Alguses tuli tuhinaga nii palju mõtteid siia jutunurka, mida kirja visata, et nüüd on olnud vähe vaiksem sel lainel. Seega mõtlesin teha kerge kolmanda trimestri update'i. PÄRIS AUSALT, SIIS ON SELLINE IGAVESE RASEDA NAISE TUNNE KÜLL Hetkel on nüüd 31 nädalat täis tiksunud ja jooksma hakkab 32.nädal. Tegelikult mõelda, siis on nii palju käidud ja üldse palju pole enam minna. Eelmise rasedusega läksin juba 38+3 esilekutsumisele, mis selliselt vaadates on nagu varsti. Hetkel ma

Kardetud aeg kui enam "ei taha ei jaksa ei saa" on ikkagi lõpuks käes. Oodatust isegi veidi hiljem, sest esimese rasedusega mul oli see tunne juba kuskil 24.-25.nädala paiku. Ehk olen juba harjunud mingite asjadega ? Naljakad tunded ja valud, siin-seal, beebi lõuahaagid, üldiselt ringi taarumine? Või lihtsalt kuna palju energiat läheb ühe väikse kasvatamisele, siis ei oska seda lihtsalt nii tugevalt tähele panna? Igatahes ma tunnen, et nüüd on küll juba aeg, kus enam ei taha

Teine trimester tundub vist enamikel rasedatel see kõige pikem. Esimene ju läheb niimoodi mööda, et alles 4.-6.nädalal saab naine teada ja viimane trimester on no okei. Tegelikult võib mõnel ka see viimane kohe eriti pikalt minna lausa 42.nädalani välja ning tõesti viimased kuu kaks on nagu viis aastat. Kuid see teine trimester on ka omajagu pikk ikka. Mul nüüd kohe 29 nädalat täis ja hakkab tiksuma 30.nädal, mis niimoodi mõeldes on tegelikult juba päris lõpule lähedal. ENNE

Olen sel teemal kõnelnud nii peale Kristoferi sündi kui ka ikka pidevalt ja jooksvalt. Küll aga on hetkel see igati igal pool teemaks ning tunnen alati ka ise, et tahan neil teemadel sõna võtta. Just nimelt omalt poolt, omade mõtetega, sest mida rohkem erinevaid naisi jagavad oma lugusid, kogemusi. Mida enam naisi julgustavad ja toetavad teineteist, seda paremini suudame ka mõista erinevaid kogemusi. Lobisesin sellest omajagu pikalt instagrami story kaudu, kuid kuna seal see

Emadusest kui sellisest ma pikalt tegelikult ei olegi rääkinud. Eriti siin jutunurgas juba mainitud põhjustel, kuid siiski omi mõtteid sel teemal üldiselt olen jaganud. Ilma detailidesse või kasvatusmeetoditesse laskumata, sest need on meil kõigil juba mainituna väga erinevad. Erinevad, sest meie soovid, vaated, elud, tööd, tegemised on kõik ju omamoodi. Kuid mida ma võin kindlalt öelda isegi juba alles oma nö väikse staaži juures, siis emaks olemine kasvatab sind inimesena t

Samas aega on nagu veel küll, kuid vaadates, kuidas see ootusaeg praegu lihtsalt lendab mööda, siis ega see jõuab juba üpris kiirelt kohale. Mõneti tunnen, et mõtlen sellele kõigele palju vähem, sest endal sees on tunne "been there done that", aga sellega ma kardan, et alt lähen ka :D ja siis ma jäingi mõtlema, mis mul peas selle kõige ees toimub. SEDA JUBA ÕPPISIN ESIMESEL KORRAL NING VÕTSIN ENDAGA KAASA, ET SA VÕID MÕELDA JA PLANEERIDA, KUID OLE KÕIGEKS VALMIS, SEST SA EI T