 7.jaanuariks sünnituseelsesse osakonda sünnitusplaani koostamiseks. Oli suhteliselt kindel, et tegu tuleb esilekutsumisega ehk siis kahjuks juba üks suur lootus või soov spontaanselt sünnitama hakata hakkas kaduma. Mõtlesin, et ehk tuleb beebi ise natuke varem ja suudan ta kuidagi välja meelitada, aga ei. Ämmaemand kartis ka, et kui muidu need 4+kg beebid ei ole osadel naistel hullu midagi sünnitada, siis mul võib raskusi tulla. Kuna ma ise lühike ja kitsa puusaga, siis kartis, et ta pea ei pruugi mulle vaagnasse laskuda. Eriti kuna viimasel visiidil käies ütles, et ta pea on endiselt veel väga kõrge.

SÜNNITUSEELSESSE LÄKSIN PLAANI PAIKA PANEMA, AGA HOOPIS JÄETI SAMAL PÄEVAL HAIGLASSE ESILEKUTSUMISELE NING ALGAS ÜKS PIKK PEAAEGU NÄDALANE TEEKOND

7.jaanuar oli kuupäev, mida ma ootasin tegelikult sel hetkel juba. Mul oli ikka väga raske, paha ja ebamugav olla. Emotsionaalne ning tahtsin, et see oleks juba kohati läbi. Eriti kui mõned päevad tagasi ämmaemand ütles, et tema pea on veel nii kõrgel ja kardan, et ta ei mahugi - tundub, et ise see beebi tulla ei taha. Vot siis oli küll nii, et ma lihtsalt istusin terve õhtu vannis ja töinasin. Mõtlesin, et ma olen igi rase juba. Viimased päevad enne sünnituseelsesse minekut oli ikka väga-väga valus, sest ma ei tea, mis pidi ta siin sees oli, aga see oli täiesti otse nagu tulnuka filmist. Samuti suutis ta oma väga tugevate liigutustega ikkagi viimasel nädalal nii mõnedki triibud mu kõhu peale ümber naba maha jätta, aga mis sellest ikka. Raske töö tulemus ning venitusarme on meil kõigil. Kel kasvamisest (sellepärast neid ei pelgagi, et mul omajagu kasvamisest ja kunagisest kaalukõikumisest neid puusadel, reitel ja säärtel), kellel lapsekandmisest :)

Sisetunne ütles, et enne 7ndat vaja kodus veidi korda teha, süüa, pesu pesta, küüned tegin korda thank god haha. Hommikul viskas Kardo mind haiglasse ja ütlesin, et suhtleme siis, mis kell järgi tuleb. Vaatame, mis meile räägitakse. Mul oli kaasas ainult natuke näksi ja läpakas, sest seal pidi aega minema. Siiski sain suhteliselt kiirelt löögile. Vaadati üle mingid näitajad, avatus (mida ei olnud isegi 1cm) ning seejärel oli taas UH, et näha, kuidas beebi siis kosunud oli selle 2.5 nädalaga. No UH näitas, et oli kosunud kuskil 600g ehk eeldati teda 4kg beebiks. Nädalaid oli mul siis 38+4 seega tegelikult oleks beebi muidu veel küpsenud oma 10 päeva ja ma ei tea... siis oleks tulnud sealt küll ligi 5 kilone, mida lihtsalt mina ei oleks suutnud ära kanda. Eriti kuna ta pea oli kõrgel ning ta ei olnud end veel sättinud tulekuks ka, siis oleks veel isegi üle läinud ja siis oleks päris raske olnud. Nagu öeldi, siis tuleb mõelda nii ema kui beebi mõlema tervisele, et mõlemad jääksid siiski terveks arvestades olukorda - iga naine, iga rasedus on erinev.

Super meeldivate arstide ja ämmaemandate otsa sattusin. Kui läksime ultraheli tegema ka, siis ta naeris, et: "Kuidas sul siis õnnestus siuke suur laps valmis küpstada? Kust te pisikesed naised leiate ikka selliste geenidega mehed endale?" Märgin siia ära, et Kardo ei ole mingi hiiglane haha :D aga vot no ei tea, kuidagi head geenid meil vist kokku on jaa järelikult. Igatahes peale seda UH-d siis ta oli ka, et noh see pea ja kõht on juba isegi nädal 41 (ma ei teadnud, kas nutta või naerda, mõtlesin lihtsalt, et rip my vagina ausalt haha). Küsisin, et mis ja kuidas siis nüüd edasi, ma olin nagu kuidagi täitsa segaduses. Nii ta mulle ütleski, et siit lähete ära nüüd kahekesi.

Selleks, et jutt ei läheks liiga pikaks, kirjutan edasisest sünnituseelses toimunust, sünnitama minekust ja sünnitusest endast juba järgmises postituses peagi edasi...

Päikest

Kirsti

PS! Igapäevastel hetkedel saad silma peal hoida Instagramis @kirstivaikla


1,882 views

Eesti, Estonia​

©DESIGN BY KIRSTIVAIKLA CREATED WITH WIX.COM